Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mihukse pidaja ta saab?” hüüdis keegi rahvahulga tagant.

      „Ma juba ütlesin sulle, suhka,” vastas kriiskav hääl, „ta on känk, nii et temast saab mögaja, selles pole kahtlustki.” Poiss itsitas, nagu oleks teinud maailma parima nalja.

      Thomas tundis taas kord rõhuvat segadust, kuuldes nõnda palju sõnu ja lauseid, millel polnud arusaadavat tähendust. Känk. Suhka. Pidaja. Mögaja. Need sõnad tulid üle poiste huulte niivõrd loomulikult, et talle oli imelik neid mitte mõista. Tundus, nagu oleks mälukaotus röövinud tüki tema keeleoskusest – see tekitas segadust.

      Erinevad tunded üritasid tema meeles ja südames peale jääda. Segadus. Uudishimu. Paanika. Hirm. Kuid selle kõige aluseks oli ääretu lootusetus, justkui oleks maailm tema jaoks lõppenud, mälust pühitud ja asendatud millegi hirmsaga. Ta tahtis jooksu pista ja kõigi nende inimeste eest peitu pugeda.

      Kriipiva häälega poiss rääkis midagi. „… isegi nii palju, võin oma maksa panti panna.” Thomas ei näinud ikka veel tema nägu.

      „Ütlesin, et mulgud kinni!” karjus tumedanahaline poiss. „Kui edasi vatrate, on järgmine paus poole lühem!”

      See on vist nende juht, taipas Thomas. Ta ei sallinud teda õgivaid pilke, nõnda keskendus ta hoopis koha uurimisele, mida poiss oli nimetanud Glade’iks.

      Väljaku pind näis olevat tehtud suurtest kiviplokkidest, paljud neist pragulised, pikad rohulibled välja turritamas. Ruudu ühes nurgas paiknev kummaline lagunenud puithoone pakkus halli kiviga suurt kontrasti. Maja ümber kasvasid mõned puud, juured nagu sõlmilised käed toidu nimel kivipõrandasse kaevumas. Teises nurgas olid aiad – nii palju kui Thomase silm seletas, nägi ta maisi, tomateid, viljapuid.

      Teisel pool aedu olid lammaste, sigade ja lehmade puuaedikud. Viimases nurgas kasvas suur mets, ent lähimad puud näisid olevat viletsad ja suremas. Taevas pea kohal oli pilvitu ja sinine, kuid Thomas ei näinud hoolimata heledast päevast ühtki märki päikesest. Seintel hiilivad varjud ei paljastanud infot aja ega ilmakaarte kohta – võis olla varahommik või õhtupoolik. Ta hingas sügavalt sisse, et närve rahustada, ning tema sõõrmeisse tungis lõhnade segu. Kaevatud muld, sõnnik, mänd, midagi mädanevat ja midagi magusat. Millegipärast teadis ta, et need on talulõhnad.

      Thomas pööras pilgu uuesti oma vangistajate poole, tundes ebamugavust, kuid soovides meeleheitlikult küsimusi esitada. Vangistajad, mõtles ta ja seejärel, miks see sõna mulle pähe turgatas? Ta uuris hindavalt nende nägusid ja igat näoilmet. Ühe poisi vihast leegitsevad silmad naelutasid ta paigale. Ta näis niivõrd tige, et Thomas poleks olnud üllatunud, kui poiss oleks teda rünnanud. Tal olid tumedad juuksed ja kui nende pilgud kohtusid, raputas poiss pead ning pööras ümber, kõndides määrdunud raudvarda poole puupingi kõrval. Varda otsas rippus längus mitmevärviline lipp, kuid tuulevaikus ei paljastanud selle mustrit.

      Vapustatud Thomas jõllitas poisi selga, kuni too viimaks pöördus ja istet võttis. Thomas vaatas ruttu mujale.

      Korraga astus rühma liider, kes oli vast seitsmeteistkümnene, sammu ette. Ta kandis tavalisi riideid: must T-särk, teksad, tennised, digitaalne kell. Millegipärast tuli Thomasele üllatusena näha siin seesugust riietust, sest talle näis, et kõik peaksid kandma midagi palju kurjakuulutavamat, näiteks vanglariideid. Tumedanahalisel poisil olid lühikeseks pöetud juuksed ja siledaks aetud lõug. Ent peale pideva kulmukortsutuse polnud tema juures midagi hirmuäratavat.

      „See on pikk jutt, känk,” sõnas poiss. „Õpid tükk tüki haaval – viin su homme tuurile. Sinnani aga … ära lihtsalt midagi katki tee.” Ta sirutas käe välja. „Alby olen.” Ta ootas, ilmselgelt soovides kätt suruda.

      Thomas keeldus. Mingisuguse instinkti ajel pöördus ta Albyst eemale ning kõndis sõnagi lausumata lähima puu juurde, kuhu potsatas istuma, selg vastu karedat tüve. Tema sisemus täitus taas paanikaga, nii et seda oli pea võimatu taluda. Kuid ta tõmbas sügavalt hinge ja sundis end olukorraga leppima. Mine lihtsalt kaasa, mõtles ta. Hirmule alludes targemaks ei saa.

      „Räägi siis mulle,” hüüdis Thomas, püüdes häält rahulikuks sundida. „Räägi mulle see pikk jutt ära.”

      Alby heitis lähimatele sõpradele pilgu, pööritades samal ajal silmi, ja Thomas vaatles taas kord rahvasumma. Tema esialgne hinnang oli olnud päris täpne – neid oli arvatavasti viiskümmend kuni kuuskümmend, teismelistest poistest noorte täiskasvanuteni, nagu Alby, kes näis olevat üks vanemaid. Tol hetkel taipas Thomas iiveldamaajava selgusega, et tal pole aimugi, kui vana ta on. Tema süda vajus sellest mõttest saapasäärde – ta oli niivõrd segaduses, et ei teadnud iseenda vanust.

      „Päris tõsiselt,” ütles ta, jättes vapruse teesklemise. „Kus ma olen?”

      Alby kõndis tema juurde ja istus rätsepaistesse; poisid järgnesid talle ning kogunesid Alby selja taha. Pead kerkisid siin ja seal ning küünitasid igas suunas, et paremat vaadet saada.

      „Kui sa ei kardaks,” ütles Alby, „poleks sa inimene. Käitu teisiti, ja ma heidan su kaljult alla, sest see tähendaks, et oled psühho.”

      „Kaljult?” küsis Thomas kahvatudes.

      „Suhka küll,” ütles Alby silmi hõõrudes. „Selliste juttude alustamiseks pole õiget viisi, mõistad? Me ei tapa siin sinusuguseid känke, ma luban. Püüa lihtsalt vältida surma saamist, ürita ellu jääda, mida iganes.”

      Alby vaikis ja Thomas taipas, et arvatavasti kahvatas tema nägu viimaste lausete peale veelgi.

      „Pagan,” lausus Alby ja tõmbas ohates käega üle oma lühikeste juuste. „Ma pole selles kuigi hea – sa oled esimene kaun pärast Nicki surma.”

      Thomase silmad läksid suureks ja üks poiss astus ligi ning laksas Albyle mänglevalt vastu pead. „Oota see paganama tuur ära, Alby,” ütles ta, hääles kummaline aktsent. „Kutt saab varsti kuradima rabanduse, sellist asja pole veel olnud.” Ta kummardus ja sirutas Thomase suunas käe. „Mu nimi on Newt, kaunake, ja me oleks kõik kenakesti rõõmsad, kui halastaksid meie purtsuajust uuele juhile siin.”

      Thomas sirutas käe välja ja surus poisil kätt – ta tundus palju sõbralikum kui Alby. Newt oli Albyst pikem ka, kuid nägi välja aasta või paari võrra noorem. Tal olid blondid pikad juuksed, mis langesid vabalt T-särgile. Veenid punnitasid tema lihaselistel kätel.

      „Loba maha, suhka,” urises Alby ja tõmbas Newti enda kõrvale istuma. „Vähemalt saab ta pooltest minu sõnadest aru.” Kostis naeruturtsatusi ning seejärel kogunesid kõik Alby ja Newti selja taha, veelgi lähemale, lootes kuulda, mida nad räägivad.

      Alby sirutas käed laiali, peopesad taeva suunas. „Seda kohta nimetatakse Glade’iks, okei? Me elame siin, sööme siin, magame siin ja me kutsume end välujateks. See on kõik, mida …”

      „Kes mind siia saatis?” nõudis Thomas, hirm viimaks vihale teed sillutamas. „Kuidas …”

      Ent Alby käsi sööstis ette veel enne, kui Thomas jõudis lõpuni kõneleda, haarates tal särgist, ning Alby naaldus põlvitades ettepoole. „Aja end püsti, känk, aja end püsti!”Alby tõusis püsti ja tiris Thomast endaga.

      Thomas ajas end viimaks jalule, hirm taas maad võtmas. Ta taganes vastu puud, püüdes pageda Alby eest, kes püsis tal näo ees.

      „Ei sega vahele, poiss!” karjus Alby. „Tobu, kui me СКАЧАТЬ