Naine Pariisist. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saaks tema küsimustele vastata ning oma au eest seista. Ta soovis, et tema mees oleks siin, et tema murelikku meelt rahustada ja talle kinnitada, et on armastanud teda ja ainult teda.

      Kuid Phaedra ema vaevas endiselt ta mõtteid. Vaimusilmas kujutas ta endale ette naist, kes on väga oma tütre moodi – sale ja naiselik, ilusate hallide silmade ja veatu nahaga –, ning kadestas tema ilu. Antoinette ei olnud kaunitar. Tema isa oli kunagi öelnud, et ta on „kena”, mis oli kõige komplimendi sarnasem asi, mida tema suust eales kuulda võis. Ema oli talle öelnud, et tal on „armas nägu”, mis peegeldab tema „leebet iseloomu”. Antoinette teadis, et tal on ebaharilikult tumesinised silmad ja et tema tumedad juuksed on tihedad ja tormlevad, kuid tema näojoontes polnud mitte midagi tähelepanuväärset. Ilus oli ta olnud vaid George’i silmade jaoks ja tegelikult ainult see talle ju korda läkski – aga võib-olla ei olnud ta siiski olnud piisavalt ilus. Kas nende kurameerimise ajal oli Phaedra ema George’i pilku püüdnud ja ta üheks saatuslikuks ööks oma voodisse viinud? Oli see võimalik, et tema armastatud George oli teda niimoodi reetnud?

      Ta oli vist tukkuma jäänud, sest kui ta üles ärkas, istus voodi kõrval tugitoolis Rosamunde ja tegeles oma tikkimistööga.

      „Väga hea, et sa said korralikult puhata. Sa näed kohe parem välja,” ütles ta, kui Antoinette silmad lahti tegi.

      Antoinette ohkas.

      „Raske on üles ärgata. Korraks ma mõtlen, et see kõik oli üks kole unenägu. Siis taipan ma, et see pole nõnda. Teda ei ole ju enam.”

      „Jah, Antoinette. Ta on nüüd kusagil paremas kohas.”

      „Kui sa seda usud. Mina vist ei usu.”

      „See lohutab.”

      „Ma tahaksin, et see tõele vastaks. Ma loodan, et taevas on olemas ja et ta on seal. Heldeke, mõtle, kui ta on seal koos meie vanematega. Isa vist ei kiitnud George’i päriselt heaks.”

      „Ainult sellepärast, et ta suhtus teatava kahtlusega meestesse, kes armastasid paigal püsimise ja korraliku töökoha pidamise asemel mööda mägesid ronida.”

      „George’ist ei oleks mitte kunagi võinud saada pankurit või arveametnikku. Tema oli seikleja. Teda võlus looduse metsik ettearvamatus ja nende hirmuäratavalt kõrgete tippude väljakutse. Jumal teab, kuidas ma ei sallinud seda, et ta jälle kuhugi sõidab, ja kuidas ma tema turvalisuse pärast muretsesin, kui ta nädalate kaupa endast märku ei andnud, kuid ma oleksin veel enam jälestanud näha teda kontorilaua külge aheldatult. Ta oleks olnud puruõnnetu, kui ta oleks töötanud kontoris nagu Joshua. Igatahes ei olnud ta ainult mägironija, vaid ta oli ka ettevõtja. Mäletad, kuidas ta Havannast sigareid sisse vedas? Ja kõiki neid vaipu Nepaalist? Talle meeldis toetada neid kogukondi, mida ta külastas. Ta oli niivõrd vaba hingega.”

      „Isa teadis seda, kuid tema oli palju reserveeritum kui George. Ma olen kindel, et nendel asjadel ei ole mingit tähtsust seal, kus nemad on.”

      „Mida sa Phaedra koha pealt kavatsed ette võtta?” küsis Rosamunde korraks tikkimist katkestades. „Roberta on veendunud, et sul tuleks testament vaidlustada.”

      Antoinette tõusis istukile. „No muidugi ta on, kuigi ta isegi ei tea veel, mis seal testamendis seisab.”

      „Mida sina sellest arvad?”

      „Mille alusel ma selle vaidlustama peaksin? Kui George tahtis oma tütart rahaliselt kindlustada, siis ma toetan teda selles. Ma olen kindel, et tal oli kavas Phaedrat meile tutvustada ja mingil hetkel oleks ta minuga ka testamendist juttu teinud. Ma ei usu, et ta tahtis sellist saladust lõputult varjata. Ta ju ei oodanud, et ta surma saab, eks ole?”

      Rosamunde luges õe silmadest välja kõhkluse ja ruttas seda hajutama.

      „Muidugi oleks ta sellest sulle rääkinud,” lausus ta kindlal toonil. „Roberta on üks paras ahnepäits.”

      „Ma teen seda, mida ma arvan, et George oleks tahtnud, ja palun Phaedrat nädalavahetuseks meie juurde jääda. Kui ta on Frampton, siis tuleb meil ta perekonda avasüli vastu võtta. Ma tean, et Margaretile ajab see õudusejudinad peale – ja ma ei saa eitada, et see teeb mulle pisut heameelt –, kuid ma tahan teda tundma õppida. Mul on talle nii palju küsimusi. Ma arvan, me peame temaga omavahel rääkima.”

      „Sa oled väga suuremeelne, Antoinette.”

      „Noo, see pole ju ometi, nagu oleks George meie abielu ajal mind tema emaga petnud, või kuidas? Ma rehkendasin selle välja, kuupäevade mõttes, tähendab. See juhtus enne, kui me temaga kurameerima hakkasime. Vahetult enne, kuid kindlasti mitte samal ajal. George ei oleks mulle truudust murdnud, ma tean, et ei oleks. Ta lihtsalt ei olnud seda sorti mees ja ta ei oleks mulle midagi sellist teinud. Ma olen selles kindel. Ta ei oleks tahtnud mulle haiget teha.”

      „Muidugi ta ei oleks.” Rosamunde jättis korraks tikkimise katki.

      „Ma tunnen sellele vaesele tüdrukule kaasa. See pidi olema üks lühike armulugu …” Antoinette ajas kulmu kortsu, nagu osutuks enda veenmine oma abikaasa truuduse koha pealt talle korraga üle jõu käivaks.

      „See oli kindlasti väga lühike ja mul on tunne, et nende suhe sai läbi enne, kui naine isegi teada sai, et ta last ootab, mille tõttu ta ei rääkinud sellest ka George’ile. Võib-olla ta ei teadnud, kust teda leida, ja oma südames ta ilmselt teadis, et George tegelikult ei hooli temast.”

      „Kuid ta ju teadis, kust George’i leida, Rosamunde, vastasel juhul ei oleks Phaedra teda ju üles leidnud.” Antoinette kahvatas. „Mis sa arvad, võisid nad endiselt ühenduses olla? Arvad sa, et Phaedra ema ja George võisid kõigi nende aastate jooksul ühendust pidada? Mis siis, kui George teadis kogu aeg, et tal on tütar, ja hoidis teda salajas ja oli alles nüüd otsustanud sellega lagedale tulla?”

      „Antoinette, sa lased praegu oma fantaasial lennata,” ütles Rosamunde rahustavalt. „Kuula nüüd, ta ju tegi testamendi ümber alles veidi enne surma. Kui ta oleks kogu selle aja teadnud, et tal tütar on, siis oleks George ta oma testamenti sisse pannud juba aastaid tagasi. Ei, mina usun, et Phaedra räägib tõtt ja ta tuli Londonisse George’i otsima.”

      Antoinette tundis end kohe julgemini.

      „Vaene George. See pidi tema jaoks suur šokk olema, teada saada, et ta on tütre isa. Ma olen kindel, et ta hoidis kõike saladuses sellepärast, et mitte minule haiget teha. Armastus perekonna vastu oli tema jaoks esmajärguline. Ma tean, et tema kavatsused olid head ja auväärsed.”

      „Oh, selles pole absoluutselt mingit kahtlust,” nõustus Rosamunde. „Mitte keegi ei kahtle tema aususes, Antoinette.”

      „Mida poisid arvavad?” Tema nägu tõmbus murest krimpsu. „Kas nad kahtlevad oma isas? Ma tõesti ei tahaks, et nad temast halvasti mõtlevad …”

      „David ja Tom tahavad tema soove austada nagu sinagi. Josh …”

      „Tema muidugi noogutab sellele kaasa, mis ta naine ütleb. Pole kahtlust, kes selles abielus pükse kannab!”

      „Ma väga loodan, et David leiab mõne toreda tüdruku, kellega paari minna,” sõnas Rosamunde teemat vahetades. „Nii tore oleks näha Framptonite uut põlvkonda siin üles kasvamas, nüüd kus David on lord Frampton.”

      „Tiitel, mis kannab endaga suurt kurbust kaasas.”

      „Ma küll ei kujuta ette, et David tahaks parlamenti lordide СКАЧАТЬ