Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Henry S. Whitehead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saati, mõelnud temast kui madalamast olendist! See oli muutumatult välja paistnud tema põlglikust ükskõiksusest nii ema kui ka poja vastu nii kaua, kui Williamson oma isa üldse mäletas.

      Tema jutu järgi oli see isast seda enam solvav ja ebaõiglane, et mitte kaua enne tema sündi oli ta ema läbi elanud pehmelt öeldes ebahariliku häiriva kogemuse, mis oleks pidanud nii minu kui ka Williamsoni arvates iga mehe, kes end meheks pidas, proua Morley suguse naise vastu elu lõpuni ülimalt hoolitsevaks muutma!

      Paar oli olnud tol ajal abielus umbes viis aastat, endiselt lasteta, ja nad elasid Barbadose saarel Kariibi mere lõunaosas. Nad elasid mõisamajas, «maal», aga suhteliselt lähedal pealinnale Bridgetownile. Üsna ligidal, tegelikult naaberistanduses, elas üks ekstsentriline vanamees, kes oli varem püüdnud loomi tsirkustele ja loomaaedadele. See naaber, härra Burgess, oli varem töötanud palju aastaid Hagenbecki ja Wombwelli3 teenistuses, kuid tõmbunud siis tagasi, kuna sai Nepaalis tõsiselt küünistada.

      Hr Burgessi silmatorkav ekstsentrilisus seisnes tema pühendumises Billyle, täiskasvanud orangutanile, keda ta kohtles sarnaselt tolle mehega Kiplingi kohutavast jutust «Bimi»4 nagu inimest, sõi temaga koos laua taga, õpetas looma suitsu tegema – ja kõike muud taolist. Williamson ütles, et miilide ulatuses ümbruskonnas elasid neegrid pidevas hirmus.

      Tegelikult mängiti see jutt «Bimi» Barbadosel uuesti läbi, ainult mõnevõrra teistsugusel kujul. Me lugesime tollal poistena koolis Kiplingit, «Sherlock Holmesi» ja Alfred Henry Lewise Wolfville’i-sarja ning «Bimi» tuli kohe meile mõlemale tuttav ette, kui Williamson mulle juhtunust rääkis.

      Näis, et see orangutan ja proua Morley olid suured sõbrad. Vanale Burgessile see eriti ei meeldinud ja Douglas Morley, Williamsoni isa tegi asjast suure numbri. Lõpuks keelas ta oma naisel kategooriliselt Burgessi kodule vähem kui saja jardi kaugusele läheneda, jättes erandiks ainult need korrad, kui sealt oli vaja mööda sõita!

      Proua Morley oli arukas naine. Ta kuulas abikaasa hoiatusi suurte inimahvide reetlikkuse kohta ja ohtudest, millesse ta end seab, kui pakub näiteks orangutanile sigaretti, ja nõustus pikalt vastu vaidlemata naabrite majast täiesti eemale hoidma, kuni elukat peetakse lahtiselt ja mitte lukustatult vastavas puuris, nagu hr Morley oli Burgessilt selgesõnaliselt nõudnud. Hr Morley pöördus isegi riigivõimu poole, et ohtliku metslooma vabadust piirata, aga näis, et ta ei suutnud saavutada Burgessi kummalise lemmiku püsivat puuris hoidmist.

      Siis oli hr Morley ühel õhtul hilja koju tulnud – ta oli käinud kusagil saarel peetud härrasmeeste peol – ja majja sisenenud ning avastanud oma naise teadvusetult söögitoa põrandal lebamas, suurem osa rõivaist seljast rebitud, keha üleni kaetud suurte vermete ja sinikatega, mis olid tekitatud orangutani poolt, kui see söögitoa kõrval asuvas väikeses elutoas üksi istuvat naist oli rünnanud.

      Pr Morley, kes vaakus saadud füüsilise šoki tõttu mitmeid päevi elu ja surma vahel, ei osanud toimunu kohta selgitusi anda peale selle, et Billy kohutav kuju oli ilmunud avatud uksele ja siis oli loom talle peale hüpanud. Armuline saatus oli lasknud tal minestada ja möödus paar nädalat, enne kui ta üldse midagi rääkida suutis.

      Vahepeal ei kaotanud Morley aega, otsis oma valduses asuvast külast mõned neegrid, varustas need tormilaternatega, sest taevas oli tähtedeta ja öö pime, ja võtnud seinalt oma Martini-Henry elevandipüssi, laadis selle magasini lõhkekuulidega, leidis orangutani ning tulistas selle – täiesti õigustatult, loomulikult – veriseks luude ja liha hunnikuks. Vaid tema kaks mustanahalist olid – ja taas peaaegu täiesti õigustatult, nagu mulle ja Williamsonile tundus – teda tagasi hoidnud, et teda võlla ei tõmmataks, kui ta tahtis viimased lõhkekuulid oma naabri Burgessi tapmisele kulutada. Ehkki Morley ei olnud füüsiliselt kuigi tugev mees, ta oli õblukese kehaehitusega ja eluaeg nõrgemapoolse tervisega olnud, peksis ta omaenda kahe käega läbi endise rumala loomapüüdja – juhtum, mida mäletati Tema Majesteedi kuningas Edwardi lojaalses Briti Lääne-India koloonias Barbadosel veel kaua.

      Jäi mulje, nagu Williamsoni emapoolne vanaema oli talle tunnistanud, et see kohutav episood oli hr Morley mõistusele väga halvasti mõjunud. Vähem kui aasta pärast oli sündinud Williamson, ja Douglas Morley, kes oli vahepeal maha müünud oma suhkrurooistandused, kuhu oli investeeritud suurem osa tema enda ja ta noore naise rahast, oli kolinud New Yorki, kus ta asutas aktsiate ostu-müügifirma. Selle oli Williamson saanud päranduseks kaks aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui ta isa üsnagi enneaegselt neljakümne seitsme aasta vanuselt suri.

      Douglas Morley oli vanaema jutu järgi ja Williamsoni enda kogemuse põhjal hakanud ka pojasse suhtuma selle kummalise põlgliku ükskõiksuse ja vastumeelsusega, mille näis olevat põhjustanud orangutani vägivaldse rünnaku üleelamine.

      Me polnud veel kooli lõpetanud, kui ta ema suri, ja Williamson läks taas Madison Avenuele isa juurde elama.

      Hr Morley lasi talle ehitada korteri moodi ruumid, mis olid maja temapoolsest osast täiesti eraldatud. Tundus, et ta ei suuda Williamsoni nägemistki taluda, ehkki tema otsesed kohustused ja väljakujunenud tavad sundisid teda poega samasse majasse elama võtma. Need kaks püüdsid teineteisega kokku puutuda nii vähe kui võimalik. Williamson oli saanud emalt päranduse ja tema isa kohta tuleb tunnustavalt öelda, et too aitas pojal seda imetlusväärse asjatundlikkuse ja kannatlikkusega majandada, nii et Williamson oli rikas mees juba ammu enne seda, kui isa surm tema varandust veel poole võrra suurendas.

      Ma räägin kõigest sellest nii üksikasjalikult peamiselt seetõttu, et ma tahan rõhutada, kui äärmiselt kahetsusväärne, nagu mulle tundus, oli Sylvia arusaamatu suhtumine, mida ma olen kirjeldanud, ühte parimasse ja lahkeimasse noormehesse siin ilma peal, pärast taolist lapsepõlve ja noorust, mida Williamson oli pidanud üle elama mingi isa veidra psühholoogilise kõrvalekalde tõttu, milles tal endal polnud loomulikult vähimatki süüd.

      Olgu, nüüd oli ka Sylvia lahkunud ja Williamson Morley oli taas kord maailmas üksi, kui pidada silmas lähedasi suhteid, ja oli vaba elama nii, nagu talle endale meeldis. Nüüd, kus ta oli end eeldatavasti terveks talveks minu juurde sisse seadnud, oli tema ainuke kommentaar – ma pean silmas tema surnud naist – väga lihtne ja lühike ning see ei seostunud millegagi, mida ta oli öelnud või millele vaid vihjanud vastuseks mu väga ettevaatlikult sõnastatud esimesele isiklikule kaastundeavaldusele seoses hiljutise kaotusega.

      «Ma tegin kõik, mis suutsin, Gerald.»

      Need Williamson Morleyle nii iseloomulikud napid lihtsad sõnad kandsid tervet tähenduste maailma, leplikult ja kindlasti vapralt talutud kannatuste kokkuvõtet.

      Tema külaskäigu ajal, mis kestis mitu kuud, mainis ta ühe korra oma ema. See toimus möödaminnes, kui ta palus mu abi oma kaasatoodud kohvritäie juriidiliste ja muude dokumentide sorteerimisel ning korrastamisel – peamiselt olid need tema finantsküsimuste lahendamist puudutavad paberid. Ta oli oma väärtpaberite müügiga tegelenud firma kohe pärast naise surma maha müünud.

      Nende paberite hulgas oli ka erinevaid perekonnaga seotud dokumente – testamente ja muud sellist – ning kui ma neid sorteerisin ja Morley jaoks korrastasin, istudes temaga vastakuti mu läänepoolsel terrassil suure laua taga, märkasin nende seas kordumas mitmeid tema sugulaste nimesid – Parkerid, Morleyd, Grave’id, Putneyd –, aga mitte kordagi perekonnanime Williamson. Küsisin talt ilma igasuguse tagamõtteta, tundmata isegi erilist uudishimu nii tühise asja vastu, kas tal ei ole mõnda Williamsoni-nimelist sugulast, kui see on tema enda ristinimi.

      «See on üks kummaline asi, Gerald,» ütles Morley mõtlikult oma iseäralikult sügaval, pehmel häälel. «Mu õnnetu ema… jah, ta lihtsalt jälestas seda nime algusest peale. Ma arvan, et niimoodi see mulle külge jäigi – sest see oli temale vastik! Vaata, minu sündimise ajal СКАЧАТЬ