Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma ei näe sinus enam mingit mõtet. Seekord ma lahkun su juurest, ja igaveseks. Mulle ei lähe midagi korda, ka lapsed mitte, võid nad omale võta, võta kõik! Sa oled lootusetu! Sa piinad meid kõiki, sa piinad mind, oma poega, tütart ja kogu Nõukogude rahvast! Sa ei tee muud, kui piinad! Ma ei talu seda enam! Ma ei saa kunagi selliseks, nagu sina tahad. Sa pole kunagi olnud minu jaoks muud kui üks suur piin! Sa pole kunagi teinud muud kui piinanud! Ma ei suuda enam sedasi edasi elada, sa oled

      Nadja ei suutnud lauset lõpetada, vaid viskas sulepea käest, haaras püstoli ja vabastas selle kaitseriivist nii, nagu Pavel oli näidanud. Pisa-ratel voolata lastes viskus Nadja selili voodisse ja vaatas veel korra kleidi katkist roostikandit. Siis sihtis ta püstoliotsa katkise lilleõie poole, mis ilutses tema vasaku rinna kohal, ja vajutas parema nimetis-sõrmega trikli alla.

Zubalovo, kell 2.10

      Hämaras lambivalguses nägi Stalin, et Galina lebab magades põrandal, jalad harkis ja kahvaturoosa nahk paistmas.

      Mis kurat see kell on, mõtles Stalin, ja vaatas oma uuri.

      Ta hakkas ukse poole minema, aga komistas siis millegi otsa, vaatas veel viimast korda Galinat ja nägi, et oli kivile peale astunud.

      Ahh, mõtles Stalin, selle võib Galina omale saada, ning valmistus piljardiruumi minema. Juba oligi ta ukselingi alla vajutanud, aga mõtles siiski korra juhtunu läbi. Ta läks Galina juurde tagasi ja võttis ikkagi kivi oma kätte.

      Oh, Tatška, mõtles ta järsku, mu väike Nadja-Tatška.

      Siis läks ta Vlasiku juurde, kes endiselt ukse juures seisis.

      „Vii mind kohe Kremli,“ teatas Stalin. „Teised võtavad mõne muu auto.“

      Stalin istus tagaistmele ja kui nad müüri varjus edasi sõitsid, nägi ta, et vihm oli üle läinud lumesajuks. Ta hoidis kivi kõvasti käes ja märkas, kuidas vääriskivid õrnalt helgivad.

      Annan selle talle lõuna ajal kingituseks, mõtles Stalin.

      „Sõida ruttu,“ ütles Stalin autojuhile, kes lisaski kohe gaasi.

      Kui nad juba Moskva kesklinnas olid, nägi Stalin tuttavaid Kremli torne ja oli sunnitud akna alla kerima.

      Autojuht sõitis välimise Kremli müüri väravast sisse, seejärel seesmisest valveväravast, jõudes viimaks Potešnõi palee ette. Ootamata, et talle autouks lahti tehtaks, astus Stalin ise autost välja, kummardus sisehoovi munakivisillutise kohale ja oksendas. Viimaks kuivatas ta varrukaga suu ja läks paleesse.

      Igavene rasvane puding, mõtles ta valvurist möödudes, ja juba oligi ta ülemisel korrusel ning astus otse oma tuppa. Parem teda praegu mitte segada, mõtles Stalin, on liiga hilja.

      Aga homme, homme!

      Toas olles tõmbas Stalin kardinad korralikult ette, võttis riided seljast, vajus madratsile ja sulges silmad.

Potešnõi palee, kell 8.35

      Stalin ärkas selle peale, kui majaproua teda kergelt õlast raputas.

      Naise taga seisid Jenukidze, Molotov, Vorošilov ja doktor Kusner.

      „Jossif,“ lausus Jenukidze aeglaselt.

      Nad ootasid, et Stalin täielikult virguks.

      „Nadja Sergejevnat pole enam meie seas. Jossif, Jossif, Nadja on surnud.“

      Stalin vandus, karjus, vehkis, et nad välja läheksid, ja tõusis kähku voodist üles. Ta tõmbas alkoholi järele haisevad riided ruttu selga ja kõndis otse Nadja magamistuppa.

      Kõik ootasid teda seal.

      Stalin ei suutnud millelegi mõelda.

      „Ta lebas põrandal,“ lausus majapidajanna. „Tõstsime ta tagasi voodisse.“

      Stalin läks voodi juurde.

      Põrandal helkis suur tumepunane vereloik.

      Nadja lamas selili, kleidi keskel suur must auk. Pea lebas padjal, paremale poole viltu. Padja kõrval oli väike musta värvi püstol. Naise nägu tundus rahulik ja silmad olid poolavali. Nägu ja kael olid paremalt poolt verega kaetud ning nahk siniselaiguline.

      Stalin kummardus ja katsus Nadja vasakut kätt. See oli täiesti külm.

      Ta seisis hetke liikumatult.

      Molotov astus tema juurde, Stalin võttis püstoli ja nad läksid koos salongi, kus Stalin ühte samettugitooli istuma vajus.

      „See on palderjan,“ ütles arst ja näitas Stalinile teelusikat ning punase vedelikuga täidetud pipetti.

      Stalin neelas vedeliku alla.

      „Nadja, Nadja… meil oli sind nii väga vaja… minul ja lastel… Nadja…“

      Kõik olid tükk aega vait.

      „Teile on kiri,“ teatas keegi Stalini selja taga.

      Talle ulatati osaliselt kokku kägardatud paber, kust paistis Nadja musta paksu tindiga selge käekiri.

      Stalin luges kirja ruttu läbi, tormas siis akna juurde ja karjus, vajudes seejärel tagurpidi tugitooli. Ta lõi jalaga nii tugevalt vastu lauda, et üks kapp hakkas seina ääres kõikuma.

      Stalin ei suutnud eristada, mida tema ümber räägiti, vaid vahtis enda ette, teadmata, kui palju aega on möödunud.

      „Ta on mind sandistanud,“ kuulis ta. „Ta on mind sandistanud.“

      Viimaks sai Stalin aru, et see on tema enda hääl, ja jätkas: „Et mind ka niimoodi karistada…“

      Pavel tuli oma naisega tuppa ja kui Stalin neid nägi, lausus ta: „Püstol! See oli kuradima kena kingitus, mis sa talle tegid, Pavel!“

      Pavel langetas pilgu ja Stalin nägi, et doktor Kusner seisis toa teises otsas ja kirjutas midagi.

      Seejärel läks doktor Stalini juurde ja ulatas paberi talle.

      Tegu oli surnukeha puudutava lühikese kokkuvõttega. Stalin silmitses ainult esimesi ridu ja luges eriti hoolikalt kirjelduse lõppu:

      Järeldus on seega see, et surm toimus silmapilkselt lahtise südamehaava tõttu. Seejärel vajus keha põrandale.

      Stalin krahmas paberitüki ja püstoli kätte.

      Ma lähen talle järele, mõtles ta ruttu. Teen samamoodi, teen omale lõpu peale.

      Siis aga hakkas ta kohe vanduma ja jättis need mõtted sinnapaika.

      Keegi tegi sissekäigu ukse lahti ja Vorošilov selgitas: „Seltsimees Beria on siin.“

      Stalin tõusis püsti, imestades sellist erksust isegi, ja palus end kohe Beriaga üksi jätta. Kui nad koos kabinetti läksid, vaatas Beria Stalinit oma paksude prillide tagant tähelepanelikult. Stalin märkas, et nutab endiselt.

      „Võta,“ ütles Stalin ja andis püstoli, kirja ja arsti selgituse Beria kätte. „Ta on pool mu keha ära lõiganud. Pool mu hinge samuti. Võta see, võta! Ma ei taha neid enam kunagi uuesti näha!“

      Beria noogutas ja vaatas mõnda СКАЧАТЬ