On nagu pole. Alan Adojaan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga lõpuks olen ma merel. Naljakas, et ütlen kogu aeg meri Atlandi ookeani kohta. Mastaabitunnetus on ikkagi päkapiku oma. Harjunud, et suur vesi on meri ja väike on järv, ning rohkem eestlase peakesse ei mahu. Pakime Pauli ja Anitaga natuke süüa ja väga palju juua kaasa ning zoomime muusika plärtsudes sadamakesse imelises lahes, kus seisavad sajad jahid ja pläristavad ringi kalapaadid. Seal elab Rico, kes juba kaheksa aastat on rohkem merel kui maal, omab viit laeva ning pidi üldse olema üks tähelepanuväärselt hull mees. Olen neid jutte kuulnud juba terve nädala, kuid kuna talle küllaminek erinevatel põhjustel (tegelikult ühel ainsal põhjusel) edasi on lükkunud, siis jõuamegi sadamasse alles nüüd. Siinmail on iga väikseimagi asja organiseerimine üpris aeganõudev tegevus. Eriti kui su kompanjonideks on energiline sahmiv brasileira ja kaootiline pilves estoniano. Juba mitu päeva varem muretsesin ettevaatlikult, et äkki helistaks Ricole ja lepiks midagi konkreetset ka kokku. Siinmail aga ei lepita midagi kokku, nagu mulle alatasa selgitatakse, ning üleüldse – eestlasest härral polevat telefoni ning brasiillasest daamil pole krediiti. Kõik mu katsed asju organiseerida on siin luhtunud eos ning olen vaikselt hakanud tabama juba seda rütmi, et kõik organiseerub ise. Ja vahest ei organiseeru ka. Selline asjade käik on Brasiilias täiesti loomulik ning selle kohta on isegi väljend, mis tähendab umbakudu, et „kui jumal tahab, siis asjad juhtuvad nagunii”.

      Õues on ilma kraadigi liialdamata 39 kraadi varjus ning kogu keha ähvardab kuumusest lössi vajuda ja känkraks muutuda, nagu juhtus lapsena mu plastmassist jänesega lõkke ääres. Jõuame sadamasse ja peale äkilist rallit väikese mootorkünaga lahele pargitud jahtide vahel olemegi kohal. Laeva nimi on Papillon (liblikas) ja selle kapten on väga lõbus, väga valjuhäälne (et mitte öelda räuskav), šortsides ja ilma särgita meremees, karvane kui kurat, joint suunurgas tossamas. Muusika mürtsub, külmad joogid vupsavad jää seest välja, päike keevitab lagipähe ning põhja keeratud Brasil funk peksab kõlaritest tuju taevani. Hakkame kohe meeleheitlikult lõõgastuma. Õhtu möödub laevalaelt peakaid hüpates, tarbides ohjeldamatult head ja paremat, laeva ahtris puntratantsu karates, loomulikult arutult karjudes ja üksteist üle trumbates kõiksuguseid lõbusaid juhtumeid rääkides ja lolle nalju tehes.

      Lepime kokku, et teeme järgmisel päeval väikse tiiru selles piirkonnas, mida nimetatakse Brasiilia Kariibideks. Kena arhipelaag paljude inimtühjade saarekeste, kaunite randade, koskede ja kõigi lisadega.

      Ööseks läheme Rico majja ja kuna ma enam napsusena igaks juhuks ei sõida, siis kargab lahke peremees ise rooli. Täpselt ei teagi, kuidas me kohale jõuame, kuna hoian enamus teed silmad kinni. Nii õudne on kõrvalistmel ja joodud alks paneb pea ringi käima. Mees aga võtab mägistel teedel külg ees kurve, gaas põhjas, ja ainult huilgab rõõmust, pea katuseluugist väljas. Ise on jumala tagurpidi. Kohutav kogemus. Ees ootav öö on samuti jube. Ööbime Rico majakese kõrvalhoones, kus on jube umbne, sadu moskiitosid, kes purevad nii, et lina nõretab verest, ja und ka üldse ei tule. Hommikuks olen kui esimese öö vanglas veetnud teismeline: magamata, sääskede poolt läbi kepitud ja närvid katki. Paulil on aga juba viies (!) õlu näpus ning silm säramas – ikkagi 37. sünnipäev!

      Laevale jõuame jällegi meeletu kihutamise ning portugalikeelse röökimise saatel ning mul on sündmuste sellist arengut jälgides nägu veidi murelik, nagu täheldab Anita. Õnneks tehakse mind kohe laeva kapteniks kui kõige kainemat meeskonnaliiget, ehk siis saan rahulikult rooli keerata järgmised kaks-kolm tundi ja natuke eemale plahvatuslikust sünnipäevapeo algusest. Naljakas, kuidas kolm inimest suudavad sellise peo ja lärmi kokku panna, et tunned end kui satanistide diskol.

      Meie piraadilaeva sihtpaigaks on saar nimega Ilha dos Porcos26, mida Brasiilia valitsus kasutas pikki aastaid vanglana, misjärel renditi seda Vene riigile poliitvangide hoidmiseks. Poliitvangid aga kippusid siin ära surema nagu kärbsed, mis kirjutati ametliku versiooni järgi kohalike troopiliste haiguste kraesse peamiselt. Vanglal on pikk ja põnev ajalugu mässe ja legende ning praegu asub seal muuseum. Põnev fakt on ka see, et kuulus Jacques Cousteau armastas nende saarekeste vahel väga oma ekspeditsioone teha ning sellesama vanglasaare lähedusse kaheksa meetri sügavusele paigaldas ta sukeldujate rõõmuks enda kuju, mis on seal siiani. Kuna nendes vetes olid vanad piraadisadamad ning siitkaudu veeti ka Ladina-Ameerika kulda Euroopasse, siis kohalikud väidavad, et merepõhjas on siinkandis palju laevu ning ilmselt ka varandust. Cousteau kullaotsingutest olen isegi kunagi lugenud ja üks väidetav leid olnud just selle saare läheduses…

      Saar ise on imekaunis kui paradiis. Snorgeldame ja kolame ringi, ujume ja tantsime ning peale värskelt püütud kalast tehtud kõhustrabavat rooga teeme laevalael uinaku. Kaunimat sünnipäeva ei saaks endale tahtagi, kadestan Pauli.

      Peale väsitavat, ent imelist päeva merel võtan nõuks oma uued sõbrad maha jätta ning edasi liikuda, et mitte jääda selle hukutava prassimise ja ulaelu küüsi. Väga ohtlik koht see Ubatuba selles mõttes muuseas. Nii et mõelge enne kaks korda, kui sinna ronite.

      Enne mägiteede katma hakkamist teen selle vea, et loen kiirelt hostelis meile ning saan teada, et ema on vahepeal käinud mu korteris ja ühtlasi natuke seal korda loonud ning asju sättinud. Mul hakkavad käed värisema, kui seda loen. Ema moodi asjade sättimine tähendab tavaliselt seda, et mu riietekapis on toimunud mõrv ja hulk asju on minema visatud. Nii ka seekord. Ema soovitab mul kirjas sellega leppida ja minna end vihmametsa tühjaks karjuma. Ma ei hakka vihasena kirjale vastama, küll hiljem jõuab, kui olen rahunenud ja asja seedinud. Aga autorooli lähen ikkagi raevusena, kuigi tean, et nii ei tohi, ning sõidan peaaegu kuristikku ühes järsus valepidi kaldega kurvis. Õnneks saan auto tee peale tagasi rebitud, kuna perv enne pikka kukkumist on lai. Tõmban teeäärde ja rahunen saadud metsikust adrenaliinilaksust kõva kakskümmend minutit, enne kui edasi julgen sõita. Ja ennäe – 200 meetrit peale kurvi on tee ääres suur silt, kuhu õudusfilmist tuttava šriftiga on veriste tähtedega kirjutatud „ADRENALINA!“. See on küll mingi ööklubi reklaam, ent kummaline, kus vahest viskab imelikke seoseid…

      Hotelli leian pärast 15 kilti pimedas tiirutamist. Minu suureks joovastuseks leidub seal odav, ilus, puhas väike tuba kiire interneti ning baariga. Need omadussõnad ei käi reeglina kokku sõnaga „odav“, ent vahest juhtub ka imesid. Tähistan armulise saatuse ootamatut leebust jääkülma õlle, põhjakeeratud konditsioneeri ning valju muusikaga hommikul 5-ni. Emale kirjutan kurja kirja ning pean aru, kuidas edasi elada peale lemmikriiete kaotust. Otsustan oma riidekappidele lukud muretseda.

      Kuna hotell on mõnna ja odav, siis jään siia veel jokutama päevakeseks-paariks. Selleks, et ennast koguda ja taastuda paarist viimasest enesehävituslikust nädalast. Õues on endiselt 38 kraadi, korra poes käies põletan käe vastu autot ära ning higistan kümne minutiga särgi läbimärjaks. Põgenen tagasi tuppa konditsioneeri rüppe.

KULTUURIDEVAHELINE KOKKUPÕRGE

      Taaskord Rios. Tagasisõit on maaliline. Päike paistab ning Pauli ja Anita kingitud Leci Brandao lembelaulude plaat kerib kuuendat tiiru, kui linna jõuan. Kiman kohe Liis K soovitatud El Misti Hostelisse, kus on väga meeldiv teenindus, tore seltskond ning uskumatult sitased voodiriided ja madratsid. Töötab baar ja õhtuti saab kommunaalköögis üldisest suurest mollist 13 reaali eest end vigaseks õgida. Seljakotilohistajate paradiis ühesõnaga. Oma alksi sisse tuua ei või, kakased paberid ei käi potti, vaid prügikasti, öörahu on kell kaks. Kolin sisse, näen maja ees kaht vaba parkimiskohta ja uurin, kas saaks auto sinna panna. „Mis auto, kas te olete autoga?“ on punaste juustega brasiillanna reception’is ülimalt imestunud. Ilmselgelt hostelisse ei tule keegi iial autoga. Selgub, et neil siiski on sahtlipõhjas võti, mis avab keti, mille taga parkimiskohad mind justkui oodanud oleks. Parkimisejama Rio kesklinnas saab seega lihtsalt lahendatud.

      Reedel kohtun taas Eesti neidudega, kes on veetnud Salvadoris mustade meestega nii mõnegi päeva ja mine tea, äkki ka öö. Otsustame peale päevast turistitrippi Santa Teresa linnaossa minna õhtul ka Lapasse pidutsema. Nagu enne ka veidi kirjeldasin, on Lapas mitu suurt kontserdipaika, suur plats, kus toimuvad üritused, palju СКАЧАТЬ