Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      Stan segas vahele: „Jaa, natuke ja mõtlesin ka praegu autos. Mulle tundub, et see võib olla seotud just guaraniidega.“

      Paistis, et see variant pakkus Magnusele huvi.

      „Mida sa sellega öelda tahad?“

      „Võib-olla on just see indiaani haru millegi suhtes ülitundlik, et just nemad reageerivad aktiivsele ainele ootamatult? Igatahes paremat teooriat mul pole.“

      „Ei, seda pole lihtne otsustada,“ vastas viimaks Magnus murelikul häälel. „Aga kui alustada loogilisest otsast – kuidas me teame, et need kummalised ilmingud millestki muust ei sõltu? Halvast veekvaliteedist, kaevandusjäätmetest või millestki muust mürgisest? Kuidas me saame kindlad olla, et võime kõik muu välistada? Kas sel juhul poleks see pidanud enamatel inimestel välja lööma?“

      Stan ei vastanud, vaid juhtis auto pikast kurvist läbi, peletades suure kisa saatel hulga nandusid, kes olid eemale teele kogunenud.

      „Ei, seda ma polegi välistanud,“ vastas ta viimaks. „Tahtsin, et juhtkond saaks sellest võimalikult ruttu teada.“

      „Muidugi, hea, et sa helistasid. Hmm, tegu ei ole kerge olukorraga. Sellistesse hoiatussignaalidesse suhtume loomulikult alati suurima tõsidusega. Teisest küljest on see Chagase-vastane ravim ettevõttele tervikuna nii palju kasu toonud. See on muutnud kogu meie positsiooni ja oleks ülimalt riskantne jätta kõik seni Chagase-projektis saavutatu sinnapaika. Või mis sa arvad?“

      „Ma saan sellest aru ja muidugi sõltub otsuse langetamine juhtkonnast.“

      Tundus, et Magnus rääkis nüüd juba rohkem nagu iseendaga ega kuulanud tähelepanelikult.

      „Pealegi on patent juba mitu aastat tagasi heaks kiidetud. Seda pärast ülimalt rangeid kontrolle, seda tead sina niisama hästi kui minagi… Ei, ma ei tea. Loomulikult peame ka ise Paraguaysse kohale tulema ning laskma teistel projektidel vanamoodi edasi kulgeda. Kõik variandid tuleb läbi kaaluda.“

      „Aga muidugi. Igatahes see, mida ma nägin, oli midagi täiesti eriskummalist,“ vastas Stan. „Need kühmud meenutasid vähkkasvajale iseloomulikke muhke, mis tekivad täiskasvanutel. Olen arstina töötanud varsti kakskümmend aastat ega ole näinud kunagi midagi sellist, mis meenutaks nende laste olukorda. Ja kuna see tekkis paar nädalat pärast süsti, siis ilmselt ei jää meil muud üle kui sellele reageerida? Tõenäoliselt läheb olukord peagi veel hullemaks? Seda me välistada ei saa. Peaksime kaaluma kogu projekti peatamist ja laste kohest viimist haiglasse, et neid edasi uurida.“

      „Kas sa päriselt ka arvad nii?“ küsis Magnus. „See on muidugi alternatiiv, aga siis kuulevad sellest tõenäoliselt ka ajakirjanikud ja nii riskiksime oma kaubamärgi purustamisega, igaveseks. Ei, praegu on oluline just neid indiaanlasi kohapeal uurida, enne kui alustame järgmise etapiga. Kui ruttu sa külasse tagasi jõuaksid?“

      „Ma ei tea… Sel juhul peab meid rohkem olema. Loodan, et sa saad aru: neid on palju ja nad on hirmul. Nende lapsed on raskelt haiged ja nad kardavad, et meie süvendame seda veelgi. Olukord võib paisuda vägivaldseks rahutuseks.“

      Taas kostis, et Magnus kirjutab.

      „Ma saan sellest aru. Tahan, et sa mõistaksid, Stan, et suhtume sellesse äärmise tõsidusega. Siiski tahan ma, et sina kui kohapealne vastutaja ei võtaks enne ette ühtki sammu, kui oled saanud minult juhised. Lubad sa mulle seda?“

      Stan vastas pärast mõningast kõhklushetke: „Njaa… aga kui kiiresti see siis toimuks?“

      „Võtan sinuga uuesti ühendust nii kiiresti, kui vähegi saan… kui olen rääkinud teiste arstidega. Te olete ju ikkagi töötajad ja peate ettevõtte huvile lojaalsed olema, või mis? Olen nüüdseks olukorrast teatud ülevaate saanud, Stan, ja paistab, et juhtumeid on tõesti mitmes külas. Siiski peame juhinduma ka enda tervikanalüüsist ja välistama kõik muud võimalikud põhjused. Kuna tegu on ikkagi kaheksa-aastase uurimistööga, siis ei saa ma seda panust lihtsalt hukka lasta – ainuüksi sellepärast, et osadel lastel lööb samal ajal välja mingisugune haigus, ja selles siis oma ravimit süüdistada.“

      „Ma austan seda suhtumist,“ vastas Stan, „ning palun sinult ja juhtkonnalt kiiret panust. Kui me lapsi haiglas lähemalt ei uuri, ei jäta me endast muljet kui tõsiseltvõetavast ravimifirmast. Nii arvan mina.“

      Stan lisas ruttu, mõtlemata võimalikele tagajärgedele: „Ja sel võivad olla oma tagajärjed.“

      Magnus tundus kõhkvel: „Mida… sa sellega öelda tahad?“

      Stan jättis auto tee äärde seisma. Pulss lõi kiirelt ja ta üritas end koguda, enne kui vastas: „Mõtle natuke kaugemale. Mõtle, missugust kahjutasu võidakse meilt nõuda ja siis veel ju kogu loo moraalne külg, vähemalt minu kui arsti jaoks. Ma ei taha lihtsalt pealt vaadata, kuidas nende laste tervis aina halvemaks läheb – seda meie ravimi tõttu. Räägin ka meie meeskonna teiste arstidega, aga ma arvan, et vähemalt Santa Teresita lapsi tuleb esimesel võimalusel haiglas uurida. Paraguays on ka meedia, külluses ajalehti ja telekanaleid.“

      Magnus hingas välja ja küsis siis liialdatult sõbralikul toonil, peaaegu sosistades: „Mida sa nüüd öelda tahad, Stan?“

      Magnuse hääletoonis oli midagi ootamatut. Stan ei teadnud, mida öelda. Teeäärsed kebratšopuud vihisesid tuule käes.

      „Pean silmas seda, et olukord võib lekkida,“ vastas Stan. „Riskime sellega, et keegi indiaanlastest võtab meediaga ühendust.“

      Magnus tundis kergendust.

      „Muidugi… selge see. Mõtlesin algul, et… ei, sel pole mingit tähtsust. Peame nüüd lõpetama, Stan. Helistan otsekohe teistele juhtkonnas ja luban, et võtame sinuga peatselt uuesti ühendust.“

      „Kui ruttu?“

      „Ma ei tea.“

      „Täna õhtupoole?“

      „Seda ma ei saa lubada, aga nii ruttu, kui võimalik. Kas see sobib vastuseks?“

      Stan ei teadnud, mida vastata, ja enne kui ta seda teha jõudis, oli kõne juba lõpetatud.

      4

      Jaama põrand oli kaetud musta ja punase marmoriga. Reisijatega koos sabas seistes vaatas Ida suuril silmil ringi: marmorist koorekarva läbikäigud ja püramiidikujulised väravaehitised olid kaunistatud metallvappide ja kuldtähtedega. Laes rippusid suured kroonlühtrid, silma hakkas üks suur eskalaator ja seintel polnud ainsatki reklaami.

      „Liin kulgeb ilmselt piki Moskva jõge ja sellepärast see nii sügaval asubki,“ täheldas Lasse.

      Sügaval maapõhjas, Moskva-nimelises linnas, mõtles Ida. Kui klaustrofoobseks võib veel minna?

      Ida ja Lasse liikusid eri järjekordades, pilk maha suunatud, vahetasid münte ja jätsid oma kotid hoiukappi. Lasse vaatas aeg-ajalt üle õla, aga tundus, et keegi ei jälgi neid. Nad lukustasid kapid, kontrollisid igaks juhuks veel luku üle ja läksid siis trepist üles tagasi tänavale.

      Eemalt paistis Punane turg ja peagi jõudsid nad ühte parki, kus luiged jäätunud tiiki ühes uisutajatega jagasid. Pargi teisest otsast kostis muusikat ja puude vahelt paistis vaevaliselt ka kuulajaskond.

      „Ilmselt mingisugune kontsert, СКАЧАТЬ