Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli vajunud toolileenile seljakile ning vastas, silmad pooleldi suletud: „Will, ma istusin kogu öö üleval, kopeerides kõike, mis neis paberites oli tähtsat. Suur osa oli…”

      „Jamps,” oletas Jem.

      „Pornograafia,” pakkus Will samal ajal.

      „Võib-olla mõlemat korraga,” ütles Will. „Kas sa pole siis kuulnud pornograafilisest jampsist?”

      Jem hakkas naerma ning Charlotte langetas näo käte vahele. „Olgu öeldud, et see oli pigem esimene kui teine,” ütles ta. „Sophie hindamatu abiga kirjutasin ümber kõik, mis vähegi suutsin.” Ta tõstis silmad ja vaatas neile kõigile otsa. „Will… sa ei tohi unustada. See ei ole enam meie uurida. Mortmain on nüüdsest Klaavi mure – nõnda nad igatahes arvavad. Oli aeg, kui see puudutas üksnes meid, aga…”

      „Meie ülesanne on kaitsta Tessat!” lausus Will nii teravalt, et isegi Tessa ehmus. Märgates endal kõigi imestavaid pilke, kahvatas Will kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata: „Mortmain jahib ikka veel Tessat. Meil pole alust oletada, et ta on sellest loobunud. Ta võib saata meie vastu automaatolendid, ta võib tulla nõiakunsti, tule ja reetmisega, aga kindel on, et ta tuleb.”

      „Muidugi kaitseme teda,” ütles Charlotte. „Seda pole vaja meelde tuletada, Will. Tessa kuulub meie hulka. Ja rääkides omadest…” Ta langetas pilgu taldrikule. „Jessamine pöördub homme tagasi meie juurde.”

      „Mida?” Will ajas tassi ümber, nii et sellesse jäänud tee valgus laudlinale. Laua ümber puhkes sumin, ehkki Cecily üksnes vaatas mõistmatult ning Tessa, olles ahminud korraks õhku, ei lausunud samuti sõnagi. Talle meenus Jessamine, nagu ta tüdrukut viimasel korral Vaikuselinnas oli näinud: hirmunud, nägu kahvatu, silmad nutmisest punased… „Ta kavatses meid reeta, Charlotte. Ja sina lubad tal niisama lihtsalt tagasi tulla?”

      „Tal ei ole muud perekonda kui meie; Klaav võõrandas tema vara ning kõigele lisaks ei ole ta sellises seisundis, et võiks elada üksi. Pärast seda kui teda Luude linnas kuude kaupa üle kuulati, on ta peaaegu hull. Ma ei usu, et ta võiks meile kellelegi ohtlik olla.”

      „Me ei pidanud teda ka varem ohtlikuks,” sekkus Jem karmimalt, kui Tessa oleks osanud oodata, „ent ometi oleks Tessa just tema tõttu Mortmaini kätte langenud ja meie oleksime häbisse sattunud.”

      Charlotte vangutas pead. „Me peame ilmutama halastust ja kaastunnet. Jessamine ei ole enam see kes varem – kui oleksite käinud teda Vaikuselinnas vaatamas, oleksite selles samuti kindlad.”

      „Mul pole vähimatki soovi lävida reeturitega,” vastas Will külmalt. „Kas ta jampsis ikka veel, nagu viibiks Mortmain Idrises?”

      „Jah; sellepärast loobusidki Vaikivad Vennad teda lõpuks küsitlemast – nad ei saanud temalt ühtki mõistlikku vastust. Ta ei varja endas ühtki saladust ega tea midagi, millest võiks kasu olla. Ta ise mõistab seda. Ta tunneb end alaväärtuslikuna. Kui püüaksite asetada ennast tema olukorda…”

      „Ma ei kahtlegi, et ta püüab näitemänguga su südant pehmendada, Charlotte, nuttes ja käristades oma rõivaid…”

      „No kui ta juba rõivaid käristab…” Jem vaatas kergelt muiates oma parabatai poole. „Sa ju tead, kui väga Jessamine oma rõivastest hoolib.”

      Will naeratas talle vastu tahtmist, kuid siiralt. Charlotte aimas jääd sulavat ja jätkas uue hooga. „Kinnitan, et te ei tunne teda nüüd enam äragi,” ütles ta. „Anname talle nädala, tühipalja nädalakese ning kui siis ühelegi teist on tema siinviibimine vastukarva, kannan hoolt, et ta toimetatakse Idrisesse.” Naine lükkas taldriku eemale. „Ja nüüd vaadakem läbi Benedicti paberitest tehtud koopiad. Kes mulle appi tuleb?”

      Konsul Josiah Waylandile

      Nõukogult

      Lugupeetud härra,

      enne seda kui saime teie viimase kirja, olime arvanud erimeelsused, mis valitsesid meie vahel Charlotte Branwelli küsimuses, johtuvat üksnes hinnangute erinevusest.

      Teie polnud küll otsesõnu lubanud Jessamine Lovelace’i Instituuti tagasi toimetada, aga sellele andsid heakskiidu Vaikivad Vennad, kellel on voli niisuguste asjade üle otsustada. Meile tundus olevat õilis tegu lubada tüdruk tema pahategudest hoolimata tagasi koju, ainukesse, mida ta on tundnud. Mis puudutab Woolsey Scotti, siis tema juhib organisatsiooni Praetor Lupus, mida oleme pikka aega pidanud oma liitlaseks.

      Teie vihje, nagu võiks proua Branwell võtta kuulda neid, kes ei pea silmas Klaavi huvisid, tekitab meis sügavat muret. Kuni teil pole pakkuda tõendeid, ei saa me paraku lähtuda sellest kui usaldusväärsest informatsioonist.

      Razieli nimel

      nefilimide nõukogu liikmed

      Konsuli tõld oli läikivpunane viie aknaga landoo, mille mõlemal küljel olid Klaavi neli C-d ning mille ette olid rakendatud kaks nooblit halli täkku. Ilm oli niiske, tibutas kerget vihma; ülal pukis konutav kutsar paistis oma veekindla mütsi ja keebi alt vaevu välja. Kulm kortsus, andis konsul, kes polnud pärast Instituudi hommikusöögitoast lahkumist lausunud ainsatki sõna, Gideonile ja Gabrielile märku astuda tõlda, ronis ka ise sisse ja riivistas enda järel ukse.

      Kui sõiduk nõksatades kiriku eest liikvele läks, pöördus Gabriel ja vaatas aknast välja. Tema silmade taga ja kõhus oli nõrk kõrvetav surve. Juba eelmisest päevast peale oli see kord ilmunud, kord taandunud; mõnikord tulvas see temast üle niisuguse jõuga, et ta kartis end oksele hakkavat.

      Hiiglaslik uss… astriola viimane järk… deemonitaud.

      Kui Charlotte ja teised olid hakanud tema isa süüdistama, polnud ta tahtnud neid uskuda. Gideoni ülejooksmine oli tundunud talle hullumeelsusena, koletu reetmisena, mida võis tema arvates selgitada üksnes nõdrameelsusega. Isa oli kinnitanud talle, et Gideon mõtleb ümber – et ta tuleb tagasi, aitamaks neil korraldada majapidamist ja esindada väärikalt Lightwoode. Paraku polnud vend naasnud ning sedamööda kuidas päevad muutusid lühemaks ja pimedamaks ning Gabriel nägi isa üha harvem ja harvem, oli ta löönud esialgu kahtlema ja siis kartma.

      Benedicti oli taga aetud; ta oli kätte saadud ja tapetud.

      Kätte saadud ja tapetud. Need sõnad keerlesid Gabrieli peas ringiratast, ilma et ta oleks neist aru saanud. Ta oli tapnud koletise, nõnda nagu teda oli treenitud tegema, aga see koletis ei olnud tema isa. Isa on ikka veel elus. Ta viibib kusagil ning maja aknast välja vaadates võib Gabriel näha teda tulemas mööda jalgrada, pikka halli mantli hõlmad tuules lehvimas, terav profiil taeva taustal selgelt välja joonistumas.

      „Gabriel.” Läbi mälestuste udu ja kujutluspiltide jõudis temani venna hääl. „Gabriel, konsul küsis sult midagi.”

      Gabriel tõstis pilgu. Konsul uuris teda, tumedates silmades ootav pilk. Tõld veeres läbi Fleet Streeti, ümberringi tõttasid siia-sinna ajakirjanikud, advokaadid ja kaubitsejad.

      „Küsisin sinult,” ütles konsul, „kas oled Instituudis osutatava külalislahkusega rahul.”

      Gabriel vaatas talle silmi pilgutades otsa. Viimased päevad olid möödunud otsekui hämus, millest miski ei tõusnud eriti esile. Charlotte’i käed tema ümber. Gideon pesemas veriseid käsi. Cecily nägu nagu värvikas vihane lill. „Mis seal ikka,” ütles ta karedalt. „See pole minu kodu.”

      „Nojah, Lightwoodide maja on suurejooneline,” СКАЧАТЬ