Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole raasugi teie isa mõistusest ja ema lahkusest. Kardan, et tal pole vedanud. Tema kahjunõudetaotlus lükatakse mõistagi tagasi.”

      Gideon pöördus istmel ja vaatas uskumatult konsuli poole. „Kui tema jutul on teie silmis nii vähe kaalu, miks me siis siin oleme?”

      „Selleks et saaksin kõnelda teiega omavahel,” vastas konsul. „Olgu öeldud, et sel ajal, kui otsustasin anda Instituudi Charlotte’i juhtida, mõtlesin, et naiselik lähenemine tuleb sellele kohale kasuks. Granville Fairchildist rangemat meest oli raske leida ning ehkki ta järgis Instituuti juhtides seadusetähte, oli see paik kõle ja rõõmutu. Londonis, maailma suurimas linnas, ei võinud varjukütt tunda ennast nagu kodus.” Ta kehitas sujuvalt õlgu. „Arvasin, et Charlotte’i juhtimise all võib olukord paraneda.”

      „Charlotte’i ja Henry,” parandas Gideon.

      „Henry oli kõrvaltegelane,” lausus konsul. „Me teame ju kõik, nagu öeldakse, et selles abielus on püksid naise jalas. Henry ei pidanud asjasse sekkuma ega ole seda tõele au andes teinudki. Aga ka Charlotte’ilt ei oodanud ma sekkumist. Ta pidi olema leplik ja tegema seda, mida ma tahan. Selles mõttes valmistas ta mulle ränga pettumuse.”

      „Ta toetasite minu isa asemel teda,” pahvatas Gabriel, ent kahetses seda otsekohe. Gideon heitis talle keelava pilgu ning Gabriel põimis kinnastatud käed süles tihedalt kokku ja pigistas suu kõvasti kinni.

      Konsuli kulmud kerkisid kõrgele. „Kas teie isa oleks siis olnud kuulekas või?” küsis ta. „Mul oli kaks halba valikut ning otsustasin parema kasuks. Charlotte’i lootsin ikka veel endale allutada. Aga nüüd…”

      „Söör,” katkestas Gideon sunnitult viisaka häälega. „Miks te seda kõike meile räägite?”

      „Aa,” sõnas konsul heites pilgu aknasse, mida mööda jooksid alla vihmanired. „Olemegi kohal.” Ta koputas aknale. „Richard! Peata tõld Argent Roomsi ees.”

      Gabriel vaatas vilksamisi venna poole, aga too kehitas mõistmatult õlgu. Argent Rooms oli Piccadilly Circusel asuv kurikuulus revüüteater ja härrasmeeste klubi. Selles liikus halva kuulsusega naisi; teati rääkida, et äri kuulub allilmlastele ja mõnel õhtul näidatakse seal „maagianumbrite” nime all tõelist nõiakunsti.

      „Mul oli siin kunagi kombeks käia teie isaga,” ütles konsul, kui kõik kolm olid kõnniteele astunud. Gideon ja Gabriel silmitsesid läbi uduvihma üsna maotut Itaalia-stiilis teatrifassaadi, mis oli ilmselgelt poogitud selles paigas varem seisnud tagasihoidlike majade külge. Sellel domineerisid kolmekordne lodža ja üsna räige sinine värv.

      „Alhambralt võttis politsei kunagi tegevusloa, sest juhatus oli lubanud tantsida sealsetes ruumides kankaani. Aga noh, Alhambrat peavad ju maapealsed. See paik siin on märksa mõnusam. Astume ehk sisse.”

      Tema toon ei sallinud vastuvaidlemist. Gabriel astus konsuli järel võlvitud uksest sisse, raha vahetas omanikku ja neile kõigile lunastati pilet. Gabriel silmitses pisut hämmeldunult enda oma. See kujutas endast midagi reklaamitaolist, tõotades LONDONI PARIMAT MEE-LELAHUTUST.

      „Jõunumbrid,” luges ta Gideonile ette, kui nad mööda pikka koridori edasi läksid. „Taltsutatud loomad, jõunaised, akrobaadid, tsirkusenumbrid, kupleelauljad.”

      Gideon pomises midagi vastuseks.

      „Ja kondiväänajad,” lisas Gabriel rõõmsalt. „Väidetavalt näidatakse siin naist, kes suudab panna endale jala …”

      „Ingli nimel, see koht on vaevu parem kui mingi odav lõbuurgas,” ütles Gideon. „Gabriel, ära vaata midagi, enne kui olen öelnud, et kõlbab.”

      Gabriel tõstis silmad nördinult taeva poole, aga vend haaras tal otsustavalt küünarnukist ja juhatas ta ruumi, mis pidi ilmselgelt olema suur salong – avarasse tuppa, mille lage katsid kuulsate itaalia meistrite reprod, sealhulgas Botticelli „Veenuse sünd”, nüüd küll üsna tahmunud ja päevinäinud. Kullatud krohvikuhjatiste küljest allarippuvad gaasilühtrid täitsid ruumi kollaka valgusega.

      Piki seinaääri jooksid sametiga polsterdatud pingid, millel aelesid tumedad kogud – härrad ümbritsetuna naistest, kelle kleit oli liiga kirev ja naer liiga vali. Eespool olevalt lavalt voogas tuppa muusikat. Konsul liikus naerdes sinnapoole. Silinderkübarat ja sabakuube kandev naine väänles, esitades laulu „Riivatu, kuid mõnus”5. Kui ta pöördus, välgatasid tema silmad gaasilampide valguses rohekalt.

      Libahunt, mõtles Gabriel.

      „Oodake mind natuke aega siin, poisid,” lausus konsul ja kadus rahvasumma.

      „Tore,” pomises Gideon ja tõmbas Gabrieli lähemale, nähes endast puusi hööritades möödumas tihedalt liibuva pihikuga siidkleiti kandvat naist. Tollest hoovavate džinniaurude tagant aimus midagi – midagi hämarat ja magusat, mis meenutas pisut James Carstairsi juures hõljuvat karamellsuhkru lõhna.

      „Kas sina teadsid, et konsul on nii äge pidutseja?” küsis Gabriel. „Kas ta poleks võinud sellega oodata, kuni on viinud meid Vaikuselinna?”

      „Ta ei kavatsegi viia meid Vaikuselinna.” Gideoni lõuapärad olid tihedasti kokku surutud.

      „Kas tõesti?”

      „Ära ole loll, Gabriel. Muidugi mitte. Ta tahab meist midagi muud. Mida nimelt, seda ma veel ei tea. Konsul tõi meid siia selleks, et läheksime närvi, ja seda tehes pidi ta olema üsna kindel, et tal on meie üle piisavalt palju võimu, takistamaks meid rääkimast Charlotte’ile või kellelegi teisele, kus me käisime.”

      „Võib-olla käis ta siin varem tõepoolest meie isaga.”

      „Võib-olla, aga see pole põhjus, miks meie praegu siin viibime,” vastas Gideon toonil, mis ei kannatanud vastuvaidlemist. Ta pigistas kõvemini venna käsivart, nähes konsulit lähenemas, käes väike pudel; selles näis olevat gaasivesi, aga Gabriel kahtlustas, et vee hulgas on paras ports alkoholi.

      „Kuidas, kas meile polegi midagi?” küsis Gabriel ning sai vastuseks venna vihase pilgu ja konsuli hapu naeratuse. Gabrielile turgatas pähe, et tal pole aimugi, kas konsulil endal on perekonda või lapsi. Ta oli lihtsalt konsul. „Poisid, kas teil on õrna aimugi,” küsis ta, „kui suur oht teid ähvardab?”

      „Oht? Kes meid ohustab? Kas Charlotte?” Gideoni hääl väljendas uskumatust.

      „Ei, mitte Charlotte.” Konsul vastas tema pilgule. „Teie isa mitte üksnes ei rikkunud Seadust, vaid rüvetas seda. Ta ei ajanud deemonitega pelgalt äri, vaid ka magas nendega. Teie olete Lightwoodid – oma suguvõsa viimased esindajad. Teil ei ole nõbusid; pole onusid ega tädisid. Minu võimuses seisab kustutada kogu teie perekond ne-filimide nimekirjast ning kihutada teid ja teie õde tänavale nälgima või kerjama teenistust maapealsete seas – mul on selleks Klaavilt ja nõukogult volitused. Keda te loodate enda eest välja astuvat? Kes võtaks teie kaitseks sõna?”

      Gideon oli tõmbunud väga kahvatuks, Gabrieli käsivarrest kinnihoidva kämbla nukid olid valged. „See pole õiglane,” lausus ta. „Me ei teadnud sellest. Mu vend usaldas isa. Teda ei saa süüdi mõista…”

      „Või usaldas? Kas polnud just tema see, kes andis surmahoobi?” katkestas konsul Gideoni. „Muidugi andsite kõik oma panuse, aga just tema coup de grâce6 oli tappev – ning kas ei luba see arvata, et ta teadis täpselt, kes СКАЧАТЬ