Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ebamugavust. „Ee, ma pole kunagi Glade’ist väljaspool käinud.”

      Thomas ootas hetke. „Sa varjad midagi,” vastas ta viimaks, lõpetades viimast suutäit ja rüübates suure sõõmu vett. Pahameel saamata vastustest hakkas talle juba närvidele käima. Asja tegi veelgi hullemaks mõte, et isegi kui ta saaks vastuseid, ei teaks ta, kas neil on tõepõhi all. „Miks te kõik nii palju salatsete?”

      „Asjad lihtsalt käivad nii. Siin on kõik päris veider ja enamik meist ei tea kõike. Pooltki kõike.”

      Thomasele käis närvidele, et Chuck ei paistnud oma sõnadest hoolivat. Et ta näis suhtuvat ükskõiksusega oma elu kaotamisse. Mis neil inimestel küll viga on? Thomas ajas end püsti ja hakkas idapoolse avause poole kõndima. „Igatahes pole keegi öelnud, et ma ei või ringi vaadata.” Ta pidi midagigi teada saama, et mitte mõistust kaotada.

      „Õu, oota!” hüüdis Chuck ja jooksis talle järele. „Ole ettevaatlik, need kullakesed lähevad varsti kinni.” Ta lõõtsutas juba.

      „Kinni?” kordas Thomas. „Millest sa räägid?”

      „Uksed, sa känk.”

      „Uksed? Ma ei näe ühtki ust.” Thomas uskus, et Chuck ei leiuta õhust asju – ta teadis, et on midagi ilmselget, millest tal pole veel aimugi. Ta muutus rahutuks ja märkas, et oli tempot aeglustanud ega kibelenudki enam seinte juurde.

      „Kuidas sa nende kohta ütleksid?” viipas Chuck üüratult kõrgete lõhede poole seintes. Need olid nüüd vaid kümne meetri kaugusel.

      „Ma nimetaksin neid suurteks aukudeks,” lausus Thomas, püüdes ebamugavust sarkasmiga varjutada, ja tundes pettumust, et see ei mõjunud.

      „Noh, need on uksed. Ja need lähevad igal õhtul kinni.”

      Thomas peatus, arvates, et Chuck ütles midagi valesti. Ta vaatas üles, vaatas küljelt küljele, uuris hiiglaslikke kiviplaate, ja rahutusest kasvas otsatu hirm. „Mida sa silmas pead, et need lähevad kinni?”

      „Kohe varsti näed ise. Jooksjad jõuavad peagi tagasi ning siis hakkavad need suured seinad liikuma, kuni avaused on kinni.”

      „Sa oled peast soe,” pomises Thomas. Ta ei suutnud ette kujutada, et need mammutseinad võiksid olla mingilgi moel liikuvad – ta oli endas niivõrd kindel, et rahunes maha, arvates, et Chuck teeb tema kulul lihtsalt nalja.

      Nad jõudsid hiigelsuure lõheni, mis viis üha järgmiste ja järgmiste kiviradadeni. Thomas vahtis ammulisui, pea mõtetes tühjenemas seda kõike niivõrd lähedalt nähes.

      „Seda nimetatakse idaukseks,” ütles Chuck, justkui paljastaks uhkelt enda loodud kunstiteost.

      Thomas vaevu kuulis teda, sest oli vapustatud sellest, kui palju suurem kõik lähedalt paistis. Vähemalt kuue meetri laiune lõhe ulatus kõrgele üles välja. Laia avause ääred olid siledad, kui välja arvata kummaline korduv muster mõlemal pool. Idaukse vasakul küljel olid kivisse puuritud sügavad mitmesentimeetrise läbimõõdu ja mõnekümnesentimeetrise vahega augud, mis said alguse maapinna lähedalt ja kulgesid üles välja.

      Ukse paremast küljest turritasid välja mõnekümne sentimeetri pikkused ja samuti mitu sentimeetrit laiad vardad, täpselt samasuguse mustriga nagu vastasseina augud. Eesmärk oli ilmselge.

      „Kas sa teed nalja?” küsis Thomas, hirm taas oma endist kohta sisse võtmas. „Sa ei teinudki tünga? Seinad liiguvad päriselt?”

      „Mida ma siis sinu arvates sellega mõtlesin?”

      Thomas ei suutnud sellega kuidagi leppida. „Ma ei tea. Ma arvasin, et ehk on seal mõni pöörduks, mis läheb kinni või väike sein, mis libiseb suurema seest välja. Kuidas need seinad liikuda saavad? Nad on hiiglaslikud ja näib, nagu need oleksid siin olnud vähemalt tuhat aastat.” Ja mõte, et seinad lähevad kokku ja lukustavad ta sellesse paika, mida nad nimetavad Glade’iks, oli ääretult hirmuäratav.

      Chuck tõstis käed, ise ilmselgelt ärritunud. „Ma ei tea, nad lihtsalt liiguvad. Teevad põrgulikult kriiksuvat heli. Sama juhtub väljaspool ka, labürindis – need seinad nihkuvad igal ööl.”

      Thomas, kelle tähelepanu äratas uus detail, pööras end nooremale poisile otsa vaatama. „Mida sa just ütlesid?”

      „Ah?”

      „Sa nimetasid seda kohta just labürindiks – ütlesid, et sama juhtub väljaspool ka, labürindis.”

      Chuck läks näost punaseks. „Nüüd on kõik. Kõik.” Ta kõndis tagasi puu poole, kust nad olid just tulnud.

      Thomas ei teinud temast väljagi, sest tundis üha suurenevat huvi selle vastu, mis jääb Glade’ist väljapoole. Labürint? Tema ees paistsid idaukse käigud, mis viisid vasakule, paremale ja otse. Koridoride seinad sarnanesid Glade’i ümbritsevatega ja maapinnaks olid samasugused massiivsed kiviplokid nagu väljakulgi. Isegi luuderohi näis siin jämedam. Kauguses viisid üha uued seinalõhed järgmistele radadele ja pisut eemal, umbes üheksakümne meetri kaugusel lõppes otsetee ära.

      „Näeb labürindi moodi välja küll,” sosistas Thomas vaat et omaette naerdes. Enam kummalisemaks ei saakski minna. Nad olid tema mälu kustutanud ja ta hiiglaslikku labürinti paigutanud. See oli niivõrd hullumeelne, et näis tõepoolest naljakas.

      Tema süda jättis löögi vahele, kui üks poiss ootamatult nurga tagant välja ilmus, paremal asuvast käigust peakoridori sisenes ning tema ja Glade’i poole jooksis. Üleni higine, näost punane, riided keha külge kleepumas – ometi ei võtnud poiss hoogu maha ega heitnud Thomasele möödudes pilkugi. Ta suundus otsejoones madalasse betoonehitisse karbi lähedal.

      Thomas pöördus ühes möödujaga, pilk naelutatud kurnatud jooksjale, ega teadnud isegi, miks säärane uus asjade käik teda nõnda üllatas. Miks ei peakski inimesed välja minema ja labürindist väljapääsu otsima? Seejärel märkas ta, et ka teised sisenesid Glade’i ülejäänud kolmest avausest, kõik joostes ja sama näru välimusega nagu kutt, kes oli temast just mööda sööstnud. Ses labürindis ei saanud olla kuigi palju head, kui need poisid niivõrd väsinult ja räsituna naasevad.

      Ta jälgis uudishimulikult, kuidas nad väikese hoone suure raudukse juures kohtusid – üks poiss keeras roostes ukserõngast, mis urahtuse saatel liikuma hakkas. Chuck oli enne rääkinud midagi jooksjatest. Mida nad seal tegid?

      Suur uks avanes viimaks ja, taustaks kurdistav metallihõõrdumise heli, lükkasid poisid ukse pärani. Nad kadusid majakesse ja tõmbasid ukse enda järel valju kõlksatusega kinni. Thomas põrnitses sinnapoole, mõistus otsimas mingitki loogilist selgitust sellele, mida ta oli just näinud. Ta ei leidnud lahendust, kuid miski selle vana hirmsa maja juures tekitas temas külmavärinaid, rahutukstegevat jahedust.

      Keegi sikutas Thomast käisest, katkestades tema mõtted; Chuck oli tagasi tulnud.

      Enne, kui Thomas jõudis mõeldagi, paiskusid tema suust välja küsimused. „Kes need tüübid on ja mida nad teevad? Mis selles majas on?” Ta pööras end ringi ja viipas idaukse poole. „Ja miks te elate mingisuguses paganama labürindis?” Ta tundis põletavat teadmatust, mis pani tal pea valust tulitama.

      „Ma ei ütle enam ühtki sõna,” vastas Chuck, häälde siginemas enneolematu autoriteetsus. „Minu arvates peaksid sa varakult magama minema, sa vajad und. Ahjaa,” peatus ta, tõstis sõrme ja urgitses paremat СКАЧАТЬ