Ei maa ega meri. Anne von Canal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mujal olla, otsekui poleks neid päriselt üldse siin. Ja siis oli veel too poiss. Kõige rohkem üheteist-, võib-olla kaheteistaastane, istus päris üksi sellel kohutavalt igaval teejoomisel, ilma mingite mänguasjadeta. Ei ole Nintendot, ei ole kõrvaklappe. Ainult vaatab. Iga kord, kui tõstan pilgu klaasukse poole, ootavad juba tema silmad peegelpildil mind. Ja siis teeb ta nägusid. Ma tean seda mängu: kes esimesena naerma hakkab, on kaotaja.

      Justkui tahaks ta mind proovile panna. Kuidas ma reageerin, kui ta mu endast välja ajab. Justkui teaks ta, et meelsamini oleksin ma nähtamatu.

      35° 53’ 9˝ N, 15° 16’ 41˝ O

      14.08.2005

      Kell 02.10

      Ma ei mõtle rohkem Rosa peale. Ja ka selle lapse peale. Mitte ühegi lapse peale. Iial poleks asi tohtinud nii kaugele minna. Ei iial. Mul pole midagi laste vastu. Vastupidi. Hoida kätel väikest pambukest värsket elu – see on tohutult ilus tunne. Ma tean seda. Kuid ma ei saa seda vastutust endale võtta. Keegi ei saa mind selleks sundida. Ma hakkan Rosale korrapäraselt raha saatma. Niikaua, kui mul tööotsi on, teenin ma hästi, pealegi ei vaja ma ise palju. Ta saab hakkama, ma kannan selle eest hoolt. Kõik muu peab ta ise korraldama.

      Millal olin ma valele teele astunud? Millal? Millal otsustati, et kõik peab nii minema? Ma olen ometigi alati püüdnud kõike kuidagi heaks teha. On see nüüd tõesti minu süü? Ma ei saa sellest seinast mööda, jooksen oma pea selle vastu veriseks. Täna ei tee ma sama viga kui eile õhtul. Sõber Johnnie Walker on mulle seltsiks ja me tõstame klaasi.

      Kell 06.30

      Kohutav unenägu veidi enne ärkamist: Johannal oli titt, kellele ta esinejate koosoleku ajal rinda andis. Kõik teised seisid ringis tema ümber ja vaatasid pealt. Ta rinnad olid hiiglaslikud. Ja korraga polnud titt enam mingi titt, vaid too poiss baarist. (Tal oli peas seesama roheline pesapallimüts, mis eile pärastlõunal, küllap ma ta selle järgi ära tundsingi.) Mingil ajal viipas Johanna mind lähemale, ta tahtis, et ma ta teisest rinnast jooksin. Kuid ma ei suutnud. Mul hakkas süda läikima. Kui ma ärkasin, oli veel keelel rinnapiima maitse. Peaaegu oleksin oksele hakanud.

      Pean värske õhu kätte saama.

      Sõrmed on paistes. Aju ilmselt samuti. Selle, mis veel viskipudeli põhja oli jäänud, kallasin kraanikaussi. See värk tegi kõik veel hullemaks. Sellel oli lihtsalt muremaitse. Äkitselt tundsin ennast taas nii nagu toona. Haavatuna. Uimasena ja tuimana ja ometigi mitte uimastatuna. Ma ei tahtnud iial tagasi selliseks muutuda. See oli jäänud seljataha. Ka Rosaga juhtunu ei vii mind iial sinna tagasi.

      Tuul mõjub hästi, väljavaade samuti. Muudab pea kergemaks. Taevas läigib kui pleksiklaas. Sile ja poleeritud. Nöörsirgelt mere külge keevitatud ja kokkupuutejoon on peaaegu valge. Õhk on tuntavalt muutunud, võib haista Aafrikat. Meri annab endast märku – pikemate lainetega, tumedama värviga, pind ei paista enam nii õline nagu see on tüüpiline Aadria puhul. Suurem veeringlus. Vähe soola. Kõrvetab aga sellegipoolest silmi.

      Veel on pardal kõik vaikne. Merepäevadel magavad inimesed enamasti kauem. Ma ujun veel paar otsa, enne kui päevaprogramm algab, olgugi et selles basseinis on tunne nagu kuldkalal tillukeses akvaariumis, mis pandud vanni servale.

      Kell 14.24

      See laps jälitab mind. Korraga näen ma poissi kõikjal: meeskonna messis, raamatukogus, isegi all pesulaos. Roheline John Deere’i müts juba kahe silma vahele ei jää. Täna hommikul oli ta basseini ääres, siis vahuveini-hommikusöögi ajal päikesetekil. Mingi enesestmõistetavusega hoiab ta minu lähedusse, see muudab mu päris rahutuks. Kusjuures ta ei tee midagi, mis võiks mind ärritada, ei anna mingit põhjust tema peale pahandada. Ta on lihtsalt kohal, kuulab ja vaatab mind pidevalt. Mingil põhjusel mõjub see mulle tohutult provotseerivalt. Ma pean end tõsiselt kokku võtma, et teda mitte kui kerjavat koera eemale peletada.

      Johanna ütleb, et poiss on koos nende tehnikutega, kes on saadetud laevaühingu poolt pardale midagi kontrollima. Mõni ime siis, et ta nõnda omapead ringi hulgub… Kuid miks pole ta seal, kus juhtub midagi põnevat? Miks kuulab ta meelsamini üht peaaegu hallipäist klaverimängijat, selle asemel et imetleda masinaruumi hiiglasi?

      Täna on revüüõhtu Ocean-Lounge’is. Kindlasti istub ta ka seal.

      Kell 23.40

      Päeva täitsid lakkamatult inimesed. Ma lasin end lihtsalt kaasa tõmmata. Ujusin koos vooluga ja sain nõnda pisut puhata. Iseendast puhata.

      Vaikne paar oli Old Majori pubis. Nad vaevu räägivad teineteisega. See näib olevat kokkulepe. Õhus ei hõlju mingeid etteheiteid ega ükskõiksust. Naine on väga eriline. Mitte klassikalises mõttes ilus, kuid temas on mingi kurbus, mis muudab ta ilusaks. Just nagu tulbikimp veidi enne seda, kui õied närbuma hakkavad. Ma mängisin temale. Tulbile. Võib-olla ta isegi märkas seda. Tema saatjast ma aru ei saa – kuigi ta silmad on tähelepanuväärselt heledad ja selged, ei näe ma nendes mingit emotsiooni.

      Ettevõtja nimi on mr Holland ning ta on osutunud muusikatundjaks ja autokaupluse omanikuks. Miski tema olemuses on mulle kuidagi lähedane ja sümpaatne, olgugi et oma kogu poolest meenutab ta veidi isa. Mõnikord muutuvad sellised inimesed kummaliselt usaldusväärseks: ta ütles, et kahjuks pole tal iial olnud võimalust klaverimängu õppida. Tema vanematel polnud selleks raha olnud. „Teil on vedanud,” ütles ta. Nojah. Mõnele võib see ju nii paista.

      Millalgi varasel hommikutunnil jõuame Tunisesse.

      36° 48’ 43˝ N, 10° 17’ 44˝ O

      15.08.2005

      Kell 10.20

      La Goulette. Laev on just nagu puhtaks pühitud. Kuidas enamik rõõmustab, et saab jälle kindla pinna jalge alla. Otsekui oleksid nad vangis olnud. Pärast päeva merel tahavad peaaegu kõik maale minna. Mul ükspuha. Mis vahet sel on, kas ma näen Tunist või mitte? Minu jaoks oleks õudusunenägu, kui peaks säärase kuumusega läbi vanalinna rahvast täis tänavate tunglema. Esmalt see roiutab mind, siis teeb agressiivseks. Mulle piisab, kui saan oma hommikusöögimuna Hongkongi silueti ees süüa – ma ei pea džonkiga sõitma. Nii lihtne see ongi.

      Rosa ei mõistnud, miks ma peaaegu kunagi maale ei läinud. „Sa oled terve maailma läbi käinud, aga pole midagi näinud.” Seda lauset kuulsin tema suust sageli. Ja vahel nimetas ta mind enesega rahulolevaks. Aga mida teab tema minu elust? Ta tunneb tuhandest pusletükist nelja-viit ja teeb nende põhjal järelduse terve pildi kohta. Ma ei tee talle sellepärast etteheiteid, lõppude lõpuks pole ma ju seda talle ka näidanud. Aga ma olen teda hoiatanud.

      Kell 13.17

      Väikese tüütaja nimi on Henrik, nii palju olen vahepeal teada saanud. Kui ma baaris harjutasin, hiilis ta salamisi sisse. Ma ei märganudki teda kohe. Mida ta küll minust tahab? Ta näitab üles visadust, mis oleks imetlusväärne, kui see mulle niivõrd närvidele ei käiks.

      Ma ei suuda meenutada, et oleksin ise lapsena täiskasvanute lähedust otsinud. Milleks – neil oli ju alati ainult iseendaga tegemist. Kui ehk Frida välja arvata ja vana Oscar.

      Kell 16.00

      Tulp teeb mu tõesti mõtlikuks. Miski tema olemuses liigutab mind. Basseinis ujusime teineteisest mööda justkui kaks eri liigist looma, kes ei räägi sama keelt. Vaikiv tolerants ja teadmine teise kohalolust. See polnud ebameeldiv. Kui ma selle üle rohkem järele mõtlen, oli see arvatavasti esimene kord käesoleval reisil, mil tundsin end kellegi teise läheduses tõesti hästi. Lõdvestunult. Kui СКАЧАТЬ