Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      „Olgu,” ütles ta, poisist niivõrd kõrini, et tahaks karjuda ja talle näkku lüüa. „Kapten Gally.” Ta lõi liialdavalt kulpi, tundes seepeale adrenaliinisööstu, sest teadis, et on läinud liiga kaugele.

      Rahva seast kostsid naeruturtsatused ja Gally vaatas ringi, näost tulipunane. Ta pööras pilgu taas Thomasele, vihast kulme kortsutades ja koletislikku nina krimpsutades.

      „Mine lihtsalt trepist üles,” ütles Gally. „Ja hoia minust eemale, sa väike tohlapea.” Ta viipas taas üles, kuid vaatas samal ajal Thomasele silma.

      „Hea küll.” Thomas vaatas veel korra ringi, tundes häbi, segadust ja viha. Tema nägu hõõgus. Mitte keegi ei liigahtanudki, et takistada teda talitamast Gally sõnade järgi, välja arvatud Chuck, kes seisis pead vangutades välisukse juures.

      „Sa ei tohi,” ütles too. „Sa oled uustulnuk ega tohi üles minna.”

      „Mine,” lausus Gally irvituse saatel. „Mine üles.”

      Thomas kahetses, et oli üleüldse majja astunud – aga ta tahtis Newtiga rääkida.

      Ta hakkas trepist üles ronima. Iga aste oigas ja kriiksus tema raskuse all – ta oleks ehk hirmust läbi kukkuda peatunudki, ent pealtvaatajatele oleks avanenud sellest piinlik pilt. Ta ronis üles, võpatades iga kääksatuse peale. Astmete lõpus oli vasakpööre, millele järgnes käsipuudega koridor, mis viis mitmete tubade juurde. Vaid ühe toa ukse alt paistis valgusviirg.

      „Muutumine!” hüüdis Gally alt. „Jää seda ootama, suhka!”

      Justkui oleks mõnitamine andnud Thomasele ootamatu julguse, kõndis ta valgustatud ukseni, eirates nii põrandalaudade kriiksumist kui ka alumiselt korruselt kostvat naeru – eirates arusaamatute sõnade tulva ja surudes alla hirmsaid tundeid, mis neist tekkisid. Ta sirutas käe, vajutas lingi alla ja avas ukse.

      Toas avanes vaatepilt, kuidas Newt ja Alby küürutasid kellegi kohal, kes lamas voodis.

      Thomas küünitas lähemale, et vaadata, mis toimub, aga kui ta nägi selgelt haige tegelikku olukorda, läks tal südame alt külmaks. Ta pidi kurku tõusnud sapi alla neelama.

      Pilguheit kestis vähe, vaid mõned sekundid, kuid seda oli küllalt, et avanenud vaatepilt jääks teda igaveseks kummitama. Väänlev kahvatu kogu, kes viskleb agoonias, rind paljas ja koletu. Jäigad ja pingul okserohelised veenid looklesid poisi kehal ja jäsemeil nagu nahaalused nöörid. Ta oli kaetud lillakat tooni sinikate, punase lööbe, veriste kriimudega. Tema verd täis valgunud silmad olid punnis ja pilk hüplev. Pilt oli veel enne Thomase mällu sööbinud, kui Alby üles hüppas, varjates sedasi vaate, kuid mitte oigeid ja karjeid; ta tõukas Thomase toast välja ja lõi ukse seejärel nende taga kinni.

      „Mida sa siin teed, kaunake!” karjus Alby, huuled vihast kokku surutud ja silmad leegitsemas.

      Thomas tundis nõrkust. „Ma … ee … ma tahan vastuseid,” pomises ta, kuid tema sõnad olid jõuetud. Ta tundis sisimas, et annab alla. Mis sellel poisil viga oli? Thomas toetus koridori käsipuule ja põrnitses põrandat, teadmata, mida järgmiseks teha.

      „Korista oma äbarperse trepist alla ja kohe,” käsutas Alby. „Chuck aitab sind. Kui ma sind veel enne homme hommikut peaksin nägema, lõpeb see sinu jaoks täbarasti. Heidan su isiklikult kaljult alla, saad aru?”

      Thomas tundis end alandatu ja hirmununa, nagu oleks ta kahanenud väikese roti suuruseks. Sõnagi lausumata tormas ta Albyst mööda ja suundus krigisevatest astmetest alla, nii kiiresti, kui julges. Eirates allolijate hämmeldunud pilke – eriti Gally – marssis ta uksest välja, tõmmates Chucki endaga kättpidi kaasa.

      Thomas vihkas neid inimesi. Ta vihkas neid kõiki – peale Chucki. „Vii mind nende tüüpide juurest ära,” palus Thomas. Ta taipas, et Chuck võib tõepoolest osutuda tema ainsaks sõbraks ses maailmas.

      „Saab tehtud,” vastas Chuck, hääles ärevus, justkui talle valmistaks rõõmu, et teda vajatakse. „Aga kõigepealt peame sulle Frypani juurest süüa hankima.”

      „Ma ei tea, kas ma enam üldse kunagi süüa tahan.” Vähemalt mitte pärast seda, mida ta oli just näinud.

      Chuck noogutas. „Tahad ikka. Saame sama puu juures kokku, kus ennegi. Kümne minuti pärast.”

      Thomas oli ülimalt rõõmus majast eemale pääsemise üle ja suundus tagasi puu poole. Ta oli teadnud vaid lühikest aega, mis tunne on siin elada, ja soovis juba, et see oleks möödas. Ta soovis üle kõige, et suudaks meenutada midagi oma eelmisest elust. Midagigi. Ema, isa, sõpra, kooli, mõnd hobi. Mõnd tüdrukut.

      Ta pilgutas mitu korda kõvasti silmi, püüdes saras nähtut mälust raputada.

      Muutumine. Gally oli nimetanud seda muutumiseks.

      Polnud küll külm, kuid Thomas värises jälle.

      4. peatükk

      Thomas toetus Chucki oodates puule. Ta vaatles Glade’i, seda uut painajalikku paika, kuhu ta näis olevat määratud elama. Varjud seintel olid silmnähtavalt pikemaks veninud, ronides mööda luuderohuga kaetud kivipindu teisele poole.

      Vähemalt aitas see Thomasel ilmakaartest sotti saada – puithoone kükitas loodenurgas, kiilutud üha tumenevasse varjulaiku, ning mets jäi edelasse. Talumaa, kus mõned töölised ikka veel põllul töötasid, ulatus üle kogu Glade’i kirdeosa. Ammuvad, kirevad ja haukuvad loomad jäid kagusse.

      Täpselt väljaku keskel oli avatud suuga karbi auk, mis justkui kutsus teda tagasi sisse hüppama ja koju minema. Selle kõrval, ehk kuus meetrit lõunasse, asetses madal betoonplokkidest ehitatud hoone, halvaendeline rauduks ainsaks avauseks – aknaid polnud. Suur ümar terasrooli meenutav link tundus olevat ainus võimalus ust avada, just nagu allveelaevadelgi. Hoolimata sellest, mida ta alles näinud oli, ei teadnud Thomas, milline tunne on tugevam – kas uudishimu või hirm teada saada, mis peitub ukse taga.

      Thomas oli just pühendanud oma tähelepanu neljale laiale avausele Glade’i seinte keskpaikades, kui naasis Chuck, käes mõned võileivad koos õunte ja kahe metalltopsitäie veega. Kergendustunne, mis Thomast valdas, oli üllatav – ta polnudki siin täiesti üksi.

      „Frypan polnud just kuigi õnnelik, et enne söögiaega tema kööki tungisin,” ütles Chuck puu kõrvale maha istudes, utsitades Thomast sama tegema. Thomas istuski, haaras võileiva, kuid kõhkles, väänlev koletu pilt saras nähtust taas silme ette kerkimas. Peagi sai aga nälg temast võitu ja ta võttis suure ampsu. Imeline singi, juustu ja majoneesi maitse täitis tema suu.

      „Vau,” pobises Thomas mäludes. „Mul oli nii suur nälg.”

      „Ma ju ütlesin.” Chuck lõi hambad enda võileivasse.

      Pärast paari ampsu esitas Thomas viimaks küsimuse, mis teda painas. „Mis sellel Benil tegelikult viga on? Ta ei näe enam inimese moodi väljagi.”

      Chuck heitis pilgu maja poole. „Ma ei tea,” pomises ta hajameelselt. „Ma ei näinud teda.”

      Thomas sai aru, et poiss valetab, nii et suu suitseb, kuid otsustas, et ei käi talle peale. „Noh, sa ei tahakski teda näha, usu mind.” Ta sõi edasi ja näris õuna, uurides samal ajal suuri tühimikke seintes. Kuigi tema istumiskohast ei saanud sellest hästi aru, oli koridoridesse viivate väljapääsude kiviäärtes СКАЧАТЬ