Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Henry S. Whitehead

Чтение книги онлайн.

      Loomulikult oli toimunu kahekümne nelja tunni jooksul kulutulena levinud üle terve St Thomase, musta, valge ja «värvilise» St Thomase, ja inimesed hakkasid tänaval päid pöörama ning talle järele vaatama, nagu neegrid olid teinud tema saabumisest alates, mil iganes Morley neist möödus.

      Mul oli raske mitte märgata, kuidas mu oma majapidamises töötavad inimesed reageerisid sellele uuele informatsioonile samas majas viibiva võõra füüsilise tugevuse kohta, niipea kui see suust suhu leviv lugu oli teenijaskonna tumedanahaliste liikmeteni jõudnud. Stephen Penn, majaülem, ei vaadanud nüüd enam peaaegu kunagi Morley poole, välja arvatud viisil, mida Lääne-India saarestiku neegrite hulgas tuntakse «silmade lõikamisena», mis tähendab vilksamisi kõõrdpilku. Esmeralda, mu erakordselt jumalakartlik kokk, näis oma ülistuslaule ja sagedasti pomisetud palveid, mis tema tööga pidevalt kaasas käisid, nüüd hoopis valjemini kuuldavale toovat. Ja kui mu kohaliku pesunaise väike jõmpsikas märkas teda kõndimas üle kivisillutisega hoovi läänepoolse suure toa ukse juurde, kerkis selle süsimusta lapse ainuke riidehilp tema selja taga tekkinud tuules maapinnaga paralleelseks, kui ta kihutas meeletult köögi ja pääsemise poole!

      Kokk Esmeralda oli tegelikult see, tänu kellele tekkis olukord, mis selgitas nii Morley isa põlgust poja vastu kui ka tema surnud naise ilmselget hirmu ning iga St Thomase neegri, kellega olin näinud Morleyt kokku puutumas, reaktsioonide mõistatust. Lahendus saabus mitte kaua pärast näitlikku etendust leitnant Sankersi majas tol hommikul, kui toimus konflikt meremeestega.

      Esmeralda oli parajasti valmistamas kookoseõli, see on protsess, mille juurde kuulub Lääne-India saartel ka hiigelsuure pajatäie vee keetmine. See tegevus, mis toimus õues ja mille juures valvas pidevalt minu kokk, oli vahedega jätkunud juba paar päeva. Keeva vee sisse viskas Esmeralda mitu pannitäit kookospähkli koprat, küpsetest pähklitest välja kougitud valget säsi. Pärast seda, kui õli oli välja keenud ja vee pinnale kerkinud, korjati see töötlemata produkt pinnalt ära ning patta kallati koprat juurde. Lõplik töötlemine toimus majas sees ja palju väiksemas pajas, kus vee pealt riibutud õli «keedeti läbi» kohaliku rafineerimisprotsessi reeglite järgi.

      Just selle töötlemise viimase faasi käigus juhtus selline asi, et Esmeralda lasi mingil viisil, mille üksikasjalik ülevaade mul lõpuks saamata jäigi, õlil põlema süttida ja leekide kustutamiskatse käigus süttis lisaks veel ka tema kleit. Tema läbilõikava karjumise peale, mis väljendas rohkem hirmu kui valu, sest põlev õli ei jõudnud tegelikult õnnetu vanaproua ihuni, tormas nagu tuul ümber maja köögi ukse juurde aga Morley, kes oli sel hetkel üksinda terrassil istunud ja lugenud. Ta sai esimese pilgu järgi kohe aru, mis oli juhtunud, ja haaranud kätte kaltsudest kokku õmmeldud põrandavaiba, mida Esmeralda hoidis ukse lähedal, jooksis naise poole, et leegid kustutada.

      Selle peale hakkas naine uuesti karjuma, aga Morley, kel polnud vähimatki aimu, et tema kiire reageerimine koka kiljumise peale oli viinud naise hirmust minestamise äärele, mässis vaiba lihtsalt vanaeide ümber ja summutas sel moel leegid. Ta sai ise sealjuures mõlemale käele tugevaid põletushaavu ja dr Pelletier tegi neile kookoseõliga immutatud sidemed ning mähkis nende ümber veel kummi moodi materjalist kaitsed, et sisemised sidemed püsiksid õlist niisked, misjärel nägid Morley käed välja nagu kinnastes poksija omad. Neid pudingitaolisi moodustisi vannutas dr Pelletier oma patsienti hoidma vähemalt nelikümmend kaheksa tundi.

      Me sõitsime koju ja ma lükkasin tagasi ühe õhtusöögikutse Morleyle järgmiseks päevaks, põhjendades, et ta ei saa iseseisvalt süüa! Ta suutis samal õhtul kodus siiski supikaussi käte vahel hoida ja kuna tema vasakul käel ulatusid kaks sõrme sidemetest välja, veenis ta mind, et suudab üsna kergelt ise lahti riietuda. Ma unustasin tol õhtul tema võimaliku mure täielikult ega läinud tema tuppa, et teda abistada, nagu ma alguses olin täiesti kindlalt teha otsustanud.

      Alles järgmise päeva lõuna ajal torkas mulle pähe, et Morley on korralikult riides, ehkki kandis kingade asemel jalgade otsas lahtisi kottasid, mille sisse sai jala kergesti torgata, ja ma mõtlesin, kuidas ta sellega hakkama sai. Mulle torkasid silma teatavad detailid, mis ei tundunud üleni sidemetesse mähitud kätega – kui vasaku käe kaks sõrme välja arvata – mehel, nagu Morley seda oli, kõne allagi tulevat. Morley lips oli kaela ümber seotud tema tavapärase hoolika täpsusega, tema juuksed olid kammitud samasuguse piinliku korrektsusega nagu alati, tema püksipannal oli kinni.

      Ma püüdsin ette kujutada, kuidas saab neid riietuse detaile korda seada nii, et mõlemad pöidlad ja kuus ülejäänud sõrme kaheksast ei ole töökorras. Ma ei saanud sellega hakkama. Seda oli minu jaoks liiga palju.

      Ma ei öelnud Morleyle midagi, aga pärast lõunat küsisin Stephen Pennilt, kas ta aitas hr Morleyl riidesse panna.

      Stephen ütles, et polnud seda teinud. Ta oli oma abi pakkunud, aga Morley oli tänanud ja vastanud, et see pole vajalik.

      Ma olin täielikus segaduses.

      See asi ei läinud mu mõttest terve selle õhtupooliku jooksul, kui Morley istus läänepoolsel terrassil, maja varjamas teda päikese eest, ja luges erinevaid ajakirju. Lõpuks väljusin majast, et vaadata, kuidas ta lehekülgi keerab. Ta sai sellega väga lihtsalt hakkama, hoides ajakirja paremal käsivarrel ja haarates läbiloetud lehekülje ülemise parema nurga kahe vaba sõrme ning sideme vahele, kui tekkis vajadus lehte pöörata.

      Ma sain aru, et see suhteliselt lihtne toiming pole mingi näitaja.See lugu muutis mind rahutuks. Ma ootasin, et saabuks mingi sobiv juhus.

      Umbes kümme minutit enne õhtusööki peatusin Morley ukse juures, hõbedane kandik kõlksuva kannu ja kahe kõrge peenikese klaasiga käes, koputasin, vajutasin üsna kohmakalt ukselingile, teine käsi hoidmas sel hetkel kandikut tasakaalus, ja astusin tema tuppa sisse. Saate aru, ma olin lootnud, et taban ta õhtusöögiks riietumise hetkel.

      Ma tabasin.

      Ta oli juba peaaegu täiesti riides, kui õhtupintsak välja arvata. Tal oli seljas pehme siidist pluus ja tema must lips oli kenasti sõlme seotud, kõik tema riided olid sätitud talle omase piinliku korrektsusega, nii et iga detail sobis täpselt omale kohale.

      Ma mainisin, et ta oli täiesti riides, kui pintsak välja arvata. Jah, riides, aga kingad olid veel jalga tõmbamata. Mustad siidist sokid ja läikivad lakknahast kotad, mis pidid minema nende peale, olid tema kõrval põrandal, peegliga kummuti juures, mille ees ta mu sisseastumise ajal istus, kammides kahe eebenipuust militaarse juukseharjaga oma punakaspruune, üsna koredaid, ent väga kauneid juukseid. Morley juuksed olid arvatavasti olnud läbi aegade tema üldise välisilme kõige uhkem komponent. See oli suursugune pahmakas ja piisavalt kummalist värvi, et avaldada tõsiselt muljet, olemata sealjuures naeruväärne või isegi eriti silmatorkav. Morley oli jõudnud kammida tol õhtul toreda seitli, pea keskkohast veidi paremale. Ta silus seda parajasti suure mustaseljalise pikkade harjastega juukseharjaga.

      Kuna sokid ja lahtised kotad ei olnud veel jalga tõmmatud, nägin ma esimest korda elus Morley jalgu.

      Ja neid nähes mõistsin ma neid kuiva rätikuga hõõrumisi gümnaasiumis, kui me veel koolipoisid olime – seda Morley kummalist iseärasust, mis sundis teda end hõõruma spordisusse jalast võtmata! Ma kasutasin sõnu «kummalist iseärasust». Ma kaldun arvama, et see väljend on nende jalgade kohta kaunis täpne ja kirjeldav – jalgade kohta, millel olid hästi arenenud pöidlad, nagu oleksid need hoopis hiigelsuured laiad käed – jalgade kohta, mille ta oli jätnud tol õhtul enne sööki riietudes viimase kehaosana katmata, sest… jah, sest ta oli nende abil pluusi kaeluse kinni nööpinud ja sidunud õhtuks valitud lipsule täiusliku sõlme. Ta kasutas neid tegelikult ka sel samal hetkel, kui ma teda tummaks löödult vahtisin, hoides nendega neid sõjaväe juukseharju, millega ta oma fantastilisi juukseid kammis.

      Loomulikult СКАЧАТЬ