Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Thomas hüppas püsti. Sellele järgnes kohutav krugisev, kriiksuv heli. Ta komistas, selg ees, ja kukkus maha. Kogu maa oli justkui rappumas – ta heitis paanilise pilgu enese ümber. Seinad sulgusid. Seinad tõepoolest sulgusid ja vangistasid ta Glade’i. Klaustrofoobiatunne rõhus teda, surus kopsud kokku, justkui vesi oleks kõik õõnsused täitnud.

      „Rahune maha, kaunake,” hüüdis Chuck üle müra. „Need on vaid seinad!”

      Thomas vaevu kuulis teda, olles liialt võlutud ja vapustatud uste sulgumisest. Ta ajas end jalule ja astus parema ülevaate saamiseks mõne väriseva sammu tagasi, ent ei suutnud siiski hästi uskuda, mida tema silmad näevad.

      Hiiglaslik kivimüür neist paremal näis eiravat kõiki füüsikaseadusi, libisedes mööda maapinda ja pildudes liikumise ajal sädemeid ja tolmu, kivi vastu kivi hõõrdumas. Krugisev heli ragises läbi Thomase kontide. Ta taipas, et vaid see sein liikus ja suundus vasakpoolse naabri poole, valmis sulguma, väljaulatuvad vardad vastaspoolde puuritud aukudesse libisemas. Ta heitis pilgu teiste avauste poole. Tundus, nagu pöörleks tema pea kiiremini kui keha, ja tal hakkas kõhus pööritusest keerama. Kõigi Glade’i nelja külje parempoolsed seinad liikusid vasakpoolsete suunas ja sulgesid uste avaused.

      Võimatu, mõtles ta. Kuidas nad saavad sedasi teha? Ta tundis tungivat vajadust joosta välja, mööduda liikuvatest kivilahmakatest veel enne, kui need sulguvad, põgeneda Glade’ist. Kaine mõistus sai temast võitu – labürint kätkes eneses veelgi rohkem teadmatust kui tema olukord Glade’is.

      Ta püüdis mõtteis ette kujutada, kuidas kogu struktuur töötab. Hiiglaslikud kiviseinad, kümneid meetreid kõrged, liikumas nagu klaasist liuguksed – ta silme eest jooksis läbi tuttav pilt tema eelmisest elust. Ta püüdis mälestusest kinni haarata, seda hoida, et täiustada pilti nägude, nimede või kohaga, kuid see kadus pimedusse. Tema niigi ülesraputatud emotsioonidesse sigines kurbus.

      Thomas jälgis, kuidas parempoolne sein jõudis teekonna lõppu, eenduvad vardad leidsid oma sihtmärgi ja sisenesid vähimagi tõrketa. Kajav kõmin mürises läbi Glade’i, kui kõik neli ust ööseks kinni vajusid. Thomas tundis veel viimast korda ärevust, hirmu, mis sööstis kiirelt läbi tema keha, ja siis see tunne kadus.

      Üllatav rahulikkus lõõgastas ta närve ja ta ohkas kergendunult. „Vau,” ütles ta, tundes end nõnda ääretult tühise sõnakõlksu tõttu pisut rumalasti.

      „Alby ütleks ikka, et pole miskit,” pomises Chuck. „Sa harjud sellega mõne aja pärast tegelt ära.”

      Thomas vaatas veel korra ringi. Glade tundus talle nüüd sootuks teistsugune, kui seinad olid kõvasti kinni ja väljapääsu polnud. Ta püüdis ette kujutada, miks on midagi säärast tehtud, ega teadnud, kumb mõte on hullem – kas see, et nad on luku taha pandud või et neid kaitstakse millegi eest, mis jääb väljapoole. Hetkeline rahu kadus uuesti, keerutades tema peas tuhandeid hirmuäratavaid mõtteid sellest, kes võib seal labürindis elada. Hirm haaras teda taas.

      „Tule nüüd,” ütles Chuck, sakutades Thomast juba teist korda varrukast. „Usu mind, kui ööaeg jõuab kätte, tahad olla voodis.”

      Thomas teadis, et tal pole valikut. Ta andis endast parima, et tundeid alla suruda, ja järgnes Chuckile.

      5. peatükk

      Nad leidsid end hoone tagant, kodukoha, nagu Chuck puidu ja akende viltust konstruktsiooni nimetas, ja kiviseina vahelisest tumedast varjust.

      „Kuhu me läheme?” küsis Thomas, tundes jätkuvat raskust seinte lähedusest ja mõeldes labürindile, segadusele, hirmule. Ta kinnitas endale, et peab lõpetama, sest läheb muidu hulluks. Püüdes pisutki naasta tavapärasuse juurde, tegi ta nadi katsetuse nalja visata. „Head-ööd-musi võid ära unustada.”

      Chuck ei jäänud vastust võlgu. „Ole lihtsalt vait ja püsi minu lähedal.”

      Thomas ohkas südamest ja kehitas õlgu, enne kui järgnes nooremale poisile piki hoone tagakülge. Nad kõndisid kikivarvul, kuni jõudsid väikese tolmuse aknani, kust kivile ja luuderohukasvudele paistis pehme valgusviirg. Thomas kuulis kedagi sees ringi liikumas.

      „Vannituba,” sosistas Chuck.

      „Ja siis?” Thomas tundis rahutust üle naha jooksmas.

      „Mulle meeldib seda teistele teha. See pakub enne magamaminekut suurt rahuldust.”

      „Mida teha?” Miski ütles Thomasele, et Chuckil olid kurjad kavatsused. „Võib-olla ma peaksin …?”

      „Ole lihtsalt vait ja vaata.” Chuck astus suurele puukastile, mis oli asetatud täpselt akna alla. Ta küürutas, et tema pea sisse ei paistaks. Seejärel sirutas ta käe välja ja koputas õrnalt klaasile.

      „See on tobe,” sosistas Thomas. Nalja tegemiseks ei saanud olla halvemat aega – Newt või Alby võisid seal sees olla. „Ma ei taha pahandusi – ma alles jõudsin siia!”

      Chuck surus naeruturtsatuse kätt suu ette pannes maha. Thomast eirates sirutas ta käe uuesti välja ja koputas veel kord aknale.

      Vari liikus üle valguse ja seejärel lükati aken lahti. Thomas hüppas peitu, surudes end võimalikult tugevasti hoone vastu. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et teda oli kaasatud kellegi kulul nalja tegemisse. Aknast avanev vaade kaitses teda veel, kuid ta teadis, et neid Chuckiga nähakse, kui see keegi, kes oli sees, lükkab pea välja, et paremini vaadata.

      „Kes seal on!” karjus poiss vannitoas, hääl kriipiv ja viha täis. Thomas hoidis hinge kinni, kui taipas, et see oli Gally – ta juba tundis seda häält.

      Ootamatult pistis Chuck pea akna poole ja karjus täiest kõrist. Seest kostev vali mütsatus andis märku, et trikk õnnestus, ja järgnev vandesõnade tiraad kinnitas, et Gally polnud selle üle sugugi rõõmus. Thomast haaras korraga kummaline segu õudusest ja häbist.

      „Ma löön su maha, suhka!” hüüdis Gally, aga Chuck oli juba kasti pealt maha hüpanud ja jooksis Glade’i poole. Thomas tardus, kui kuulis Gallyt ust avamas ja vannitoast välja jooksmas.

      Lõpuks rebis Thomas end mõtteist ning pistis oma uue ja ainsa sõbra järel jooksu. Ta oli jõudnud just ümber nurga, kui Gally väljus karjudes ja nägi välja nagu lahtipääsenud metsik elukas.

      Ta näitas kohemaid Thomase poole. „Tule siia!” hüüdis ta.

      Thomas andis südames alla. Kõik näis viitavat sellele, et talle lüüakse kohe rusikaga näkku. „See polnud mina, ma vannun,” ütles ta, kuigi seal seistes mõõtis ta pilguga poissi ja leidis, et ei peakski nii väga kartma. Gally polnud kuigi suur – Thomas saaks temast vajaduse korral jagu.

      „Polnud sina?” urises Gally. Ta loivas aeglaselt Thomase juurde ja jäi täpselt tema ees seisma. „Aga kuidas sa siis tead, et on midagi, mida sa ei teinud?”

      Thomas ei öelnud midagi. Ta tundis ilmselgelt ebamugavust, kuid polnud pooltki nii hirmunud kui vaid mõne hetke eest.

      „Ma pole kuu pealt kukkunud, kaunake,” nähvas Gally. „Ma nägin Chucki paksu lõusta aknast sisse vahtimas.” Ta näitas taas näpuga, seekord Thomasele otse rindu. „Aga sa peaksid parem kiiresti ära otsustama, keda tahad sõbraks ja keda vaenlaseks, mõistad? Veel üks selline trikk – mind ei huvita, kas see on sinu titekas idee või mitte – ja tuleb verevalamine. Said aru, uustulnuk?” Aga veel enne kui Thomas jõudis Gallyle midagi vastata, pöördus СКАЧАТЬ