Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer страница 10

Название: Põgenemine paradiisist

Автор: Michael Mortimer

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949554515

isbn:

СКАЧАТЬ ta. Kõik need paganama külad peavad ikka üksteisest nii kaugel asuma. Ja siis muidugi pala-vus. Ja mitte sugugi vähemoluline pole ka hiljuti esile kerkinud küsimused ja nurin. Oleks vaid Delia ja Gómez juba kohal…

      Järsku kostis kuskilt puude vahelt pladin, mis katkestas Stani mõtted.

      Kindlasti mõnes Pilcomayo lisajões ujuv kaiman. Jaa, kaimanitega juba kokku puutuda ei tahaks.

      Stan võttis taas rooli taga istet ja pani käigu sisse.

      Edasi sõites silmitses ta armatuurlauale kleebitud perefotot. Tema abikaasa ja kaksikutest tütred naeratasid otse kaamerasse. Foto oli tehtud viimasel puhkusereisil Brasiilias Florianópolises. Stan naeratas, mõeldes neile ja nende uuele rõduga korterile Asunciónis.

      Tee oli kitsas ja muutus üha tolmusemaks. Mitmel pool oli näha metsatöömasinate jälgi ning savanniplatoolt, kus kasvas eriti kõrge rohi, imbus põlenud puude lõhna, kuigi suitsu otseselt ei paistnud. Tasapisi läks tee jälle laiemaks ja lausa kaherealiseks. Esimesel puitsildil oli küla nimeks Santa Teresita, sellele järgnes mingisuguse pühaku kujutisega silt, kuni viimaks paistis erksavärviline kiri BIEN-VENIDO.

      Muidugi, tere tulemast, jah, kuigi täna see mind just eriti ei puuduta.

      Stan sõitis telliskivimajade vahele ja parkis auto tiigi lähedale. Ühtki teist autot ei olnud näha.

      Niipea kui Stan mootori seisma jättis, kostis hääl: „Médico McAuely.“

      Maja varjust sammus auto poole jakis, puuvillastes pükstes ja lühikeste varrukatega pluusis meesterahvas. Kuigi Stan ei teadnud teda, käitus mees, justkui oleksid nad ammused tuttavad.

      „Ajasin nad siia kokku,“ teatas mees hispaania keeles, kuigi tema häälest oli selgesti aru saada ka guaranii aktsent. Oli kohe näha, et tegu on mestiitsiga.

      „Ootasime teid, olete hiljaks jäänud,“ jätkas mees.

      „Kus on doktor Delia ja doktor Gómez?“ küsis Stan seepeale.

      „Gómez on Campo Loas ja Delia Santa Elenas. Need külad jäävad rohkem põhjapoole. Seal on samasugune probleem. Muideks, mina olen Emilio Gonzales.“

      Oi ei, ma olen siis ainus arst, mõtles Stan, kui nad teineteisel kätt surusid ja varju kõndima hakkasid. Nad läksid majast mööda sisehoovi ja sealt väiksesse haigemajasse, mis asus tiheda palmisalu varjus. Siin olid tellishoonete asemel õlgkatustega savionnid.

      „Nad ootavad teid seal sees, McAuley. Paljud on käinud pika tee läbi metsa, et teid näha. Kõik ootavad teid.“

      Stan ronis onni eesruumi, mille seinal paistis mingisugune katoliiklik ikoon, ja suundus edasi vastuvõturuumi. Eemal toolidel ja põrandal istus kümmekond last, enamik emade seltsis. Kui Stan neid tervitas ja „Buenos días“ lausus, sai ta vastuseks vaid tigedaid pilke. Enamik paistsid olevat kas mestiitsid või guaraniid või siis nii ühte kui teist. Stan tegi ülevaatusruumi ukse lahti, tõmbas kummikindad kätte, pani maski suu ette ning kutsus järjekorras esimese enda juurde sisse.

      Tegu oli kolmeaastase poisiga, keda saatis ema. Stan tundis nad ära eelmisest nädalast, kui hakati jagama tasuta arstiabi.

      Naine hakkas vaikselt, ent ärritunult rääkima. Emilio tõlkis jooksvalt.

      „Ta ütleb, et poiss muutus eelmine nädal erksamaks… aga umbes nädal pärast seda, kui ta teie meditsiini sai, algas see… probleem.“

      Naine lisas veel midagi ja Emilio jätkas: „Ta ütleb, et ei lähe siit enne minema, kui ütlete, mis poisil viga on. Teie kui arst peate ju oskama selgitada!“

      Stan noogutas ja palus poisil enda juurde tulla. Ema võttis poja valge T-särgi seljast ning osutas seljale ja rinnakorvile.

      „No vaadake ise.“

      Stan kükitas ja uuris tähelepanelikult.

      Poisi kõige alumise roide juures paistis mingisugune volt ja nahale olid tekkinud tombud. Seljal olid välja löönud täiskasvanud inimese pöidla suurused muhud.

      Mis see veel on? mõtles Stan. Kas mingisugune ekseem, allergiline reaktsioon, ülitundlikkus?

      Ta uuris nahavolti lähemalt.

      Ei, need on ju nagu mingisugused kühmud, mis see küll olla võib?

      „Ja need tekkisid siis nädal aega tagasi?“

      Ema noogutas kiirelt.

      Stan katsus tompe ettevaatlikult ja tundus, et need kasvasid kõhu poole edasi. Just kõhujoone kõrgusel tundis ta katsudes veel väikseid kõrgemaid moodustisi.

      Need meenutavad peaaegu ju haiguskoldeid vähihaigetel, kui neil enam palju jäänud pole, mõtles Stan, üritades paista võimalikult neutraalne. Siiski pole need päris sellised muhud.

      „Kas see teeb valu ka?“ küsis ta.

      Poiss raputas pead.

      Stan neelatas ja köhis kurgu puhtaks. Ei, mul pole aimugi, mis asi see on. Ma pole kunagi midagi taolist näinud.

      Emilio hakkas naise juttu tõlkima: „Te lubasite mu poja Chagase tõvest terveks ravida. Tema ema ja tädi surid selle haiguse kätte ja ta on näinud ka teisi selle all kannatanuid. Nüüd aga olete teinud tema poja peal midagi hoopis jubedamat ja…“

      Stan katkestas teda.

      „Vaatan teised lapsed ka üle, et ühtne hinnang anda. Siis annan kõigile ooteruumis infot, mida edasi teha. Kas sobib?“

      Emilio arutas öeldut naisega kõval häälel ja seejärel läks ema ära, poiss käevangus.

      Sisse astus järgmine ema koos kuueaastase tüdrukuga. Ema oli lühemat kasvu ega vaadanud Stanile otsa. Tüdruk näitas oma selga ja kõhtu, kus kasvasid samasugused muhud ja imelikud nahavoldid nagu poisilgi. Järsku hakkas tüdruk kätega vehkima ja lausus midagi kõvasti guaraniis, aga ema rahustas lapse maha.

      „Tüdruk kardab hingi,“ ütles Emilio, „et te annate talle oma rohtudega halbu hingi.“

      Stan ohkas ja palus luba ka teisi lapsi vaadata. Järgmised kümme minutit käisid kõik ükshaaval Stani juures end näitamas ning läksid siis tagasi emade juurde koridori, kus meeleolu muutus üha ärevamaks ja väljakannatamatumaks.

      Ikka üks ja seesama nahaprobleem. Ja üksainus arst. Et ka mina pidin just siia sattuma.

      Stan viskas kindad ja maski prügikasti ja ütles vaikselt Emiliole: „Ma saan aru, et nad on rahutud. Võtan kohe ühendust… paari kolleegiga ja palun abi. Kas sa saaksid neid niikaua rahustada, kuni ma kontoris paar kõnet teen?“

      Emilio noogutas ja nad läksid koos läbivaatusruumist välja ooteruumi, kus emad ärritunult küsimusi esitasid ja mitu last oli nutma hakanud. Stan pressis end rahvasummast läbi kontoriruumi poole.

      Sinna jõudnud, pani ta ukse ruttu enda järel kinni, üritades laste nahaprobleemile vähegi usutavat selgitust mõelda, kuid ükski variant ei tundunud mõistlik.

      Stani pilk peatus seinale kinnitatud pildil, millel kujutati üht lutikalist ja mille alla oli kirjutatud Chagas. Oh neid lutikaid küll, mõtles ta, kui indiaanlased elaks korralikes majades, siis ei nakatuks nad ka igasugu СКАЧАТЬ