Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Peaksin üritama kohe ülemustele helistada – Rootsi.

      Stan võttis taskust mobiiltelefoni ja nägi, et levi polnud.

      Ei, mitte El Chacos. Aga telefoniraamatule saan ma sellegipoolest ligi.

      Peagi leidiski ta soovitud nimed, nagu Biovolvia ja siis Paul Elmér. Ei, ta on hierarhias liiga madalal, pean helistama kellelegi, kes on kõrgemal positsioonil.

      Magnus Gustavsson, just nii, tema allub ju otse tegevdirektorile endale.

      Stanile meenus paari aasta tagune ettevõttepidu Stockholmis, kui nad olid ühiselt koos Biovolvia juhtkonnaga õhtust söönud, tähistamaks seda, et nüüd on nad ravimiettevõtte liikmed, mitte tundmatud kes-teab-mis arstid. Magnus Gustavsson oli tutvustanud Stani kui „Šotimaalt pärit rõõmsameelset iirlast“, mis arvestades tema üles-kasvamist Edinburghis oligi õige. Sealt oli ta kolinud Inglismaale, et alustada meditsiiniõpinguid Londonis.

      Stan võttis kirjutuslaualt lauatelefoni ja valis Rootsi riigikoodi +46.

      Kindlasti nüüd mõni sekretär vastab ja teatab, et ta on koosolekul, blaa, blaa…

      „Hi, this is Magnus Gustavsson. Please, get back to me later or leave a message, thanks.“3

      Stan jäi seisma, telefonitoru käes, ega teadnud, kuidas teda ootavaid inimesi teavitada. Pealegi saab aeg kohe otsa, vandus ta.

      Ta valis uuesti sama numbri ja jättis teate: „Tere, siin Stan McAuley. Olen Santa Teresita külas El Chaco provintsis ja meil on probleeme. Saad sa mulle otsekohe helistada, kui seda kuuled? Tõepoolest, helista otsekohe.“

      Stan pani telefonitoru aeglaselt käest. Kas peaksin helistama kellelegi teisele madalamal tasandil? Ei, liiga riskantne, see võib lekkida. Nüüd tuleb küll ülimalt täpselt tegutseda, mitte ühtegi eksimust.

      Väljast kostis jätkuvalt rahulolematu sumin.

      Aga mida ma neile küll ütlen? Mida?

      „Kuidas läheb, Stan?“ hüüdis Emilio ukse tagant.

      „Ma tulen varsti… ainult paar kõnet veel,“ vastas Stan.

      Öelda neile, et nende lastel on äkki – vähk? Ei-ei, see ei saa olla vähk, kõigest kahe nädalaga, ei. Aga mis see siis on?

      Mitu naist oli hakanud kisendama ja keegi kopsis ukse pihta.

      Stan lukustas kiiresti ukse ja vaatas ringi.

      „Stan,“ hüüdis Emilio väljast inglise keeles. „Ma ei saa neid enam väga kaua eemal hoida. Pead kohe välja tulema ja selgitama!“

      „Ma ei saa veel. Pean rahulikult dermatoloogile helistama. Sellest peaksid nad ju ometi aru saama?“

      „Nad ütlevad, et nende mehed on teel siia, et jumal Ñamandú karistab sind ja teisi arste selle eest, mida te nende lastele olete teinud!“

      Stan neelatas.

      „Ma saan aru, et… nad on sellepärast vihased ja hirmul, aga ma selgitan neile kõik. Kõigepealt peavad nad aga andma mulle aega faktide välja selgitamiseks, kas pole mitte nii? Et õiged eksperdid leida, läheb natuke aega!“

      „Olgu, ma üritan selgitada.“

      Kõvahäälne vestlus ukse taga jätkus. Stan sulges hetkeks silmad ja kui ta uuesti ruumis ringi vaatas, langes ta pilk kirjutuslauale.

      Ta mõtles hetkeks järele, ronis siis kirjutuslauale, tegi akna lahti – ja hüppas alla tolmusesse sisehoovi.

      Väljas polnud kedagi, kui välja arvata kolm poissi, kes riidekompsu taga ajades jalgpalli mängisid. Tellishoonest kostis endiselt naiste kisa ja Emilio rahustavat häält. Peagi oligi Stan džiibi juures, ilma et keegi talle tähelepanu oleks pööranud.

      Ta keeras süütelukus võtit ja auto käivituski probleemideta. Tugevalt gaasi andes tagurdas ta tiigi poole, keeras siis ruttu vasakule ja sõitis sealt tagasi tee poole.

      Mitte just kuigi kena Emilio suhtes, mõtles ta, kui mööda vihisev tuul palavusele natuke leevendust pakkus. Mul polnud valikut, sest seal oleks võinud rahutus puhkeda ja pealekauba olin ma üksi. Kui tegu on guaranii indiaanlastega, ei või kunagi teada, mis juhtub. Emilio tuleb sellest kindlasti ilusti välja. Tema pole neile ka midagi võlgu ja ta on ju ise ka üks neist.

      Nüüd jäi küla juba kaugele, ent Stan sõitis siiski nii kiiresti, kui vähegi julges, juues aega-ajalt kaasa võetud pudelist.

      Ühtegi autot ei paistnud järgnevat.

      Pean võimalikult ruttu Delia ja Gómeziga ühendust võtma ja selgitama, miks ma põgenesin. Mis külasid Emilio nüüd mainiski – vist Campo Loa ja Santa Elena? Sealne rahvastik koosneb ka suuresti guaranii mestiitsidest?

      Savannimaastikule pakkusid vaheldust mõned kõrged puud ja avarad platood, mis olid kõik väga üksteise sarnased. Näidiku järgi oli bensiinipaak veel peaaegu pooleldi täis.

      Parem kohe koju Asuncióni sõita, kus võin kindel olla, et keegi mind ei leia, ja sealt helistan Deliale…

      Samal hetkel kostis Stani püksitaskust heli.

      Tirrrrrrrrrr.

      Jaa, ongi mobiil. Stan võttis selle kätte ja vaatas järele. Nüüd kusjuures oli ka levi – keset eimiskit.

      Ja telefoninumber oli Rootsi oma.

      „Stan McAuley.“

      „Halloo, kuidas läheb? Siin Magnus Gustavsson.“

      „Tere.“

      Nad vahetasid korraks viisakusfraase.

      „Sain aru, et sul on midagi pakilist?“ uuris Magnus.

      Stan tegi talle kokkuvõtte toimunust ja kirjeldas laste sümptomeid. Magnus esitas veel lisaküsimusi ja tundus järele mõtlevat. Nad arutasid sümptomeid detailselt edasi, samal ajal kui Stan võttis tagaistmelt kotist mapi ja hakkas seda sõidu ajal lehitsema.

      „Või nii, see ei kõla küll hästi,“ teatas Magnus. „Oled sa kindel, et tegu on ikka korrektse infoga?“

      „Muidugi, nägin seda ju oma silmaga.“

      „Njaa,“ vastas Magnus venitades, „kõik raportid nende külade kohta on näidanud vastupidi kiireid paranemise ilminguid. Peaaegu kõigi patsientide sõnul on südamevalu kadunud ja olukord muutub üha paremaks. Samasugune olukord on ka Boliivia, Peruu ja Ecuadori külades, tegelikult kõigis külades. Kõik on tohutult tänulikud meie ravimite eest, nii et see on küll ootamatu uudis.“

      „Sellised teated on ju muidugi positiivsed, aga Santa Teresita olukord on igatahes ka teistsugune. Samuti Campo Loa nimelises külas ja isegi Santa Elenas, nagu ma aru sain.“

      „Oota korra, panen selle kõik kirja.“

      Taustal kostis Magnuse kirjutamine.

      „Kas sa ütlesid Santa СКАЧАТЬ