On nagu pole. Alan Adojaan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ you did, three times, Sir,“ vastatakse mulle viisakalt, samas tuvastan kerge iroonianoodi.

      „So, whats the problem?“ üritan aru saada.

      „Well, today was the last day,“ jääb mees viisakaks.

      Tundub et ta on seda ennegi korduvalt teinud. Professionaal. Professionaalne selgitaja. Professionaalne pohmas-inimestele-nende-olukorra–selgitaja. Professionaalne-pohmas-inimestele-nende-vigade-halva-olukorra-ja-kohese-lahkumise-selgitamise-ekspert on tema ametinimetus, mõistan äkitselt.

      „I see, I see,“jään mõttesse ning üritan raginal pilti kokku panna. „Okay, okay, thanks for the wake up, I will be then ready in… eeem half an hour, okay?“

      „Thank you, sir,“ teatab mees ning keerab kannapealt ringi ja marsib jõuliselt minema. Tal on valge plekk selja peal.

      Püha pask, mõtlen mina ja lasen ukse kinni vajuda. Plika on kadunud. Hotellituba näeb välja kohutav. Mitte nagu lihtsalt segamini ja räpane, vaid korralikult, põhjalikult ära lagastatud. Nagu oleks seal mitu ilget, asotsiaalset, pahatahtlikku saatanakest korralikult lõõgastunud. Tuba on kaetud pudelite ja kiirtoidupakendite, riiete lasu ja kõikvõimalike asjade pilla-palla kihiga, teine voodi on nurgas kummuli, kardinatesse on keegi oma ketšupist molu pühkinud või tagumikku. Vastu seinu on mingeid asju puruks loobitud: tapeedil on erinevat värvi plekid. Tundub, et vist puuvilju ja väikseid pudeleid, kui maas leiduva järgi otsustada. Vann on täis halli värvi vett ning mu tossud ujuvad veepinnal. Samuti on seal kaks suurt ja kollast hotelli vanniparti, kellest on musta markeri abil saanud satanistlikud punk-varesed. Kogu tuba on totaalne seapesa, taoline, mille üle isegi kõige närusemal seal saba longus oleks.

      On ilmselge, et koristada ma enam ei jõua, seega keskendun oma asjade leidmisele ja kokkuviskamisele. Kui vann on solgiveest tühjenenud, korjan vannipõhjast oma pangakaardi ja ID-kaardi, keeran kraanid pahisema ja karistan end korraliku jääkülma dušiga. Vana hea sõjaväenipp, mis aitab alati rasketes olukordades. Hambapesu, hunnik kreemi näkku, kott selga ja hiilin alla reception’isse, peas vabanduste- ja lahendustegeneraator ragistamas nagu natside Enigma. Seal hakkavad asjad veidi selguma. Olen hotellis olnud viis päeva, arve on maksmata, mul on korduvaid pahandusi olnud käitumise ja lärmi pärast. Kriipssuuga teismeliseohtu adminiplika marsib üles tuba üle vaatama, jättes mind higistama ja politsei pärast muretsema.

      „Oi-oi-oi,“ oskan ma vaid lihtsamaid silpe pomiseda. „Ai-ai-ai-ai,“ mõtlen intensiivselt ratsukäike hotellist välja. „Ui-ui-ui. Assa vana tuss küll.“

      Kriipssuu jõuab tagasi ja hakkab arvet kokku klõpsutama. „3120 reaali,“ teatab siis uhkelt, nagu oleks just õppinud potil käima.

      „Midaa?“ imestan mina. „Mille eest?“

      Plika lükkab arve minu ette. Hmm nojaa, nagu klapiks: viis mälust kustutatud ööd – 200; toateenindus – 300; kahjud – 600; turismimaks – 100. Mis pagana toateenindus? Miks ma nii kallis hotellis üldse olen?

      „Mis kahjud need sellised on?“ uurin neiukeselt.

      „Toa kahjud peamiselt,“ ei jää plika vastust võlgu.

      „Kas siin sisalduvad ka moraalsed kahjud?“ üritan huumoriga asja siluda.

      Plika on vait ja ei leia üldse selle naljaka olevat.

      „Mis oleks, kui unustaks selle kahjude rea ära, ma maksan kohe kõik muu sulas kinni ja lahkun igaveseks. Mis sa arvad?“

      Ei ole sugugi nõus. Seisab jonnakalt ja jõllitab mind.

      Mul pea lõhub ja pilt kõigub nagu taksojuhtide armatuuril pead lõngutaval koeral. Suu kuivab ja ilmselt haisen malbelt alkoholi järgi. „Kas te võiksite mingi juhataja kutsuda, palun, ma meeleldi arutaks seda asja,“ palun oma kõige viisakamas Oxford Englishis.

      Tuleb tagantruumist veelgi kriipsuma suuga vanem proua. Võiks isegi lausa öelda – tige mutt. Algavad läbirääkimised, pakun, et lähme vaatame toa üle. Blufin tugevalt ja väidan, et jah, prügi on palju, aga midagi katki pole. Peale ruloo. Et ma olen lihtsalt väga korratu inimene ja peamiselt lagastasid mu külalised. Mutt ilmutab järeleandmise märke. Ilmselt lihtsalt ei viitsi pohmas gringoga vaielda ning lepime kokku 200 reaali peale. Maksan kiirelt, tänan ja põgenen, enne kui ümber mõtlevad.

      Hotelli ees pidi seisma mu auto. Seda aga ei paista mitte kuskil hotelli lähimas ümbruses. Kummaline. Mäletan, et jätsin selle saabudes ju siia. Ahjaa, see saabumise hetk oli palju päevi tagasi ning vahepeal on toimunud dramaatilisi sündmusi. Longin randa, kaaludes, kas võtta kohv, külm kookos või õlu. Teen saalomonliku otsuse – võtan kõik kolm ja sätin end palmivilusse lõtvade jalgadega plasttoolile aru pidama.

      Juhtunud oli tõsine jama. Oi ei, „jama” on selge understatement. Juhtunud oli korralik pask. Oi ei, ka see on ilmselge understatement. Juhtunud oli katastroof. See sõna annab veidi aimu mu olukorrast. Olin kaotanud kogu oma raha, üle miljoni ühe päevaga. Kogu mu varandus – läinud. Jäädavalt. Faking milku vastu pükse. Täiesti aaanuses…

      Istun ja joon oma kohvi, ümbritsev maailm on nagu udus. Hääled kostavad kaugelt ja vatisena, päike sillerdab ookeanilt, muid detaile aju ei registreeri. Inimesed tulevad ja lähevad, lapsed jooksevad ja lõugavad nagu ikka, kelner käib aegajalt uurimas: „Tudo bem?”20 Istun seal ilma eriliste mõttekäikudeta pikalt, alla andnud inimese meeleheites, tuimas teadmises, et mitte midagi ei ole enam teha ja olukorda tagasi pöörata ei saa. Veel pole saabunud see piinav faas, kus peas tormlevad peatamatult mõtted kõigest, mis sai valesti tehtud, mida oleks pidanud tegema ja mida mitte. Lõputud küsimused: „Miks nii, miks mina, mis nüüd saab, mis ma teen?“ Veel ei keri ma toimunut edasi-tagasi kui filmilinti, ei analüüsi igat liigutust, ei ürita mõista ja hukka mõista. Praegu on lihtsalt stuupor: paks, vatine ja tuikav meeleheide. Täpselt see faas isiklikus katastroofis, kus inimesed sillalt alla hüppama marsivad, tuimalt nagu elavad surnud.

      Istun seal vist pikalt, keskpäevane lõõsk mahendub pärastlõunaseks õrnaks niiskeks briisiks ja seejärel sametiseks sumedaks troopikaõhtuks. Hetke pärast on rand pime ning bangalo omanik sikutab lõtvade jalgadega tooli mu tagumiku alt, tehes ähvardavalt sõbralikku nägu. Võisin talle kummalise mulje jätta: tuleb lõunal, tellib kohvi, kookose ja õlle ning istub ning vahib tühja pilguga kuus tundi merele. Ilmselt arvas, et olen midagi väga kurja suitsetanud. Tõusen, maksan ja lahkun. Naeratust ei suuda välja pigistada.

AUTO KADUNUD

      Kuidas leida pimedas autot, kui ainus, mida mäletad sellest, on must värv ja see, et vist oli Chevrolet. Paberid on autos, nii et numbrimärki ja mudelit tuleb minna nõia juurde uurima. Teen paar tiiru ümber hotelli ja kvartali. Kõige odavam rendikas, muidugi pole sellel puldiga signat ka. Tuleb lihtsalt käia ja kõigi mustade väikeste Chevyde ukselukke proovima hakata. Suurepärane sport, kui oled kaine ja reibas orienteerumismaniakk. Ilmselgelt ma ei kvalifitseeru selle spordi jaoks täna õhtul. Mida teha? Hotelli tagasi minna ma ei julge, hakkan siis jalutama mööda rannaäärt, et leida midagi minu olukorrale ning uuele vaese-staatusele vastavat.

      Backpackers Hostel, no muidugi. Igas maailma linnas on vähemalt üks selle nimega hostel, mis garanteerib odavaima hinna, kõige halvemad tingimused ja seltskonna värvikaid veidrikke. Sealt voolab läbi lai spekter erinevaid tegelasi: tudengipaarikesi, pideva pankroti äärel sahkerdajaid, salakavalaid elukunstnikke, hüperaktiivseid matsakaid tüdrukuid, kelle elu on kulgemine ühe friigi voodist teise, igat sorti „vaimseid õpetajaid”, moosekante ning muud kõikvõimalikku kahtlast elementi. Maja tundub vaikne, vajun uksest sisse ja jään ootama. Varsti ilmub tagantruumist pisike СКАЧАТЬ