Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      Thomas jälgis, kuidas riiukukk kodukohta naasis. Ta ei suutnud paljutki meenutada, kuid miski ütles talle, et ta pole veel kunagi kedagi nõnda vähe sallinud. Teda üllatas, kui väga ta seda kutti vihkas. Ta tõesti, tõesti vihkas teda. Ta pöördus ja leidis eest Chucki, kes põrnitses maha, ilmselgelt piinlikkust tundes. „Suur aitäh, sõber.”

      „Sorri, kui ma oleksin teadnud, et see on Gally, poleks ma seda kunagi teinud, ma vannun.”

      Eneselegi üllatuseks Thomas hoopis naeris. Tund aega tagasi oleks ta arvanud, et ei kuule enam kunagi oma huulilt säärast heli tulemas.

      Chuck silmitses hoolega Thomast ja tema suule hiilis aeglaselt rahutu naeratus. „Mida?”

      Thomas raputas pead. „Ära vabanda. See … känk oli selle ära teeninud, ja ma isegi ei tea, kes känk on. See oli lahe.” Ta tundis end palju paremini.

      Mõni tund hiljem lebas Thomas Chucki kõrval pehmes magamiskotis aedade lähedal rohukõrtest voodil. Ta polnudki laia rohupõldu varem märganud, aga päris paljud poisid valisid selle magamiskohaks. Thomase arvates oli see veider, kuid ilmselt polnud kodukohas piisavalt ruumi. Vähemalt oli soe. Ning see pani teda juba vähemalt tuhandendat korda mõtisklema, kus nad küll on. Tal oli raske meenutada kohanimesid või riikide ja valitsejate nimesid või seda, kuidas maailm on korraldatud. Ja mitte ühelgi poisil siin Glade’is polnud sellest samuti aimu – ja isegi kui oli, ei jaganud nad seda teistega.

      Ta lebas tükk aega vaikuses, vaadates tähti ja kuulates üle Glade’i laotuvat vaikset vestlussuminat. Uni tundus veel kaugel ning ta ei suutnud raputada õlult meeleheidet ja lootusetust, mis kulges läbi tema keha ja meele – ajutine rõõm Chucki trikist oli juba ammu haihtunud. Oli olnud lõputu ja imelik päev.

      See oli lihtsalt nii … kummaline. Ta mäletas elust paljusid pisiasju – söömist, riideid, õppimist, mängimist, üldpilti maailmast. Kuid iga detail, mis täidaks kogu pildi, et luua tõepärast ja täielikku mälestust, oli kuidagi kustunud. Just nagu vaataks pilti läbi mõnekümne sentimeetri mudase vee. Rohkem kui midagi muud, tundis ta ehk … kurbust.

      Chuck katkestas ta mõtted. „Nii, kaunake, elasid esimese päeva üle.”

      „Vaevalt.” Mitte praegu, Chuck, tahtis ta öelda. Mul pole tuju.

      Chuck hiivas end küünarnukile ja vaatas Thomast. „Järgmiste päevade jooksul saad veel palju teada, aga proovi hakata harjuma. Eks?”

      „Ee, jah, vist jah. Kust need imelikud sõnad ja ütlused üldse tulevad?” Tundus, nagu oleksid need võetud mõnest muust keelest ja enda omasse mugandatud.

      Chuck viskus tumeda mütsatuse saatel uuesti selili. „Ma ei tea, ma olen siin olnud ainult kuu aega, mäletad?”

      Thomas mõtles, kas Chuck teab tegelikult rohkem, kui laseb välja paista. Ta oli kummaline poiss, naljakas ja pealtnäha süütuke, aga kes teab? Tegelikult oli ta sama salapärane nagu kõik muugi Glade’is.

      Mõne minuti möödudes tundis Thomas, et pikk päev nõuab oma ning uni tuleb vägisi peale. Aga nagu kellegi rusikas oleks talle selle pähe torganud ja lahti lasknud, tuli talle mõte. Selline, mida ta ei oodanud ega osanud öelda, kust see tuli.

      Korraga tundusid nii Glade, seinad kui ka labürint … kuidagi tuttavad. Mugavad. Ta rinnust voogas läbi soe rahutunne ja esimest korda pärast siia sattumist tundis ta, et Glade polegi maailma kõige hullem paik. Ta lebas vaikselt, tundis, kuidas silmad lähevad suureks ja hingamine lakkab pikaks ajaks. Mis just praegu juhtus? mõtles ta. Mis muutus? Iroonilisel kombel tekitas tunne, et kõik saab korda, temas kerget rahutust.

      Ta ei mõistnud päris täpselt, kuidas, aga ta teadis, mida tahab teha. See oli arusaamatu. See tunne, ilmutus, oli veider, korraga nii võõras kui ka tuttav. Ent see tundus … õige.

      „Ma tahan olla üks neist, kes väljas käivad,” ütles ta valjusti, teadmata, kas Chuck on veel üleval. „Labürindis.”

      „Mäh?” kostis Chuck vastuseks. Thomas kuulis tema hääles kerget pahameelt.

      „Jooksjad,” ütles Thomas, soovides, et ta teaks, mis teda ajendab. „Ükskõik, mida nad seal ka teevad, ma tahan ka.”

      „Sa ei tea isegi, millest sa räägid,” torises Chuck ja pööras end ringi. „Jää magama.”

      Thomas tundis enesekindlust pead tõstmas, kuigi ta tõsimeeli ei teadnud, millest ta räägib. „Tahan saada jooksjaks.”

      Chuck pööras end ringi ja toetus küünarnukile. „Võid selle mõtte kohe maha matta.”

      Thomast pani Chucki reaktsioon imestama, aga ta ei jätnud jonni. „Ära püüa …”

      „Thomas. Uustulnuk. Minu uus sõber. Unusta see.”

      „Räägin homme Albyga.” Jooksja, mõtles Thomas. Ma ei tea isegi, mida see tähendab. Kas ma olen peast täiesti põrunud?

      Chuck heitis naerdes pikali. „Sa oled paras purtsutükike. Jää magama.”

      Aga Thomas ei saanud jätta. „Miski siin … tundub tuttav.”

      „Jää … ma-ga-ma.”

      Siis jõudiski Thomasele kohale – ta tundis, nagu mitu pusletükki oleks omavahel kokku sobitunud. Ta ei teadnud, milline saab olema üldpilt, kuid tema järgmised sõnad tundusid justkui kelleltki teiselt tulevat. „Chuck … Ma … ma arvan, et ma olen siin ka varem olnud.”

      Ta kuulis oma sõpra istukile tõusmas ja õhku ahmimas. Kuid Thomas pööras end ümber ja keeldus enam sõnagi lausumast, peljates, et rikub muidu tekkinud julguse, kaotab südant täitva rahu. Uni tuli palju kergemini, kui ta oodanud oli.

      6. peatükk

      Keegi raputas Thomase üles. Ta avas järsku silmad ning nägi üht nägu endale liiga lähedalt otsa vaatamas, kõik nende ümber ikka veel varahommikusse hämarusse mattunud. Ta avas kõnelemiseks suu, kuid kellegi külm käsi kattis selle kinni. Paanika lahtus alles siis, kui ta nägi, kellega on tegu.

      „Tšš, kaunake. Me ei taha ju Chuckiet üles äratada, ega?”

      See oli Newt – kutt, kes tundus olevat käsuahelas teisel positsioonil; õhk lehkas tema hommikusest hingeõhust.

      Kuigi Thomas oli üllatunud, haihtus ohutunne sedamaid. Ta ei saanud parata, et tundis uudishimu, mida see poiss küll temast tahta võib. Ta noogutas, andes pilguga jaatades endast parima, kuni Newt viimaks käe ära võttis ja end jalule ajas.

      „Tule, kaunake,” sosistas pikk poiss püsti seistes. Ta kummardus ja aitas Thomase üles – see poiss oli nii tugev, et tundus, nagu ta võiks Thomasel käe otsast rebida. „Pean sulle enne äratust miskit näitama.”

      Thomasel oli uni niigi läinud. „Okei,” ütles ta lihtsalt, valmis järgnema. Ta teadis, et peaks pisutki kahtlustama, kuna tal polnud veel põhjust kedagi usaldada, ent uudishimu sai temast võitu. Ta küünitas kähku jalanõusid jalga torkama. „Kuhu me läheme?”

      „Lihtsalt järgne mulle. Ja püsi lähedal.”

      Nad hiilisid läbi tihedalt koos magava poistekarja ning Thomas oleks paaril korral peaaegu СКАЧАТЬ