Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võib veel leiduda. Sa ei tohi lootust kaotada.”

      „Ma tean. Tean seda. Aga ometi on mu südames hirm, otsekui oleks käes mu elu viimane päev. Olen varemgi tundnud meeleheidet, Tess, aga mitte niisugust hirmu. Ometi olen ju teadnud… Olen alati teadnud…”

      Et Jem sureb. Tessa ei lausunud seda kuuldavalt. See lause jäi hääletuna nende vahele rippuma.

      „Kes ma olen?” sosistas Will. „Aastaid teesklesin, nagu oleksin keegi teine, seejärel lohutasin end lootusega naasta oma tõelise mina juurde, ent avastasin, et seda tõelist, kuhu naasta, ei olegi. Alles olin tavaline laps, siis mitte eriti hea inimene ja nüüd ei oska ma enam olla ei üks ega teine. Ma ei tea, kes olen, ning kui Jem on läinud, ei jää enam kedagi, kes mulle seda näitaks.”

      „Mina tean, kes sa oled. Oled Will Herondale,” vastas Tessa lihtsalt ning ühtäkki võttis poiss tal ümbert kinni ja asetas pea tema õlale. Tessa tardus ootamatusest, siis vastas ta ettevaatlikult noormehe embusele ja hoidis teda vappuvana kaisus. Will ei nutnud; see oli midagi muud – poissi läbistasid kramplikud tõmblused, nagu hakkaks ta lämbuma. Tüdruk teadis, et ei tohiks teda puudutada, ent ei suutnud kujutleda Jemi soovimas, et ta Willi sellisel hetkel eemale lükkaks. Tessa teadis, et ei suuda asendada Willile Jemi, ei suuda olla talle kompass, mis näitab kõrvalekaldumatult põhjasuunda, aga noormehe koormat pisutki kergendada saab ta ehk ometi.

      „Kas tahad võtta selle võrdlemisi koleda nuusktubakatoosi endale?” küsis Woolsey. „Keegi kinkis selle, aga ma ei saa seda puudutada, sest see on hõbedast.”

      Seistes orvakna juures, kardin just nii palju kõrvale tõmmatud, et näha Willi ja Tessat välistrepil teineteise külge klammerdumas, nagu sõltuks sellest nende elu, ümatas Magnus midagi vastuseks.

      Woolsey tõstis silmad taeva poole. „Ikka veel seal, jah?”

      „Ikka.”

      „Nii palju sekeldusi selle romantilise armastusega,” lausus Woolsey.

      „Meil on palju parem jätkata vanas vaimus. Piirduda ainult füüsilisega.”

      „Tõepoolest.” Will ja Tessa olid teineteisest eemale tõmbunud, kuid nende käed olid koos. Tessa näis ärgitavat Willi trepist alla minema. „Kas arvad, et oleksid abiellunud, kui sul poleks olnud nõbusid, kes teie nime edasi kannavad?”

      „Pääsu poleks vist olnud. Edasi Jumala, Inglismaa, Püha Jüri ja Praetor Lupuse eest!” Naerma puhkedes valas Woolsey puhvetkapil olevast karahvinist endale klaasi punast veini, keerutas seda ja uuris selle küütlevaid sügavusi. „Sa andsid Camille’i ripatsi Willile,” tähendas ta.

      „Kust sa seda tead?” küsis Magnus. Ta oli mõtetega ainult poolenisti nende vestluse juures; teine pool jälgis, kuidas Will ja Tessa kõnnivad tõlla poole. Ehkki kasvult ja kogult väiksem, paistis just Tessa olevat see, kellelt tuge otsiti.

      „Kui toast välja läksid, oli see sul kaelas, tagasi tulles enam mitte. Ega sa talle vist öelnud, kui palju see maksab. Ta ei tea, et kannab kaelas rubiini, mis on väärt rohkem kui terve Instituut.”

      „Mina seda ei tahtnud,” lausus Magnus.

      „Tuletas valusasti meelde kaotatud armastust?”

      „See ei sobinud kokku minu jumega.” Will ja Tessa olid nüüd astunud tõlda ja kutsar nähvas ohjaharudega. „Kas tal on sinu arvates lootust?”

      „Kellest sa räägid?”

      „Will Herondale’ist. Kas ta saab õnnelikuks?”

      Woolsey ohkas häälekalt ja pani klaasi käest. „Kas on lootust, et sina võiksid olla õnnelik, kui tema ei ole?”

      Magnus ei vastanud.

      „Kas oled temasse armunud?” küsis Woolsey, ilma et tema hääles oleks uudishimu kõrval olnud kübekestki armukadedust. Magnus tabas end mõtlemast, mis tunne võiks olla elada niisuguse südamega – või siis ehk sootuks südameta.

      „Ei,” vastas Magnus. „Olen selle üle mõelnud, aga ei. See on midagi muud. Tunnen end tema võlglasena. Olen kuulnud öeldavat, et kui päästad kellegi surmast, siis vastutad hiljem tema elu eest. Tunnen, et vastutan selle poisi eest. Kui peaks juhtuma, et ta ei leia kunagi õnne, süüdistan selles ennast. Kui ta ei saa tüdrukut, keda armastab, süüdistan ennast. Kui ma ei suuda hoida parabatai’d tema kõrval, süüdistan ennast.”

      „Siis on sulle määratud tema ees süüdlaseks jääda,” lausus Woolsey. „Ajal kui sina norutad ja otsid yin fen’i, kavatsen mina võtta ette reisi. Nautida maaelu. Linnas on talvel nii masendav.”

      „Tee nagu soovid.” Magnus laskis kardinal tagasi langeda ega näinud enam Willi ja Tessa tõlda eemaldumas ja kadumas.

      Konsul Josiah Waylandile

      Inkvisiitor Victor Whitelaw’lt

      Josiah, sügava murega kuulsin kirjast, mille olid Charlotte Branwelli kohta nõukogule saatnud. Oleksin lootnud, et – vanad tuttavad nagu me oleme –, kõneled minuga avameelsemalt, kui oled rääkinud nõukoguga. Kas on midagi niisugust, mis sulle tema puhul muret valmistab? Tema isa oli meie mõlema hea sõber ning minu teada ei ole ta kunagi käitunud autult.

      Murelikult sinu

      Victor Whitelaw

      6

      LASKUGU PIMEDUS

      Las Leina külge haardub Arm,

      las laskub ronkmust loobumus:

      ah, tantsida täis joobumust,

      mis siis et surm on partner karm.

ALFRED TENNYSON, „A.H.H. MÄLESTUSEKS”

      Inkvisiitor Victor Whitelaw’le

      Konsul Josiah Waylandilt

      –

      Ehkki oleme teineteist tundnud juba aastaid, kirjutan sulle seda kirja, hinges ärevus. Tunnen ennast pisut nagu prohvet Cassandra, kellel oli õnnetus teada tõde, mida kõik keeldusid uskumast. Ehk sooritasin liigses iseteadvuses vea, määrates Charlotte Branwelli tema praegusele ametikohale, milles ta on mulle pidevalt pinnuks silmas.

      Ta õõnestab alatasa minu autoriteeti, ning mul on põhjust arvata, et see kõigutab tugevasti Klaavi alustalasid. Avastus, et ta oli varjanud oma katuse all spioone, ja tõsiasi, et Lovelace’i-tüdruk oli olnud osaline Magistri plaanides, pidanuksid põhjustama selle naise languse, aga on kuulutatud hoopis tema triumfiks. Enklaavi silmis on just Instituudi asukad need, kes paljastasid Magistri maskeeringu ja kihutasid ta Londonist minema. Asjaolu, et teda ei ole viimastel kuudel kuuldud ega nähtud, on kirjutatud Charlotte’i läbinägelikkuse arvele ja selles ei nähta, nagu mina kahtlustan, taktikalist taganemist, et valmistuda uueks pealetungiks. Ehkki olen konsul ja seisan Klaavi eesotsas, on mulle hakanud tunduma, et see aeg kantakse annaalidesse Charlotte Branwelli ajastuna ja minu pärand läheb kaotsi…

      Inkvisiitor Victor Whitelaw’le

      Konsul Josiah Waylandilt

      Victor,

      tänan СКАЧАТЬ