Ei maa ega meri. Anne von Canal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tutvumisel lauba pealt silitatakse, puudutas ta siledat pinda. Ta võttis istet, seadis pingi sobivasse kõrgusse ja kontrollis vahemaad instrumendini, siis hingas ta läbi nina sisse ja asetas käed klahvidele. Need olid jahedad ja ühtlased ja tuttavad.

      Tal polnud mingeid kõhklusi, oli vaid üks siht.

      „Sa näed suurepärane välja. Justkui täismees,” oli ta ema öelnud, kui pärast visalt venivat hommikupoolikut ja vaevaliselt kulgenud lõunasööki saabus lõpuks ometi aeg hakata bussipeatuse poole astuma. Laurits keeras salli ümber kaela ja tõmbas tuulepluusi pintsaku peale.

      „Kas sa mütsi ei pane pähe?” küsis ema.

      „Ei ole vaja,” vastas ta.

      Kuigi ilm oli hiljaaegu märgatavalt jahedamaks muutunud ja sügis juba lehed kolletama pani, lasi ta säärasel tähtsal päeval meelsamini tuult oma „hipilokkidesse”, nagu isa ta soengut nimetas.

      Ema võttis ta näo oma alati külmade pihkude vahele, astus talle päris ligi. Tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele.

      „Ma olen su üle nii uhke. Ma olen alati teadnud, et sa saad sellega hakkama,” ütles ta ja naeratas piinatult. „Ja sa jääd selle juurde, et ei taha, et ma su autoga kohale viiksin?”

      „Ema. Me leppisime ju ometi kokku.”

      „Nojah,” ütles ema ja korrastas kiire liigutusega oma soengut. Kindlasti juba viiendat korda sestpeale, kui nad eeskojas seisid.

      Laurits pidi siit pääsema.

      Ikka ja jälle oli ema pakkunud, et saadab ta konservatooriumisse, ta oli seda lausa peale sundinud. Laurits teadis, et see oli tema suurim soov, ja suurim võit olnuks see, kui ta oleks olnud kohal, kui Laurits tõestab kogu maailmale (niisiis konservatooriumi žüriile ja professorile), milleks ta võimeline on. Kuid ainuüksi mõte, et peab lisaks iseendale taluma veel ka ema ülierutatust, rahutuid pilke, närvilisusest plekilist kaela ja peaaegu paanilist jutuvada, oli kõhus keerama pannud. Ta oli otsustanud minna bussiga. Loomulikult oli ema solvunud. Kuid tema oli suutnud seista vastu impulsile ema heameeleks ja vanast harjumusest siiski järele anda. Esimest korda elus oli küsimus ainuüksi temas ning miski polnud vastuvõetamatum, kui lasta sellest tulenevat elevust ema õnnetul kohalviibimisel rikkuda.

      Laurits pressis näole naeratuse ja neelas keelel olnud märkused alla. Ta püüdis end vabastada, kuid Amy rippus ta käte vahel justkui uppuja, klammerdudes raudselt ta külge. Tema hääl oli vaikne, kui ta ütles:

      „Kas tead, Laurits, sina oled meilt kummaltki kõige parema pärinud – oma isalt usinuse ja minult armastuse muusika vastu.”

      Laurits hammustas endale huulde.

      Rumal lugu, et see armastus oli juba ammugi ainult sõnakõlks ja ema hindas hoopis rohkem džinnipudelit. Rumal lugu, et tema usinus oli vanameest viimase kolmeteistkümne aasta jooksul veel vähem huvitanud kui Keenia naiste õigused või pingviinikolooniad lõunapoolusel.

      Jah. Laurits armastas muusikat. Ja ta oli olnud usin. Kuni selleni, et sõrmed tõmbasid krampi ja suus oli veremaitse. Ta oli hea. Kuid see ei olnud Amy ja Magnus Simonseni teene.

      Laurits haaras pruuni portfelli, mida ta juba aastaid koolikotina kasutas. Selle nahk oli inetult mõlkis, portfell paistis raske, palju raskem, kui esinemiskingad ja noodid kokku kaalusid. Laurits ajas end sirgu. Sisemiselt ja väliselt.

      „Helista mulle, niipea kui teada saad, eks?” ütles Amy.

      „Jah, ema, loomulikult.”

      „On sul telefoni jaoks münte?”

      „Ema!”

      Ta pööras ringi.

      „Kõike head, kullake,” ütles ema. Ja hõikas hetk hiljem tekkinud tühjusse: „Edu sulle!”

      Kõhklematult oli Laurits jätnud seljataha oma ema, villa ja Odinvägeni, polnud kruusaga kaetud sissesõiduteel astudes tagasi vaadanud, vaid läinud rahulikult bussipeatusesse. Jahe õhk lõhnas puulehtedest ja kased sirutasid oma kullaga ehitud käed selge taeva poole. Valhallavägeni staadioni juurest oli siis vaid mõni samm läbi sügiseselt kirju pargi, kuni ta jõudis muusikaakadeemia uue hooneni. Kõrgkooli sissepääsu katusel uhkeldas stiliseeritud lauto, kroon kaunistuseks. Sinna tahtis ta minna. Ta jalad olid kerged ja ta mõtteis oli muusika.

      Kogu kergusega, mida ta pakkuda suutis, lasi ta Schuberti „Allegretto” esimestel kuueteistkümnendikel nii ennastunustavalt üle klahvide veereda – samamoodi, nagu kunagi Pelle veeretas Djursholmi kabeli ees tolmusel platsil kirjusid klaaskuule.

      Ta sõrmed muutusid soojaks, parem käsi tantsiskles kiirelt läbi esimese nelja takti, samal ajal kui vasak tõi kuuldavale rahulikud akordid, kuniks võttis meloodia energiliselt üle. Forte – ja ta näpud otsisid sihikindlalt tuttavat teed üle klahvide. Laurits sulges rahulolevalt silmad, ta oli leidnud hästi rütmi, oma mängulaadi, ja polnud põhjust ebakindlust tunda. Ta pulss oli rahunenud ning viivu vaatas ta järele kirjudele klaaskuulidele, mis veeresid müüri äärde väikese augu poole, mille Pelle ja tema olid paljaste kätega kaevanud. Sinised, punased, kollased, rohelised, läbipaistvad kuulikesed ebatasasel maapinnal, kriimulised põlved, Pelle lai naerusuu, hammastereas tühjad kohad, mustus küünte all, vankumatu sõprus.

      Enamasti olid nad omaette seal üleval, mändide varjus asetseva nõiutud kiriku ees platsil. Olid vaid nemad kaks ja see hetk – kuni kell kirikutornis lõi kumedalt neli korda ja kutsus tagasi koju, pärisellu.

      Tol päikeselisel päeval septembris 1963, kui saatust otsustati, soovis Laurits, et välk lööks kella sisse, aeg jääks igaveseks seisma ja nelja kellalööki ei tuleks iial. Ta kartis koju minna, ära Pelle juurest ja nende indiaanlastemängust. Kuid suured osutid olid halastamatult edasi nihkunud ja iga kellalöögiga oli hirm ta sisimas aina edasi nihkunud. Ta oli alles viieaastane, kuid ta tundis seda tunnet, kuidas magu krampi kisub, süda saapasäärde vajub ja kõri nöörima hakkab, kuna suur, hoomamatu maailm tungib tema väikese maailma sisse. See juhtus siis, kui doktor Lagerkrantz sundis teda oma kollaste kummisõrmedega suud avama, et saaks hambaid puurida, kui isa elas oma viha riikliku veini- ja alkoholitootja streigi pärast Frida või teiste köögiabiliste peal välja, kui ema kivistus televiisori ees, sest mehed seal hoiatasid tõsisel ilmel Stockholmi rõugeepideemia eest. Siis tuli hirm. Hirmu tekitasid ka suvemaja kapikummitus, Stalin, lennukid, tuumapommid, vanaema võltshambad ja nüüd: preili Andersson.

      „Ülehomme tuleb meile üks kena naisterahvas,” oli ema paari päeva eest muu seas märkinud, otsekui poleks see midagi erilist. Nad istusid – nagu pea iga päev – mõnda aega raamatukogus koos klaveri taga, Laurits vasakul, Amy paremal.

      „Ta on klaveriõpetaja ja tema nimi on preili Andersson,” lisas Amy.

      „Aga sa ju oskad juba hästi klaverit mängida,” ütles tema ja lasi oma konksus nimetissõrmel kõige alumisel valgel klahvil hüpelda. Justkui maapõhjast tulev heli vibreeris õhus. Ema pani käe raskelt talle õlale.

      „Laurits, vaata mulle otsa,” ütles ta rõhutatult.

      Pigistav ebamugavustunne kõhus. Pilk klahvidele kleepunud.

      „Me leidsime, et sina peaksid ka seda õppima,” jätkas ema ja püüdis talle silma vaadata.

      Laurits neelatas ja neelatas, et saaks klombi kurgust alla. Mida ema sellega mõtles? Kas ta enam ei tahtnud, et nad koos mängiksid?

      „Aga СКАЧАТЬ