Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba hilja,“ lausus ta teistele.

      Eemal laua taga ajas Galina Jegorova juttu Jekaterina Vorošilovaga.

      „Aeg on käes,“ teatas Stalin natuke kõvemini, nii et kõik kuuleks. „Aeg väikseks järelpeoks – Zubalovos!“

      Stalin tõusis püsti ja lasi ihukaitsjal parteiauto kohale tellida.

      „Teie tulete ka kaasa,“ teatas Stalin naerdes ning võttis Jekaterina ja Galina kätest kinni, tõmmates neid kergel tantsusammul väljapääsu poole.

      „Mina mitte,“ vastas Jekaterina. „Olen liiga väsinud, aga sõitke teie.“

      Stalin hoidis kindlalt Galina käest kinni ning nad läksid ühes Vlasiku, Molotovi ja Kalininiga trepist alla garderoobi. Võtnud üleriided, läksid nad naerdes ja kaht viinapudelit käes hoides sisehoovi, kus pikk must auto neid juba ootas.

Potešnõi palee, kell 0.35

      Nadja istus voodil ja silmitses oma välja riputatud salle. Seejärel pööras ta pilgu aknast välja, kus Aleksandri aia tammeladvad lume taustal kõrgusid. Ta mõtles suveõhtutest, kui rooside lõhn isegi suletud akende tagant sisse tungis.

      Polinal on kindlasti õigus, mõtles Nadja, ta tuleb kindlasti õige pea koju. Võib-olla on ta liialt purjus, et rääkida, aga ta tuleb koju. Vähemasti sosistab ta mulle: „Head ööd, mu Nadja-Tatška,“ ja jääb siis magama.

      Nadja sulges silmad ja mõtles õhtu peale, kuidas ta oli tantsinud, kuidas teised naised olid käitunud, mis neil seljas oli, mida nad jõid…

      Nadja ärkas selle peale, et ta käsi valutas. Ta oli magama jäänud, käsi keha all.

      Kell oli peaaegu pool kaks.

      Pool kaks? Nüüd oleks ta ju pidanud juba kodus olema, mõtles Nadja ja tõusis püsti.

      Ta läks vaikselt ukse juurde, tegi selle lahti, kõndis salongi ja sealt koridori kuni tema magamistoani.

      Uks oli praokil, aga ühtki lampi ei põlenud.

      Nadja vandus ja läks ruttu Stalini tuppa.

      Madal õhukese madratsiga armeelavats oli tühi. Kirjutuslaud oli samuti tühi ja kardinad akende ette tõmmatud.

      Igatahes peolt on ta ära läinud, ta on ilmselt… mõtles Nadja oma tuppa tagasi minnes.

      Ta sulges ukse, istus voodile ja hoidis enda ümbert kinni. Õlad tukslesid ja pea hakkas samuti tasapisi valutama.

      Ei, mitte jälle, mitte nüüd, mõtles ta.

      Ta hingas võimalikult rahulikult, nii et tukslemine peas andis veidi järele, kuid mõtted keerlesid sellegipoolest siia-sinna.

      Kus Anna on? Ei, ta magab.

      Kuivõrd hoolsalt ta ka ei kuulatanud, tema samme Nadja siiski ei kuulnud – nahksaapa kontsade rasket klõbinat õlitatud parketil.

      Mida ta praegu teeb, mõtles Nadja, kas ta ajab Molotoviga lorajuttu? Või Sergoga? Või…?

      Nadja niheles voodiserval ja üritas rahulikult hingata, aga pulss üha kiirenes ja ta ei suutnud… ei, ta ei suutnud jätta Jegorovale – sellele hoorale – mõtlemast. Kogu linnarahvas ju teadis, missugune naine see on.

      Ei, ma ei saa enam siin lebada, nüüd aitab. Nüüd võtan olukorra oma kontrolli alla – mina ei ole mingi baaba!

      Nadja läks telefoni juurde ja valis daatša telefoninumbri.

      Kahe kutsungi järel võeti toru: „Jaa?“

      „Kas Zubalovo?“

      „Jaa.“

      Tundus, et vastas keegi noor valvur.

      „Kas Stalin on seal?“

      „Jaa.“

      „Kellega?“

      „Ta on siin… koos oma ihukaitsja… Vlasiku. Ja Kuibõševi ja Kalininiga…“

      Nadja hoidis tugevalt telefonitoru käes ja vaatas uuesti peeglist oma kehakontuure.

      „Ja koos Jegorovi abikaasaga,“ lisas valvur.

      Nadja vaatas täpselt peegli keskpunkti, hingas sügavalt sisse ja vajutas toru hargile.

      Ta hakkas toas edasi-tagasi käima, kuni vajus põrandale.

      Nadja katsus sõrmedega oma keha ja vajutas küüntega ühe auktikandi katki, seejärel järgmise ja veel järgmise.

      Süda tuksles üha kiiremini ja Nadja hakkas juukseid sasima, tõmma-tes välja lokk loki haaval, ning puhkes nutma.

      Ta võttis põrandalt roosinupu ja surus selle tugevalt pihku. Kroonlehed langesid nupu küljest ja õhukesest sõrmenahast hakkas verd immitsema.

      Nadja tõusis jalule, tormas kirjutuslaua juurde ja tõmbas lahti ülemise sahtli.

Zubalovo, kell 0.45

      Kalinin, Budjonnõi ja Kuibõšev ajasid omavahel juttu, piljardikepp käes, ning tõmbasid sigarit. Kaganovitš istus viinapitsi hoides raamatukogus ja lehitses midagi, Vlasik seisis välisukse juures.

      No nii, mõtles Stalin.

      Ta võttis Galina Jegorovalt käest kinni, suudles ta juukseid ja viis ta väiksesse kinoruumi.

      „Siin sees ei näe meid keegi,“ sosistas Stalin ja mõlemad itsitasid. Nad läksid tagumise pingirea juurde ja kukkusid pikali, nii et Stalini käes olnud pudel veeres põrandale ja hakkas maas edasi rulluma, värvitu vedelik põrandale voolamas.

      Stalin hakkas tormakalt naise kaela suudlema ja Galina hingetõmbed muutusid kiiremaks.

      Kui Stalin end tema kohale kummardas, karjatas Galina vaikselt.

      „Ai! Mis sul seal on?“ küsis Galina ja nad puhkesid uuesti naerma, samal ajal kui Stalin oma taskus kobama hakkas. Mida kuradit, mõtles ta, mis asi mul siin on?

      „Mis see on?“ itsitas Galina ja uuris eset lähemalt. „Meteoriit?“ küsis ta ja nad puhkesid taas naerma, suutmata pidama jääda. Siis aga nööpis Stalin naise pluusi lahti ja hakkas rinnahoidja voodrit sõrmitsema. Kui ta oli rinnahoidja lahti saanud, pani ta kivi naise rindade vahele ja mõtles: sel pole küll mingit tähtsust, Nadjake, aga nii juhtub, kui sa minuga ainult õiendad ja mind ei kuula…

      Stalin suudles Galina rindu ja hakkas ta kleiti ning pikki aluspükse jalast tõmbama. Kui ta oli need alla sikutanud ja tumedad karvad õrna valguse käes helkima lõid, pani ta kivi naise häbemele ja libistas seda alla, nii et Galina kõdi pärast naerma puhkes. Stalin tõstis kivi näo juurde ja hingas sisse selle hõngu, naise erutuse lõhn oli selge ja tugev. Nüüd, mõtles Stalin, nüüd kohe, ja tõmbas oma püksid jalast, ajades naise jalad laiali ja nähes seal ootusärevat läiget. Galina muudkui naeris ja keerutas pead, tema mustjad juuksed kõikusid põranda tumeda puidu kohal.

Potešnõi palee, kell 1.45

      Nadja tühjendas kogu kirjutuslaua sisu põrandale. Ta pani paberilehe ja täitesulepea lauale ning võttis teise käega välja nahast dekoreeritud püstolitasku, kust paistis Mauseri püstol. Ta tegi tasku СКАЧАТЬ