Ei maa ega meri. Anne von Canal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsustavus oli võõras. Ema oli muidu alati nii pehme.

      „Ei.”

      „Laurits.”

      „Ei.”

      Ta hüppas püsti. Ta ei tahtnud mingit preili Anderssoni, talle ei meeldinud, kui midagi muutus, ta tahtis, et kõik jääks nii, nagu oli: ema, Blüthner ja tema. Laulud ja lood. Ta tahtis istuda ema kõrval klaveri taga ja kuulata, kuidas ema meelitas klahvidest välja need lood, mis ei mahtunud raamatukaante vahele. Kui ema mängis, hoovas klaverist vihmamärgade tänavate ja lambasõnniku lõhna, päikese käes küpsenud maasikad kasvasid talle otse suhu, üle hallide rannakaljude tuhises piitsutav tuul ja pani mere üha kõrgemale ja kõrgemale lainetama. Milleks siia preili Andersson? Tema oleks hävitaja!

      „Palun, Laurits, ära tee sellist kometit,” anus ema. „Isa on siis sinu üle nii uhke…”

      „Aga mina ei taha,” karjus ta ja trampis meeleheites jalgu. Suur hulk viha otsis temast väljapääsu. Kogu jõuga, mille ta enesest leidis, virutas ta klaverikaane kinni. Käis kõva kärgatus. Samal hetkel, kui ema oli just jõudnud veel oma sõrmed päästa, kõrvetas elu esimene kõrvakiil Lauritsa põske. Käsi tõstetud, seisis Amy värisedes tema ees. Klaveri ülesehmatatud keeled kumisesid pingelises vaikuses ja Lauritsa silmad valgusid vett täis. Suu lahti, hakkas ta peaaegu hääletult nutma. Ülahuulelt tilkus sülge, segunenud soolaste pisaratega. Ela ehk sure, ära vaid vingu, kõlas peas isa hääl.

      „Võta ennast kokku, Laurits,” ütles ema kileda häälega, mis kõrvadele haiget tegi, „asi pole siin mitte ainult sinus.”

      Ilma et ta oleks mõistnud, milles siis asi oli, teadis ta, et vastupanu on tulutu. Kõik oli ammugi ära otsustatud.

      Kaks päeva hiljem, tol päikesepaistelisel pärastlõunal poole viie paiku, istus ta justkui keegi süütult süüdimõistetu elutoas ja ootas kohtuotsuse täideviimist. Suure ja kõhetu ja võõrana oli preili Andersson elutuppa tulnud, teda silmitsenud ja noogutanud. Ta ei heitnud kalasabaparketile pea üldse varju ning kindlasti oleks ta mahtunud eeskojas seisva kappkella sisse. Tumesinise kleidi juurde kandis ta valgeid kingi, kübarat ja prille, mille raamid meenutasid ristiisa Joni auto tagatiibu.

      Laurits ei teadnud enam, mida ta oli oodanud, võib-olla seda, et maa avaneks ja naise silmadest lööks sädemeid välja, kuid igal juhul midagi muud kui vaid tema sõrmedele heidetud pilku ja lühidat lauset: „Küll me juba hakkama saame.”

      Naise rahulikkus oli peaaegu pettumust valmistav.

      Ta polnud mingi imelaps, geenius, kes mängis Mozartit ja tabas Bachi helisid, ilma et oleks iial nooti lugenud. Ta polnud mingi distsiplineeritud, sirge juukselahuga poiss, kes mängis nii kaua etüüde, kuni vajus teadvusetult tooli pealt maha, kuid ta mõistis muusika keelt ja sellest sai preili Andersson ruttu aru. Õpetaja kannustas tema auahnust, oli energiline, kuid rahulik ja mingil asjalikul moel karm, mida Laurits polnud seni kogenud.

      Millalgi unustas ta vaadata ema poole, kes alguses pingutatud naeratusega pealt vaatas, kuidas preili Andersson teda vaikselt kiitis ja manitses, kuidas tema väikesed sõrmed energiliselt klahve avastasid ja liikumisradasid salvestasid. Ta unustas otsida ema pilku, ema julgustavat noogutust, ega hakanudki väga puudust tundma, kui ema ükskord enam seal ei istunud.

      Õige pikkamisi, nii nagu päevad muutuvad sügisel üha lühemaks, muutus ka Lauritsa ja Amy vaheline õhkkond. Vahemaa kasvas. Ühel hommikul ärkasid nad üles ja olid teineteisele võõrad.

      Kui ammu oli see olnud! Vaevu suutis ta veel meenutada noid varaseid päevi tulvil soojust, kui ema oli talle näidanud, et ta võib kõrvadega näha, nuusutada ja maitsta. Jäänud oli sellest vaid elav kihelus naha all, mis andis end tunda, kui ta istus klaveri taga, ja naljakad lood, mida ema armastas jutustada.

      Tagasi vaadates oli raske öelda, millal just oli Amy igatsus haihtunud ja ta alustas ümbruskonnale märkamatult elu varikujuna kuskil seina ja tapeedi vahepeal. Ühel päeval äkitselt huvitas teda klaaside kõlin, mitte enam lugude kõla. Blüthnerit puudutas ta veel ainult tolmu pühkides ning tema kirg muusika vastu piirdus sellega, et kandis As-duuris kohvitantasonaatidel kaheksale tuuletaskule ja neljale kohvitassile uhkelt ette oma võsukese võimeid ja otsekui üleskeeratud lookesi.

      „Kui ta kõndima õppis, siis oli tema lemmikkoht klaveri all.”

      „Ta armastas Blüthnerit rohkem kui oma kaisukaru Henryt.”

      „Teda sai ikka ainult klaverimuusikaga rahustada.”

      „Kohe, kui ta esimest korda minu kõrvale klaveri taha istus, märkasin ma, kui andekas ta on.”

      „Ja siis ma ütlesin talle: „Vaata, see on D, ja see ka ja see ja samuti see, kõik kaheksa.” Ja tema vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib: „Emme, kas Blüthneril on kaheksa teed?” Kas pole liigutav?”

      Naeratus, mis siis ta näole ilmus, oli nii trööstitu, et vahel Laurits pelgas seda oma süüks, et ema oli nii õnnetuks muutunud, kuna tema oli omapäi edasi läinud ja muusika endaga kaasa võtnud, jätnud ema helideta maailma maha.

      Steinway kõla oli mahlakas ja täiuslik ja elegantne. Laurits vabanes silmanähtavalt pingest, tal õnnestus isegi veidi ennast kõrvalt vaadata ja kuulata, mida ta mängib. Helid muutusid raskemaks, veerlemine lakkas seal kalmistumüüriäärse lohu juures tol ammu kadunud päikesepaistelisel päeval.

      Nüüdseks ei tundnud peale Pelle teda arvatavasti mitte keegi nii hästi kui preili Andersson. Sageli, kui õpetaja istus tundide ajal temast ärapöördunult akna all ja kuulas, valdas Lauritsat äkitselt häbitunne, peaaegu nii, nagu olnuks ta alasti. Ta tundis end niivõrd läbinähtuna, paljastatuna ja läbipaistvana. Õpetaja kõrvad kuulatasid teraselt. Iga heli, mida Laurits mängis, oli tema vorminud, iga pausi, mille poiss tegi, oli tema lavastanud – too kõhn, vaikne, õiglane naine. Aastaid oli ta Lauritsat pidevalt lihvinud otsekui voolav oja väikseid kivikesi ning verminud omal moel tema mängu.

      Kui õpetaja oleks Lauritsat nüüd kuulnud, oleks ta rahul olnud. Kaheksandikpausid kandsid ja üleminek neljandikakordidele oli ilmekas. Lauritsa parem käsi trillerdas viimast korda kuueteistkümnendikke mööda heliredelit alla, siis võttis vasak teema üle. Ta märkas, et hakkab higistama. Töömehe higi. Tillukesed piisad pritsisid laiali, kui ta pea tagasi heitis, kui parem käsi justkui nöörist tõmmatult õhku lendas, kaks takti viivitas ja siis ettevaatlikult tagasi klaviatuurile langes.

      Välgusähvatus peas, tõdemushetk: siin on saal, žürii. Kuid Laurits ei lasknud end häirida.

      Decrescendo.

      Koos tempovahetusega vahetus helilaad, meeleolu, ja kõrvalteemas muutus lugu melanhoolseks. Selles oli otsekui küsiv hõige tulvil vaikset pettumust, just nagu oleks keset tühja lava üksildane Hamlet: olla või mitte olla? Ja äkitselt oli tunne, nagu tuleks see otse tema kurgust, tema elust.

      Õhtusöök. Draama neljas pildis.

      Esimene pilt.

      Õhtune meeleolu. Laurits (5) ja tema ema (29) söögitoas. Isa (45) jõuab kliinikust koju.

      Nad kuulevad majaukse sulgumist, ikka seesama heli, kui tema portfell eeskoja marmorpõrandale prantsatab, siis sammud – Frida läheb ta mantlit vastu võtma. Hooga avaneb uks: Magnus Simonseni etteaste. Ta läheb ringi ümber laua ja suudleb põgusalt abikaasat põsele.

      „Lõpuks ometi,” ütleb Amy. „Me juba tahtsime sind otsima hakata.”

      „Tere, СКАЧАТЬ