Põgenemine paradiisist. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

      „Peida Neitsikivi laegas aluspükste sisse, muidu võib sellega veel turvakontrollis probleeme tekkida.“

      Ida vaatas üles müüride poole.

      „Laegas on natuke liiga suur.“

      „See on ainus võimalus.“

      Ida ja Lasse läksid mööda Jaapani turistigrupist ning ühe bussi varjus peitis Ida laeka ära, nagu Lasse soovitas.

      Ida pulss oli jälle kiiremini lööma hakanud. Kreml – sellist kohta näevad inimesed pigem külma sõda käsitlevates filmides. Kas me päriselt ka lähme sinna sisse? On see ikka hea mõte? Seal on ju kindlasti hulga valvureid.

      „Lasse,“ lausus Ida vaikselt.

      „Jaa.“

      „Ma tunnen end halvasti. Kas me ei võiks lihtsalt kuhugi hotelliruumi minna?“

      Lasse vaatas talle otsa sellisel moel, mis oli Idat juba ammu häirima hakanud, nagu oleks ta tüütu laps, kes oma jonni ei jäta. Taas naiivne noor naine. See… silmatorkamatu?

      „Ida, ma saan aru, mida sa tunned. Kogu see lugu on ka minu meelest sama ebareaalne, aga sa nägid ju Alma sõnumit. Ta vajab kohe meie abi.“

      „Alati Alma, või mis?“ küsis Ida. „Alati on Alma teadus esikohal, miski muu pole oluline.“

      Lasse vaatas Idale kaua ja justkui süüdlaslikult otsa, mis ärritas Idat veelgi.

      Ida pööras pilgu maha ja vandus endamisi.

      Keerulises olukorras reageerin ma alati nii, vaatan lihtsalt enda ette. Ja lähengi rolliga ilma mõtlemata kaasa.

      Lasse patsutas Idat õlale, aga Ida tõmbus eemale. Ta nägi silmanurgast, et Lasse silmitseb üht torni.

      „Ida, meil pole valikut. Peame jätkama.“

      „Ei, ilmselgelt mitte,“ pomises Ida.

      Ta vaatas nüüd üles, silmad kissis.

      „See Alma lugu,“ ütles ta. „Peame sellest rääkima.“

      „Mitte praegu, Ida. Sellest saad ju ometi aru? Praegu pole õige aeg.“

      „Kunagi pole õige aeg. Olen oodanud kogu elu, millal see õige hetk saabub.“

      Lasse vaikis, haaras Idal lihtsalt käest ja nad hakkasid aeglaselt edasi kõndima.

      Paari minuti pärast jõudsidki nad Kremli piirkonna sissekäigu juurde ja kumbki ostis poole päeva pileti, mis tagas sissepääsu kõigisse peamistesse hoonetesse, sealhulgas Püha Laatsaruse kirikusse, Lenini mausoleumi ja Kongresside paleesse.

      „Loodetavasti me ei ärata tähelepanu,“ sosistas Lasse.

      Niipea kui nad olid valvuritest möödunud ja sisehoovi jõudnud, kõndisid nad Tsaar-kellast mööda Potešnõi paleesse, Kremli müüri tornid ümberringi kõrgumas nagu hiiglama suured tumepunased sõrmed.

      Mõlemad nentisid lühidalt, et siin näeb kõik lausa imeline välja.

      „Kes oleks küll võinud arvata, et me siia satume? Missugune koht!“

      Ida märkas Lasse näol väsinud naeratust.

      „Pärast Rovaniemit?“

      Ida üritas seda naeratust veidi elus hoida, aga ta nägi, et Lasse silmad ei naernud.

      Nad vaatasid mitu korda üle õla. Eemal sisehoovis marssis kaheksa elegantses mundris sõdurit ja giid juhatas sakslastest turistigrupi Tsaar-suurtükist mööda.

      „Vaata siia,“ ütles Ida ja jäi kogu piirkonda kujutava kaardi ette seisma.

      „Kas selle nimi oli vist RGA? Vaata, seal see ongi. Russian State Archive.4 Kus me praegu oleme?“

      Paari minuti pärast jõudsid nad Senatihoone juurde Kremli müüri lõunapoolses osas ja sealt nad leidsidki võimsa puitukse, millele oli nii ladina kui kirillitsa tähtedes kirjutatud RGA.

      Nad läksid sisse ja üritasid näida võimalikult rahulikud. Järjekorra lõpus seisma jäänud, vaatasid nad pidevalt maha.

      Ida võttis Lasselt mobiili ja saatis sõnumi:

      Piletikassas seisis vanem naisterahvas, kes registreeris kõik külastajad, lüües templi väiksele kaardile ja kontrollides nende passi või isikut tõendavat dokumenti. Piletikassa kõrvalt viis marmortrepp järelevalvega garderoobi. Garderoobi ees paistis kolm klassikalises Vene mundris valvurit, kes kandsid ka püstolvööd.

      Ida vaatas silmanurgast valvurite poole ja langetas siis taas pilgu.

      Kui Lasse ja Ida olid mõnda aega oodanud, liikus järjekord aina edasi ja juba olidki nad piletiluugile lähemal.

      „Miks ta ei vasta?“ sosistas Lasse ja vaatas mobiiliekraani.

      Ida uuris teisi järjekorras seisjaid: vanem meesterahvas lühikese hallikasmusta habemega, keskealine naine, kes näris närviliselt mentoolnätsu, valge habemega õigeusu preestrid ja hulk prille kandvaid noori mehi, kes meenutasid üliõpilasi. Praegu olid piletiluugi juures kolm meest, kelle jakiseljale oli trükitud „University of Oxford“. Üks neist rääkis ameerika inglise keeles. Mehed üritasid oma muret inglise keeles selgitada, aga paistis, et pileteid müüv naine ei saanud neist aru.

      Siis kostis mobiilist piiks.

      „Vaata,“ ütles Ida ja näitas ekraani Lassele.

      Ida tundis, kuidas kõik tunded kuhjuvad. Alma on tõepoolest siin, selles samas hoones!

      Peagi aga naasis hirm ja Ida lõi taas pilgu maha.

      Need teised, kes mind Stockholmis taga ajasid, on ka siin. Miranda. Ja milleks nad veel kodumaa pinnal võimelised on? Kas ma ikka tõesti jään siia, miks ma ära ei jookse?

      Pahameel segunes peatselt hirmuga. Kui järjekord edasi liikus, trükkis Ida ruttu vastuse:

      Ida luges sõnumi uuesti läbi.

      Ei, praegu pole irooniaks õige hetk.

      Ta tundis taas nuttu kurku kerkimas ja kustutas sõnumi.

      Järjekord oli üha edasi liikunud ja nüüd eraldas neid luugist vaid üks härrasmees. Ida vaatas trepi poole ja talle tundus, nagu oleks ta näinud triibulist salli ja halli mantlit, СКАЧАТЬ