Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa näed välja nagu kass, kes on koorepurgi kätte saanud,” ütles Margaret. „Kus sa olid? Ma nägin, et sinu auto oli kiriku ette pargitud, aga sind ennast ei olnud kusagil näha.”

      „Mina arvasin, et oled ilmselt mõne sõbraga kokku juhtunud ja läinud midagi jooma,” lisas Rosamunde, et mitte alla jääda.

      „Ma käisin doktor Heyworthi pool,” vastas Antoinette möödaminnes ja võttis õe kõrval diivanil istet.

      „Kas sa oled haige?” küsis Margaret.

      „Ei, see oli seltskondlik visiit.”

      Margaret kergitas kulmu.

      „Seltskondlik visiit? Doktor Heyworthi juurde?”

      „Jah.” Antoinette ei olnud valmis midagi rohkemat paljastama, kuigi oli enam kui selge, et Margaret ootas mingisugust selgitust. Järgnes pikk vaikus, kuid Antoinette ei kiirustanud seda täitma.

      „Me ootasime, et millal sa koju tuled,” kostis Margaret.

      „Kui ma oleksin teadnud, et sa siia tuled, siis oleksin kindlasti selle eest hoolitsenud, et ma õigeks ajaks tagasi jõuan,” vastas Antoinette. „Võib-olla peaksid sa järgmine kord ette helistama.”

      „Ma siin rääkisin just Rosamundele, et see tüdruk tuleb siia nädalavahetust veetma,” alustas Margaret.

      „Phaedra,” ütles Rosamunde.

      „Roberta ütles seda mulle,” lisas Margaret ja hingas kuuldavalt läbi nina sisse, et demonstreerida, kuivõrd vastuvõetamatu oli talle seda uudist oma pojapoja naise käest kuulda.

      „Ma ütlesin Margaretile, et sul oli kavas talle rääkida …” alustas Rosamunde, kui Antoinette segas talle kiirelt vahele.

      „Seda mul päris kindlasti kavas ei olnud, Rosamunde.” Ta pöördus ämma poole. „Sa tegid selle enam kui selgeks, et sa ei taha temaga mitte mingit tegemist teha, Margaret, ja mina võtsin sind sõnast.”

      Hetkeks ei teadnud Margaret, mida öelda. Ta võttis enne vastamist pika lonksu šerrit.

      „Sul on õigus, ma ei soovi temaga mingit pistmist, aga kui ta on minu poja tütar, siis ma arvan, et ma peaksin temaga vähemalt kohtuma.”

      Antoinette’i süda vajus saapasäärde mõttest, kuidas Roberta ja Margaret kahekesi Phaedra nurka suruvad.

      „Ma ei arva, et see oleks hea mõte. Ma muretsen selle pärast, et tema siinviibimine võimalikult meeldiv oleks.”

      „Oh, aga ma nõuan seda. Mul on palju küsimusi, mida ma soovin temalt küsida.”

      „Minu arvates ei ole kuigivõrd õiglane teda niimoodi inkvisitsiooni ette panna.”

      „Ma ei hakka inkvisitsiooni korraldama, Antoinette. Sina oled kindlasti niisama uudishimulik kui minagi. Teeb suurt meelehärmi mõelda, et George sellist saladust meie eest varjas. Me vajame vastuseid.”

      „Mina ei vaja mitte mingeid vastuseid,” kostis Antoinette, lihtsalt selleks, et vastu vaielda. „Ma tahan lihtsalt oma võõrastütart tundma õppida. Kui ta aja jooksul otsustab neid asju minuga jagada, siis kuulan ma teda hea meelega. Kuid ma ei hakka teda vastu seina suruma ja vastuseid nõudma.”

      Margareti nägu kivines ja tema silmad tõmbusid kissi.

      „Minu poeg on talle oma testamendis jätnud terve varanduse – sissetuleku, mis tagab selle, et tal ei ole vaja enam kunagi tööd teha …”

      „Ja lisaks veel Framptonite safiirid,” lisas Antoinette. „Ära sa neid unusta.”

      Margaret oleks peaaegu oma šerri maha ajanud.

      „Mida sa ütlesid?”

      „Framptonite safiirikomplekt. George jättis need Phaedrale.”

      „See pole võimalik! Oled sa kindel? Need juveelid peavad perekonda jääma!”

      „Phaedra ongi perekonna liige,” kostis Antoinette rõhutatult.

      „Ma ei usu seda!” Vana daami nägu läks tumepunaseks nagu peet.

      „See on tõsi, Margaret. Roberta on selle pärast väga endast väljas.”

      „Aga otse loomulikult! George pidi need ju Davidile jätma.”

      „Roberta arusaamist mööda oli ta kavatsenud need Joshuale jätta,” ütles Antoinette.

      „Tühijutt!” nähvas Margaret. „Need jäetakse vanimale pojale, see on ju kõigile teada. Robertale meeldib neid laenata ja sellest pole midagi katki, aga et neid kellelegi teisele jätta peale Davidi, see ei tule kõne allagi.”

      „Noh, igatahes jättis ta need Phaedrale.”

      „See on ennekuulmatu. Huvitav, miks Roberta seda mulle sõnagagi ei maininud. Meil oli temaga täna hommikul pikk jutuajamine.”

      „Ega ta vist ei maininud ka oma võimatut käitumist testamendi ettelugemisel?”

      Margaret kortsutas kulmu.

      „Ei, seda ta ei nimetanud.”

      „Ta käitus väga halvasti, Margaret. Mul oli piinlik.”

      Vana daam tühjendas oma klaasi ja asetas selle diivanilauale tugitooli kõrval. Korraga näis ta löödud.

      „Mida küll George ometi mõtles?”

      Antoinette ei osanud sellele vastata. Ta ei teadnud seda samuti mitte.

      „Oh aeg, mida sa küll kavatsed ette võtta, et Margaret nädalavahetusel vägisi siia tikkuma ei hakka?” küsis Rosamunde, kui leskproua läinud oli.

      „Ma ei saa vist midagi ette võtta. Ta pole kunagi selleks kutset oodanud, et siia tulla, vaid sajab lihtsalt sisse, millal heaks arvab. Kahjuks pole teda siit eemal hoida võimalik. Phaedral tuleb temaga lihtsalt kuidagi hakkama saada.”

      „Noh, sel piigal pole ju midagi varjata. Nüüd on ju kõik päevavalgele tulnud, eks ole?”

      „Täpselt. Võib-olla tahab ta rääkida lähemalt sellest, kuidas ta George’i üles otsis ja kuidas nad pärast pikki aastaid omavahelise suhte üles ehitasid. Me ilmselt muretseme siin ilmaasjata.”

      Rosamunde naeratas.

      „Margaret on ju siiski tema vanaema.”

      „Vaene laps. Sugulasi ei saa ju valida.”

      „Selle naise otsa sattumist ta ilmselt ette ei kujutanud, kui ta oma isa otsima läks.”

      „Taevas küll, kindlasti mitte, Margareti-sugust naist ikka niisama naljalt välja ei mõtleks, isegi kui oma fantaasiat pingutada.”

      „Oh, ei tea kas selleks on ikka nii väga tarvis fantaasiat pingutada. Folklooris ja ilukirjanduses on ju sellised naisterahvad olemas: „Võlur Oz”, „Tuhkatriinu”, „101 dalmaatsia koera”, „Hans ja Grete”, kui neist mõnda nimetada.”

      „Pipart СКАЧАТЬ