On nagu pole. Alan Adojaan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tohutuid X-tudo burgereid, kuhu võid ise kühveldada vahele head-paremat nii palju, kui ära kanda suudad, kuumi koeri ja tapiokki. Lapas kohtad sa inimkõntsa, kerjuseid, vargaid ja pätte jahtimas turistidemassi. Lapa tänavad on ääristatud ohtralt libude ja transvestiitidega, kes end otse tänaval müüvad. Lapa kõrvaltänavatel sikutavad sind käisest kümned diilerid, käies sosinal peale: „Oi amigo, maconha ou branco?“ 27 Lärm on taevani, igal sammul on midagi vaadata, Issanda loomaaia friikide osakonnast saab põhjaliku ülevaate ning palju nalja samuti.

      Kolame meiegi läbi kõik kahtlased tänavad, kargame trummipoiste rütmi järgi Lapa akvedukti all ja kaanime kohalikega vennastudes Escadria Selaronil kangeid caipirinha’sid. Lõpuks muutun nii ülemeelikuks, et laenan tänavakaubitsejalt suure kriidikivi ja hakkan joonistama asfaldile kohalike meelehärmiks erinevaid lollusi, kargan suvalistega ringis tantsu ja klõpsutan valimatult kõigist pilte, kes ette jäävad. Tutvume tantsu käigus ka kahemeetrise semiootikatudengi Jorgega Argentinast, kes teab hästi Juri Lotmani ning on muidu muhe sell.

      Oleme kõik juba üpris täis ja väsinud, kui otsustame Lapa keskplatsi äärde maha istuda. Plats ise on üsna pime, aga seal ümber käib tihe melu: palju toiduputkasid, sambabände ja muidu lällavaid inimesi kobrutab ümber väljaku. Istume murul maas ja jutustame. Ühel hetkel tõusen, et minna üle platsi uute õllede järele, kui mind äkki maha rebitakse. Kõik juhtub väga kiiresti ning ma ei saa esialgu arugi, mis toimub. Instinktiivselt hoian kinni oma üleõlakotist, kus on fotokas, ning kuldketist, mida üritatakse kaelast rebida, ja võitlen vastu. Kotti kisutakse täiest jõust, võiks isegi öelda, et mind lohistatakse kottipidi mööda platsi edasi-tagasi. Mina aga nagu vana juut klammerdun oma varanduse külge: löögu või maha, ei anna! Ründajaid on tubli kümnene kamp teismelisi poisse, nagu Jorge hiljem ütleb. Rabeleme ja veereme maas, taon jalgadega ja ühe käega kõiki, kes ette jäävad ja karjun. Ühel hetkel õnnestub mul enamuse haardest välja rabeleda ning näen, et tüdrukud ja Jorge on mulle appi tormanud ja kaklevad ka poistega, neilt üritatakse samuti kotte rebida. Üleüldise segaduse käigus õnnestub mul joosta piiramisrõngast välja. Poisid põgenevad.

      Ühelt tüdrukult saadi kätte kott koos fotokaga, minult kotti kätte ei saadud, ent selja pealt on lai rihm noaga läbi lõigatud ja seljal on kerge noahaav. Küll aga on kadunud mu kett, armas kingitus pruudilt, mida olen 15 aastat kandnud. Seda ma nii ei jäta ja lähen ketti muru sisse otsima. Kükitan maas ning uurin pimedas muru, kui kogu kamp tuleb teist korda peale. Võitleme jällegi mehiselt ja mina röögin politseid nii kuis kopsud lubavad. Üsna palju lubavad kusjuures, poleks arvanudki, et ma suudan sellise elajaliku häälega lõuata. Siis üks väike raibe hoiab mul suud kinni, mispeale hammustan talle kätte nagu marutõbine peni. Selle peale haaratakse kõrist kinni, nii et kõrisõlme rebib paigast, see on väga valus ning väga enam lõuata ei saa, kuna häält ei tule. Professionaalsed pätid. Kähisen, kaklen, haaran samuti ühel kõrist, saan jalgadega igalt poolt sisse ning üritatakse jällegi kotti kätte saada. Millegipärast ühel hetkel see ahvikari jällegi taandub. Jookseme eemale ja mis ma näen: sada meetrit eemal istuvad autokapoti peal kaks politseinikku, vilkurid käimas, ja vaatavad irvitades kogu aktsiooni pealt. Torman sinna ja karjun neile: „Ladrao-ladrao!“ 28 ja näitan näpuga toimumiskoha poole. Mendid ei tee ühtegi liigutust. Tüdrukud on kuskile kadunud, minu plätud samuti. Kohale jõuab Jorge, kes seletab politseile hispaania keeles olukorda. Mendid on silmnähtavalt häiritud, et neid häiriti. Üks tõuseb vastumeelselt, luukab autosse ja räägib midagi oma raadiosaatjasse. Mind pannakse auto tahaistmele ja ootame. Mendid patsutavad mind ja irvitavad. Ootame. Kedagi ei tule.

      Üritan platsil tüdrukuid märgata, ent ei leia, Jorge käib ja otsib neid. Viieteist minuti pärast jõuab kohale turistipolitsei. Ka nemad pole üldse abivalmis, pakuvad mulle ainult nätsu ja ütlevad vigases inglises keeles: „Man, you are stupid, you do not fight with them, now they want to kill you. You have to leave NOW. Take a taxi now!“ Jorge eskordib mind lähima taksoni, topib uksest sisse ja kütan minema. Värisen tagaistmel vihast ja adrenaliinist, toimunu ohtlikkus pole veel täielikult kohale jõudnud. Kahtlustan veel ka taksojuhti kokkumängus ja karjun ta peale iga kord, kui ta kuhugi minu arust kahtlasemasse tänavasse keerab. Õnneks on mõistev taksojuht, naerab ainult ja hosteli ette jõudes soovitab mul cachaça’t juua ja rahuneda. Raha ei võta sõidu eest. Hämmastav. Tänan teda ja kolgin meeleheitlikult hosteli raudväravat.

      Telefonikrediit on mul otsas, tüdrukutele ei saa helistada. Istun paar tundi köögilaua taga ja rahunen. Varsti hakkab hirm selle pärast, mis oleks võinud juhtuda. Jumal tänatud, et nuga ei saanud. Vedas ikka kurat. Luban, et koju jõudes teen endale T-särgi kirjaga „Käisin Rios ja ei saanud nugagi!“

      Ärkan, on keskpäev. Saan netis plikadega ühendust ning kuulen, et sellega, mida mina nägin, asi ei piirdunud. Ka neid rünnati, üks tõmmati trepist alla, nii et jalad olid puruks. Eesti naise kange veri otsustas aga, et nii see asi ei jää, ja need kolm segast naist läksid ise ründajaid otsima, plaaniga neilt kott tagasi saada. Algatuseks korraldasid nad politseinikele skandaali ja lasid kohale kutsuda veel abijõude. Siis leidus üks kohalik tüdruk, kes helistas oma politseipealikust emale, kes saatis sinna veel kedagi. Lõpuks said nad mingitpidi kokku leppida, et ostavad pättidelt koti tagasi, ent need ei andnud näole. Kui nad olid pätte mööda hämaraid nurgataguseid pool ööd taga ajanud, soovitasid mendid ka neil kaduda, kuna pätid pidavat nüüdseks väga vihased olema ja tõenäosus nuga saada olevat väga reaalne. Seejärel läksid preilid haiglasse, kus neile mingit abi ei osutatud ja nad lihtsalt minema saadeti. Polnud eestlastele soodne tähtede seis tol ööl, ütleme nii.

      Hiljem kui oma sündmusi kohalikele räägin, siis need sõimavad mu läbi ja ütlevad, et ma olevat täielik lollpea. Rios saad juba siis nuga, kui julged pätile otsa vaadata ja sekundi viivitad oma asjade äraandmisega. Kui keegi röövib, tuleb kohe kõik ära anda, et ellu jääda. Minul aga vedas nagu surnud seal ilmselt, kuna kõik toimus politsei silme all. Seetõttu nad ei julgenud nuga anda, kuigi see oli neil röövi ajal käes ja kasutati kotirihma lõikamiseks. Niigipalju politseinikest kasu. Minust endast muidugi oli ülim lollus minna Lapasse, kallis Šveitsi kell käe peal, kuldkett kaelas, ning teha Leicaga tänaval ja veel välguga pilti. Sellise käitumise nimi Rios on „probleemide otsimine eriti suures ulatuses“. Samas, olles 5000 kilti erinevaid kohti läbi sõitnud ning kõikjal käinud kella, keti ja suure kaameraga, ei tulnud ma selle pealegi, et see ülimalt sõbralike inimestega maa võib sellist õelat nägu järsku näidata. Pealegi, minult pole mitte kunagi midagi varastatud kuskil. Seda karmim oli ka õppetund: suurlinnas ära kanna ehteid, kella, fotokat, kotti ega muid silmatorkavaid esemeid kaasas. Õhtul välja minnes on soovitav võtta vaid sularaha ja ID, selle viimase kaasaskandmine on Brasiilias kohustuslik, muide.

KODUTEE

      Viimane päev Rios on rahulik. Selles on süüdi 43-kraadine kuumus, mis lajatab lagipähe, nii et juba tunni ajaga hakkab õues olles väga halb. Liigun kirikust kirikusse. Mitte et oma imelise pääsemise tarbeks käiksin küünlaid ladumas, vaid kirikud on kavalal moel konditsioneeritud, et rahvast sinna meelitada. Lausa nii korralikult, et üle 10 minuti ei kannata istuda märja nahaga, külm hakkab.

      Järgmisel päeval hakkame SP poole kütma. Sõit on valutu ja kiire ning kohale jõuame arvestatust kaks tundi varem. Seda tänu jõulisele gaasihaldamisele ning kohutavale koduigatsusele. SP võtab meid vastu tavapärase metsiku liikluskaose ja õhureostusega. Vaid kahe tunniga leian üles öömaja, mille nimi on Hostel Okupe. Soovitan – puhas, odav (35 reaali) ja kes soovib, siis valvelauas müüakse maconha’t. Ainuke häiriv element on kaheksa iisraellast, kes peatuvad toas, mis asub minu toa kohal. Ma ei suuda ette kujutada, mida nad seal teevad, ent kogu aeg kostab ülevalt hirmsaid mürtse, jooksmist ning räuskamist. Narisid täis toa suurus on ehk mingi 5x6 meetrit – arusaamatu, mida seal peale magamise ja ettevaatlikult liikumise veel teha annab. Lisaks vägivaldsetele mängudele dormitooriumis suudavad nad ka köögis ja mujal eluruumides ainult kaost külvata. Peamine kurja juurikas on väike paks tattoo’dega kaetud juudiplika, СКАЧАТЬ