Labürindijooksja. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Chuck kehitas õlgu ja vaatas seejärel silmi pööritades mujale.

      Thomas ohkas ärritunult ja toetus taas puule.

      „Paistab, et sa tead vaevu rohkem kui mina,” sõnas ta, kuigi teadis isegi, et see pole tõsi. Mälukaotus oli kummaline. Ta mäletas enamjaolt seda, kuidas elu käib, ent ei suutnud meenutada detaile, nägusid, nimesid. Nagu terve raamat, millel on iga kaheteistkümnes sõna kadunud, nii et lugemine tekitab piinu ja segadust. Ta ei teadnud isegi oma vanust.

      „Chuck, kui … vana ma sinu arvates olen?”

      Poiss silmitses teda pealaest jalatallani. „Pakuksin kuusteist. Ja kui sa veel ei teadnud, siis meeter seitsekümmend viis … pruunid juuksed. Ah soo, ja kole nagu toki otsa torgatud praetud maks.” Ta turtsatas naerda.

      Thomas oli nii jahmunud, et vaevu kuulis viimast osa. Kuusteist? Ta on kuusteist? Ta tundus endale palju vanem.

      „Kas sa räägid tõsiselt?” Ta vaikis, otsides sõnu. „Kuidas …” Ta ei teadnud ise ka, mida küsida.

      „Ära muretse. Oled paar päeva sassis, aga siis harjud selle kohaga ära. Mina harjusin. Elame siin, muud meil pole. Parem, kui elada purtsuhunnikus.” Ta kissitas silmi, võib-olla oodates Thomase küsimust. „Purts tähendab kakat. Kaka teeb purtsu häält, kui potti kukub.”

      Thomas vaatas Chucki ega suutnud uskuda, et millestki sellisest vestleb. „See on tore,” oli kõik, mida ta suutis vastata. Ta tõusis püsti ja kõndis Chuckist mööda vana hoone poole; sara oli sellele parem nimetus. Maja oli nelja- või viiekorruseline ja iga hetk ümber vajumas – pöörane segu palkidest ja laudadest ja paksudest väätidest, aknad pealtnäha juhuslikult paigutatud, hiiglaslikud, luuderohuga palistatud kiviseinad taga kõrgumas. Üle väljaku liikudes ajas lõkke ja mingit sorti liha küpsemise lõhn tal kõhu korisema. Teadmine, et karjujaks oli vaid haige laps, tegi Thomase enesetunde paremaks – kuni hetkeni, kui ta mõtles, mis oli selle põhjustanud …

      „Mis sinu nimi on?” küsis Chuck tema taga joostes, et järele jõuda.

      „Mida?”

      „Sinu nimi? Sa pole meile veel öelnud – ja ma tean, et seda sa mäletad.”

      „Thomas.” Ta kuulis end vaevu seda ütlemas – tema mõtted olid sööstnud sootuks uues suunas. Kui Chuckil oli õigus, avastas ta just seose teiste poistega. Ühine muster nende mälukaotustes. Nad mäletasid oma nime. Aga miks mitte vanemate nimesid? Või sõbra nime? Enda perekonnanime?

      „Meeldiv tutvuda, Thomas,” ütles Chuck. „Ära muretse, kannan sinu eest hoolt. Olen siin olnud juba kuu aega ja tunnen seda paika läbi ja lõhki. Võid Chuckile loota, okei?”

      Thomas oli jõudnud peaaegu sara välisukse ja maja ümber koguneva poistekambani, kui teda tabas ootamatu vihahoog. Ta pöördus Chucki poole. „Sa ei oska mulle isegi midagi rääkida. Ma ei nimetaks seda minu eest hoolitsemiseks.” Ta pööras end taas ukse poole, olles otsustanud sisse astuda ja vastuseid leida. Kust säärane äkiline julgus ja otsustuskindlus tulid, polnud tal aimugi.

      Chuck kehitas õlgu. „Mu sõnad ei tee midagi paremaks,” ütles ta. „Olen põhimõtteliselt samuti uustulnuk. Aga ma võin olla sinu sõber …”

      „Ma ei vaja sõpru,” nähvas Thomas.

      Ta oli jõudnud inetu päikesest pleekinud puitplaadist ukseni ja, olles selle avanud, märkas mitmeid ükskõiksete nägudega poisse seismas kõvera trepi jalamil, mille astmed ja käepuud väändusid ja keerdusid igasse suunda. Esiku ja koridori seinu kattis tume tapeet, pool sellest maha koorumas. Ainsate kaunistustena torkasid silma kolme jalaga lauale asetatud tolmune vaas ja mustvalge portree eakast vanamoodsat valget kleiti kandvast naisest. See meenutas Thomasele kummitustemaja mõnest filmist või kusagilt. Isegi osa põrandalaudu oli puudu.

      Maja lehkas tolmu ja kopituse järele ning pakkus suurt kontrasti õue meeldivate lõhnadega. Laes põlesid võbelevad tuled. Ta polnud sellele veel mõelnud, kuid ei saanud parata, et imestas, kust küll elekter sellisesse kohta nagu Glade tuleb. Ta põrnitses vana naise portreed. Kas see naine oli siin kunagi elanud? Nende inimeste eest hoolitsenud?

      „Hei, vaadake, kaunake tuli,” hüüdis üks vanemaid poisse. Enesele üllatuseks avastas Thomas, et hüüdjaks oli tumedapäine poiss, kes oli varem saatnud tema suunas tapva pilgu. Ta nägi välja nii umbes viieteistkümnene, pikk ja kõhn. Tema nina oli pisikese rusika suurune ja meenutas deformeerunud kartulit. „See känk purtsatas tõenäoliselt püksi, kui kuulis vana Bennykest nagu plika kisamas. Vajad uusi mähkmeid, suhka?”

      „Minu nimi on Thomas.” Ta pidi selle kuti juurest minema pääsema. Sõnagi lausumata suundus ta treppide poole, vaid seepärast, et need olid lähedal, vaid seepärast, et tal polnud aimugi, mida teha või öelda. Kuid kiusupunn astus tema ette ja tõstis käe.

      „Pea kinni, kaunake.” Ta viipas pöidlaga ülemise korruse suunas. „Uustulnukaid ei lubata vaatama kedagi, keda on … kinni võetud. Newt ja Alby ei luba seda.”

      „Mis sul viga on?” küsis Thomas, püüdes hirmu hääles alla suruda ega mitte mõelda sellele, mida poiss pidas silmas kinni võtmise all. „Ma ei tea isegi seda, kus ma olen. Tahan vaid abi saada.”

      „Kuula mind, kaun.” Poiss krimpsutas nägu ja ristas käed. „Olen sind varem näinud. Sinu ilmumises on midagi kahtlast ja ma kavatsen välja uurida, mis see on.”

      Kuumus pulseeris läbi Thomase veenide. „Mina pole sind mitte kunagi varem näinud. Mul pole aimugi, kes sa oled ja mul on sellest täiesti suva,” nähvas ta. Aga tõepoolest, kuidas ta saab selles kindel olla? Ja kuidas saab see poiss teda mäletada?

      Riiukukk tõi kuuldavale lühikese ükskõikse naeruturtsatuse. Seejärel ta näoilme tõsines ja kulmud koondusid ninajuurel. „Ma olen … sind näinud, känk. Siinsetest ei saa mitte kuigi paljud öelda, et nad on saanud torgata.” Ta näitas trepi suunas. „Mina olen. Ma tean, mida vana Bennyke läbi elab. Olen olnud samas olukorras. Ja ma nägin sind muutumise ajal.”

      Ta sirutas käe välja ja müksas Thomasele vastu rinda. „Ma võin su esimese Frypanilt saadud eine peale kihla vedada, et ka Benny ütleb, et on sind näinud.”

      Thomas ei pööranud pilku, kuid otsustas vaikida. Paanika näris taas tema sisemust. Kas asjalood lähevad ainult hullemaks?

      „Tegid painaja pärast püksi?” sõnas poiss põlglikult. „Kardad pisut? Ei taha torgata saada, või mis?”

      Jälle see sõna. Torgata. Thomas püüdis sellele mitte mõelda ja osutas trepipealsele, kust haige poisi oiged läbi maja kajasid. „Kui Newt läks sinna, tahan temaga rääkida.”

      Poiss ei öelnud midagi ja põrnitses Thomast mõne hetke. Seejärel raputas ta pead. „Kas tead, mis? Sul on õigus, Tommy – ma ei tohiks uustulnukatega nii õel olla. Mine üles ja küll Alby ja Newt sind asjaga kurssi viivad. Ausalt, mine. Anna andeks.”

      Ta müksas kergelt Thomase õlga, astus seejärel sammu tagasi ja näitas käega trepi suunas. Aga Thomas teadis, et sel poisil on midagi plaanis. Mälukaotus ei tee veel idioodiks.

      „Mis su nimi on?” küsis Thomas, võites pisut otsustamisaega, kas peaks üldse üles ronima.

      „Gally. Ja ära lase end lolliks teha. Mina olen siin tõeline juht, mitte need kaks vanamehest känki СКАЧАТЬ