On nagu pole. Alan Adojaan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jõhker kontrast. Topin koti kappi ja viskan pikali. Jõllitan ülemise voodi plekilist madratsit, mis ilmselt oli rohkem kehasid kaisutanud kui kangelastöö ordeniga pärjatud hoor, ja üritan mõtteid koguda. Minu sisekaemuse katkestab uksest sisse lõnkuv pikk kõhetu mees: pikad juuksed krunni seatud, palja ülakehaga, dušist tilkuv, imepisike käterätt ümber niuete, tagumik paljas.

      „Hei, ma olen Andreo,“ teatab vibalik ja pakub tilkuvat kätt.

      „Alan,“ ei näita ma üles erilist entusiasmi.

      „Niisiis,“ alustab mu uus sõber, „kust sa tuled?“

      „Eee… Cabo Frio,“ üritan meelde tuletada, kus linnas eelmine kord peatusin.

      „Oooh, eres brasileiro?“21 pakub mees.

      „Ei-ei, ma olen Eestist, lihtsalt tulin Cabost,“ selgitan.

      „Ookei, ma Hispaaniast, aga tulen Peruust,“ räägib mees ja tõmbleb veidi. See on selline väike twitch, mida võib märgata teinekord ergutite tarvitajatel.

      „Oo, kena, ma olen palju Hispaanias käinud, suurepärane maa,“ jään diplomaatiliseks. „Kuule, ma keeran magama, jube väsinud, pikk raske päev selja taga,“ laveerin vestlusest eemale.

      „Jaa, muidugi, amigo, puhka, ma lähen nagunii välja,“ teatab tüüp ja hakkab riidesse panema.

      Keeran selja ja imestan endamisi, et mis naljakas komme see on lõunapoolsetel rahvastel sind esimesest hetkest sõbraks kutsuda. Põhiline sõna kellegi võõraga suhtlemisel – amigo. Parimad tegelased olid need, kes kunagi kallale tulid kuskil lõunamaareisil baari ees: „Hey, amigo, give me your money or I kill you!“ See lause annab mõistele oksüümoron täiesti uue mõõtme. Rapsin pool tunnikest küljelt küljele ning vajun siis rahutusse painavate unenägude labürinti, täis probleeme, pahandusi ja meeleheidet.

      Hommik saabub koleda eelmiste–päevade-pohmaka ja meeleheitega. Valu kogu oma raha kaotuse pärast seguneb piinlikkusega viimaste päevade sigaduste pärast ja murega edasise tuleviku üle. Väga ebameeldiv kokteil, võin kinnitada. Paneb ulgudes mööda seina üles ronima. Sellisel päeval tahaks teki üle pea tõmmata ning sinna pimedasse väiksesse koopasse jäädagi ennast haletsema ja ahastama.

      Seda võimalust hostelis aga sulle ei anta. Kell 12 kõpsutab sisse mingi reibas kretiin harjaga ja kukub mult tekki maha rebima. Kujutad sa ette?

      Ja laulab ka veel rõõmsalt: „Happy birthday to You, Happy birthday to You…“

      „What the fuck? Mul ei ole sünnipäev,“ selgitan vihaselt, ent reibas harjahipi vaid naerab ja üürgab edasi, pühkides naride alt välja kolisevaid pudeleid. Mul ei jää muud üle, kui vihasena duši alla marssida. Külm vesi natuke leevendab füüsilisi vaevusi, ent vaimseid see minema ei pühi. Oh, kui leiutaks viisi, kuidas endalt muresid saaks maha pesta nagu mustust duši all, siis saaks väga rikkaks ja kummardatud inimeseks. „Alani murepesu kliinik“ seisaks meetriste trükitähtedega valgest marmorist ja klaasist pilvelõhkujal, mille ees on pidevalt kilomeetrine saba. Ja mina istuks igal hommikul elegantses valges ülikonnas, tulnud värskelt murepesust, vaalabeebide silmalaugude nahast tehtud tugitoolil, oma nõelana troposfääri puuriva pilvelõhkuja ülemise korruse absurdselt luksuslikus korteris ning ainult naerataks, naerataks, naerataks…

      Need haiged unelmad katkestab vihane koputus dušika uksele. „Are you okay?“ kisab harjahipi. On aeg pärismaailma tagasi kukkuda.

      Kuradi auto ongi kadunud. Kablutan, raske seljakott seljas, üleni higisena kogu kvartali kaardi abil metoodiliselt läbi. Ei ole minu väikest musta käru mitte kuskil. Kas tõesti pean ma nüüd menti minema ja hakkama selgitama, et see on pihta pandud? Äkki veeti minema? Brasiilias ei veeta autosid ära, meenub. Eriti kuskil äärelinnas. Istun tänavakivi peale, vägistan suurest pudelist sooja vett sisse ja üritan meenutada. Mitte ainsat mälupilti pole. Otsustan minna tagasi hotelli, kust mind välja visati. Jõuan kohale, õnneks on reception’is uued inimesed, kes mind vist ei tunne. Vähemalt on nad sõbralikud – ju siis ei tunne. Annan neile auto kirjelduse ja räägin oma murest. Noorem mees kõpsutab minema ja tuleb mõne aja pärast rõõmsalt tagasi. Tuleb välja, et auto on olnud hotelli taga parklas kogu aja! Kena, vähemalt pole pihta pandud. Küll aga tuleb maksta mõnus arve parkimise eest. Maksan ilma möginata, viskan seljakoti tahaistmele, poetan ennast rooli taha ning sõidan vaikselt parklast välja. Autos on ligi 70 kraadi, õõh.

ELU HOTELLIDIIL

      Sõidan linnast välja, kuni jõuan maanteele, ning võtan suuna taas lõuna poole ühegi plaanita, segaduses ja omadega puntras. Peale tundidepikkust sõitu tunnen, et vajan juba puhkust. Olen endale järgmist peatuspaika otsides millegipärast sisemaale keeranud, selle asemel et jääda mööda kaunist rannikut kulgema. Sisemaal on aga kõik üsna erinev rannapiirkonnast. See on ka loogiline. Kohalike puhkajate reaalid ning turistide sissetoodud rahavool niisutab rannikuärisid ning kohalike tööpõldu ilmselt rikkalikult, ent kes tahaks puhata sisemaal, mitusada kilomeetrit eemal jahedast ookeanist, keset džunglit? Hakkab juba pimenema, kui tunnen kohutavat väsimust ja raskust enda peale langevat. Edasi sõitmine muutuks juba ohtlikuks, seetõttu hakkan otsima mingit asulat, kuhu saaks ööseks jääda. Üsna pea näengi mingit külakest, keeran suurelt teelt ära ja auklikul kruusateel rappudes jõuan poekese juurde. Noh, tegelikult on see lihtsalt tee äärde ammusel aal püsti pandud roheline sara, mis nüüdseks on kokkukukkumise äärel. Kuuri laes kõlgub üksainus kuuekümnevatine pirn, ukseavasse kastide peale on tõstetud päevinäinud kaal ning tagant paistab kuhjades puuvilju-juurvilju, suhkrukogusest plahvatavaid mullijooke ja saiatooteid. Kõik see näeb üsna hunnitu välja ning muljet võimendab väike lössis vanamehenässakas, kel suus pole vist ainsatki hammast, ent see-eest jäme sigarijunn, mis loomulikult ei põle.

      Üritan uurida, et kas siin kuskil on mõni hotell ning vanamees purskab naerma, nii et sigarijunn kukub suust muldpõrandale. Seda maast korjates rehmab ta käega: „Sinnapoole minnes on pousada22.“ Pousada sobib kenasti, mõtlen ma, ja ostan vanamehelt kobara banaane tänutäheks ning et hommikul oleks midagi ampsata. Sõidan edasi, mitu kilomeetrit totaalset lehmarada, aga ei kuskil ühtegi silti ega pousada väärilist majakest. Hakkab sadama. Tiirutan edasi-tagasi aeglaselt nagu vana palgamõrvar, otsides maja, mis näeks vähegi pousada moodi välja. No ei ole ükski koht seda nägu. Pean kinni ühe suurema maja juures ja lähen kolgin uksele. Ilmub lillelises kitlis vanamutt. „Desculpe, onde fica o pousada?“ 23 uurin mina. „Sim-sim aqui pousada,“ 24 lükkab mutt ukse pärani ja viipab mind edasi tulema. Olen üsna üllatunud, aga astun sisse.

      Läheme läbi suhteliselt räpase maja tahaaeda, kus asuvad kolm putkat, majakesteks on neid palju nimetada. Äärmisel juhul bangalo nimetuse kannavad välja. Hõredad ehitised aknakesega, võib-olla kümme ruutmeetrit põrandapinda. Sees tool, lauake ja krägisev vana voodi. Voodipesu on ühte kindlat värvi: hall. Duši- ja vetsunurgake on räpane ja pisike. Dušš asub taas WC-poti kohal ning seina küljes on pika nööri otsas suur kahvel. „Porque esta?“ 25 küsin ja osutan kahvlile. Mutt võtab kahvli kätte ja näitab ilmekate märkide abil nagu Aliase mängus, et sellega saab wc-potist asju alla ajada või välja võtta ja duši äravoolust samuti. Et nagu vetsupumba Brasiilia variant.

      Öömaja on jõle, ent edasi sõita ei jaksa, pealegi õues ladistab korralikult. Maksan mutile 30 reaali ning lidun autosse oma asjade järele. Autost asjad võtnud, klopin taas esiuksele, mis on kinni langenud mu selja taga. Ei midagi, vaikus. Vihma kallab. Kolgin uuesti. Vaikus. Karjun ja kolgin, olles juba СКАЧАТЬ