Ei maa ega meri. Anne von Canal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et poisist olen esialgu lahti saanud.

      Tabasin ilmselt kümnesse. Ta nägi välja nagu pihtasaanud hirv, kui pärisin ta ema järele. Kuid mul pole süümepiinu. See tobe jah-ei-vastustemäng oli ju tema idee. Ja mida pidin ma ütlema, mina neid reegleid ei teinud – „ei” puhul lihtsalt tuleb teise kord. Ma ütlesin piisavalt sageli „jah”. Jah, mulle meeldib „Star Trek”, jah, ma joon valget veini, jah, ma olen New Yorgis käinud. Aga mis see temasse puutub, kas ma mängisin juba lapsena klaverit?

      Kuskil pole öeldud, et ühelt tüütajalt ei tohi tema ema kohta pärida.

      Ta oleks ju võinud samuti valetada.

      Reede, 15.10.1976

      Uks avanes, külm õhuvool.

      „Victor Alexander Laurentius Simonsen, palun,” ütles naine. Tal oli linnunägu, kõhn ja kaalutlev nagu harakal, teraste silmadega.

      Laurits tõusis ja pühkis käsi pükste külge. Tal oli tunne, nagu oleks ta just koomast ärganud. Pea käis ringi, aju oli otsekui vatti täis ja kõrvad – midagi oli kõrvadega lahti. Kõnelused koridoris, sammud kivipõrandal, vee tõmbamine tualetis, mille lakkamatu kohin oli teda möödunud tunni jooksul iseäralikult rahustanud – kõik kostis tuhmilt, nagu kilomeetrite kauguselt. Viivu vältel kartis ta, et minestab, kuid naise vankumatu pilk ei lasknud sel juhtuda.

      Naine viipas teda kannatamatult lähemale ja sellal, kui ta püüdis taas tõelisusega kontakti saada, manas naine näole naeratuse, mis hoolimata pingutatud sõbralikkusest nägi välja nii, nagu lööks ta järgmisel hetkel noka Lauritsa unearterisse. Naise suu liikus.

      „Tulge, nüüd on teie kord.”

      Pikkamisi tundis ta ära koridori, ukse, mida oli terve igaviku põrnitsenud, ja talle meenus, miks ta oli siia tulnud. Preili Anderssoni sõnade pärast: „Sa tunned oma piire, Laurits. Ületa need!”

      Temast saab pianist.

      Tunni ajaga, mis oli möödunud sellest, kui ta vastuvõtulauas kõva kuulmisega mehe juures registreerimislehe täitis, lakk-kingad jalga pani ja koridoris istet võttis, oli ta algselt soliidne enesekindlus justkui küünal tõmbetuulisel aknal laperdades ära põlenud.

      Kolm korda oli ta vahepeal tualetis käinud.

      Viimati oli ta endale vett näkku pritsinud, et natukegi rahuneda.

      Ta oli toetanud käed kraanikausile ja jälginud peeglist, kuidas piisad üle ta kahvatu näo veeresid, vaadanud oma pruunidesse silmadesse, kust ei paistnud muud kui ebakindlus. Mis oli juhtunud tema muidu nii tugeva esinemisnärviga?

      Tumedad lokid kleepusid niiskena laubale ja ta ei teadnud, kas tuli see higist või veest. Ilmetult põrnitses peegelpilt talle vastu. Ta tundis end vaevu ära. Ta pilutas silmi ja püüdis oma pilku fokuseerida.

      Kuidas tal üldse on sellised rippuvad silmalaud? Kellelgi ema perekonnas pole olnud sääraseid lihavaid lauge, mis justkui otse näo sisse kadusid, ei, neil kõigil olid suured, kauni lõikega silmad, mis lisaks sellele olid peaaegu ebamaist rohelist värvi. Isa silmad olid küll pruunid nagu temalgi, kuid vormilt mitte säärased kolmnurksed koerasilmad. Need olid suured ja klaarid. Paari aasta eest oli professor kord teinud ettepaneku, et Lauritsa väikese kosmeetilise vea – nagu ta seda nimetas – võiks kõrvaldada. „Üks lihtne lõige, poeg,” ütles ta. „Me eemaldame ülalault üleliigse naha ja lihaskoe ning sinust saab korralik inimene.” Kuid see lõikus polnud siiski päevakorda tõusnud.

      Lauritsa jõuline lõuapartii oli seevastu ilmselgelt Amy pärandus, nii nagu ka kitsas ülahuul, mille keskelt tõusis tema meelest liiga sügav vagu ninani. Talle ei meeldinud see lohk. Raseerimisel oli sellega iga kord probleeme, pealegi domineeris see ebameeldival moel ta näos. Laurits jälgis veepiiska, mis aegluubis ninaotsalt huulte poole veeres. Ta püüdis selle keeleotsaga kinni – soolane.

      Kiirelt tõmbas ta kätega üle näo, rebis seinalt hoidjast paberkäteräti ja kuivatas end.

      Ta silmitses oma käsi. Pikad, peened ja ometigi jõulised sõrmed, mehekäed juba, ja nii puhtad, nagu preili Andersson seda esimesest päevast peale temalt nõudnud oli. Poolkuud korralikult viilitud sõrmeküüntel särasid ümaralt ja ühtlaselt. Ta sirutas käed ette, liigutas randmeid ja sõrmi ning rahunes veidi, kui ei tuvastanud värisemist. Veel kord keeras ta kraani lahti, lasi kuumal veel üle pulsikoha joosta ja vaatas, kuidas nahk punetama lõi.

      Aeg venis.

      Ja siis hüüdis harakas tema nime.

      Ta vaatas naisele otsa ja puges temast mööda suurde saali, laskmata teda silmist.

      Õhk oli sumbunud, seda märkas ta kõigepealt. Tema eelkäija hirmuhigi hõljus hapukalt ruumis, kuid sel hetkel oli sellest isegi abi. Tuttav lõhn, tuttav tunne. Rahu, mille ta oli arvanud juba kadunuks, tervitas teda ühest kaugest ajusopist ja andis märku, et ta on ikka veel kohal. Uks langes vaikse kõlksuga ta seljataga kinni ning peletas ülejäänud maailma välja.

      Sekund absoluutset vaikust. Paljude tundide klaverimängu järelkaja.

      Uks avanes veel kord. Laurits pööras ringi. Üks hallis kitlis mees, arvatavasti majahoidja, tuli sisse ja ulatas naisele mingi sedeli. Too võttis paberi vastu ja püüdis vaikselt läbi ruumi astuda, kuid ta kontsad klõbisesid seda valjemalt.

      Kiire pilk üle ruumi. Keset saali seisis tiibklaver. Steinway. See oli hea, ka preili Anderssoni juures oli ta alati Steinwayl mänginud. Ja akende all, vastu valgust, istus varjuteatri mustade siluettidena viis kohtunikku.

      „Teie olete Victor Alexander Laurentius Simonsen?” küsis üks mehehääl.

      Ta ei suutnud tuvastada, kes oli rääkinud. Harakas istus paremal serval. Tal oli põlvedel kirjutusplokk ja ta tegi märkmeid. Tema ilmselt žüriisse ei kuulunud.

      Ta köhatas. „Jah,” vastas ta selgel häälel.

      „Sünniaeg?” jätkas tuvastamatu mees.

      „4. august 1958.”

      „Te olete veel väga noor, härra Simonsen. Alles kaheksateist. Kas olete kindel, et olete juba selleks valmis?”

      „Jah.”

      Korraga heitis üksik päikesekiir žüriipingile rambivalgust ja mehed said endale näo. Tavalised näod, millest kumas kainestavat ükskõiksust. Nende ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda. Vaid üks vana kiilaspea silmitses teda läbi sarvraamides prillide nina krimpsutades, justkui poleks miski klappinud.

      „Te olete siin kena programmi välja mõelnud,” sõnas ta. „Millises järjekorras te tahate mängida?”

      „Romantika, etüüdid ja Viini klassika. Schuberti Impromptus number neljast Allegretto As-duuris, Chopini Ookeanietüüd opus 25, number 12, ja esimese osa Haydni sonaadist Es-duuris.”

      Paberisahin. Lehitsemine. Köhatamine.

      „Nonii. Palun väga.”

      Laurits noogutas, kohendas oma kikilipsu. Ema oli seda nõudnud. Talle endale oleks pikk lips rohkem meeldinud, kikilipsuga tundis ta end kuidagi valesti, täiesti valesti, ta poleks tohtinud ema sõna kuulata, oleks pidanud tee peal selle kikilipsu lihtsalt minema viskama, kuid nüüd oli juba hilja.

      Nüüd СКАЧАТЬ