Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Henry S. Whitehead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eks ole. Jah, selline oli sünnituse juures konsultandina olnud New Yorgi kolme parima sünnitusarsti otsus.

      Ja tundub nii, et kui ma olin umbes kümne päeva vanune ning oht oli möödas, saabus autoga – ma arvan, et tollal oli see Winton või siis Panhard – mu isa ja sõidutas mu ristimisele. Mu ema viibis endiselt eluohtlikus seisundis – tal ei lastud veel paar nädalat pärast seda üles tõusta – ja isa valis selle nime mulle ise välja, nii et sellest ajast olen ma olnud Williamson.»

      Meil oli tõesti erakordselt meeldiv koos aega veeta. Morley oli St Thomasel kohe algusest peale populaarne. Ta oli liiga tark, et nukrutseda, ja kuigi ta otseselt ei otsinud iga hinna eest meelelahutust, käisime rohkesti väljas, ja St Thomasel on, kuhu minna, või vähemalt paari aasta eest veel oli, enne seda, kui president Hooveri majandusprogramm meie mereväepersonali St Thomaselt välja viis.

      Morley sõbralikkus, tema jutustamisoskus, aval suhtumine elusse, silmapaistev lahkus ja seltsimehelikkus tuttavate suhtes tõid talle rohkesti uusi sõpru, kellest enamik olid minu vanad sõbrad. Mul oli hea meel, et minu retsept Morleyle – ta enda juurde meelitamine ja talveks siiajätmine – töötas nii efektiivselt.Me olime vähemalt nelja Morley uue sõbraga koos – kõik neli olid mereväeohvitserid –, kui me hotelli «Grand» juures ühel hommikul kella üheteist paiku ümber nurga pöörasime ja ootamatult tõsise probleemi otsa sattusime! Briti meremees, kui ta on mereväe taustaga, on harilikult üks kõige austusväärsemaid ja sümpaatsemaid tüüpe üldse. Aga purjuspäi, nagu ma olen rohkem kui ühe korra täheldanud, on ta hoopis teistsugune inimene. Need kümmekond Briti madrust, kellega me seal kokku põrkasime, olid tulnud maale sõjalaevalt «Amphitrite», mis seisis St Thomase sadamas, ja see oli üks vastik ja jõhker seltskond, kelle taolisi polnud mul ebaõnne elus veel kohatagi. Ma ei oska öelda, kus olid nad end sellesse poolpurjus seisundisse viinud, aga selles, milline oli nende kõigi meeleolu, polnud vähimatki kahtlust!

      «Hoo… miuke üleslöödud ohvitseride kamp…!» tervitas üks hiiglakasvu mats, kes tundus olevat nende väljakujunenud juht, silmitsedes vaenulikult nelja valgest drellkangast pagunitega mundrit, ja tõugates jõhkralt leitnant Sankersit, kelle koju me tol hommikul üheskoos teel olime. «Arvat’ et kogu kuradi maaillm on teie jagu. Ma, raisk, näitan teile!» Ja nende sõnade saatel, mida kihutasid tagant tema seni nende laeva kaldapatrulli vältida suutnud saatjaskonna tigedad pilked, sööstis hiiglaslik jõhkard Morley kallale, haarates tal kõigepealt rinnust ja jättes ta nagu nõelasilmast tulnud valgele drellriidest kuuele kahe väga määrdunud käe jäljed. Seejärel, kui Morley väänas end kättki tõstmata sõnatult mehe haardest välja, tõstis suurt kasvu tümikas lahtise käe ning andis sellega vastu Morley nägu kõlava löögi.

      Kõik toimunu ei võtnud loomulikult rohkem aega kui vaid mõne sekundi. Aga mul jätkus aega – ja jäi ülegi – märgata ootamatut puna ning minu arvates pretsedenditut vihahoogu Morley näol, jäi aega panna tähele tema võimsate musklite kiiret kokkutõmbumist ning tema pika parema käsivarre äkilist pingestumist ja korralikult hoolitsetud sõrmede paindumist otse mu silme ees jõuliseks rusikaks, ootamatut välgatust tema sügavates tumepruunides silmades ja siis, siis… ma suutsin vaevu omaenda kahte silma uskuda – Williamson Morley kõmpis oma kahel suhteliselt laial jalal lihtsalt minema, jättes maha vastase, kes oli teda näkku löönud, jättes maha meid teisi, kes me seisime seal väga ebameeldivas positsioonis väikese grupina maja nurga juures. Ja siis… jah, lõikas komandör Andersoni otsusekindel kõuehääl läbi sekundiks tekkinud hämmeldunud vaikuse. Anderson kasutas ära seda psühholoogilist olukorda, et neid distsipliini unustanud madruseid korrale kutsuda. Ta kostitas neid taolise sõnavaraga, mis ei jäänud nende omale sugugi alla. Ta sõimas nad korralikult läbi ja sattus üha enam hoogu.

      Andersoni käitumine jahmatas neid ja mitmel vajus tema uskumatu sõimamisoskuse peale suu lahti ning varsti ilmus nurga tagant välja kaldapatrulli rühm, kumminuiad käes. Ja selle asjaliku ning täiesti kaine grupi armulikku hoolde me nad jätsimegi.

      Me kõndisime edasi sõnagi vahetamata, Morley käitumine domineeris ilmselgelt meie kõigi mõtteis, otsekui oleksime viis elavat reklaamplakatit, tema andeksandmatult argpükslik käitumine kirjutatud suurte tähtedega nii rinna- kui seljaosale.

      Me leidsime ta leitnant Sankersi kodu ukse juurde viiva tõeliselt kaunite rauast sepistatud käsipuudega keerdtrepi jalamilt. Me läksime koos trepist üles ja kui olime sees mütsid peast võtnud ning «halli» ehk elutuppa astunud, tekkis äkki nii ebamugav vaikus, et see ületas kõik varasemad piinlikkushetked, mida ma elus kogenud olin.

      Näiteks mina ei oleks isegi oma elu päästmiseks suutnud ainsatki sõna lausuda, näis, et ma ei suuda isegi Morleyle otsa vaadata. Samuti jooksis mu peas poolsosinal öeldud raskesti arusaadav lause, mida olin kuulnud ühe kohaliku St Thomase neegri suust, kes oli meie ründamist ja Morley häbiväärset taganemist pärast näkkulöömist sealtsamast kõrvalt pealt näinud. See elatanud neegrinaine pomises oma segases dialektis endamisi: «Sii miis püia peasta uma inge, oijah – annass jummal talle jäksu kinlass jäiä!»

      Ja kui me siis seisime seal ja vaikus rõhus nii tugevasti, et muutus juba väljakannatamatuks, hakkas Morley, kes polnud jumalakartliku vanaeide märkust kindlasti kuulnud, oma pehmel sügaval baritonhäälel rääkima ja ütles meile midagi, mis kinnitas täielikult vanaeide sõnade sisu.

      «Loomulikult te imestate mu käitumise üle, sõbrad. Ma pole kindel, et isegi Canevin aru saab! Vaadake, ma olen oma elu jooksul lubanud endale kolm korda tõsiselt vihastuda ja viimasel korral võtsin ma vastu otsuse, et mitte miski, mitte ükski asi siin maailmas, mitte miski mõeldav ei vii mind enam endast välja! Täna hommikul, härrased, meenus see mulle veel õigeaegselt, ehkki väga napilt. Vaadake, eelmisel korral tähendas see mulle kolme nädalat piinavat ärevust ja see peaaegu murdis mu, kui ma ootasin, kas see jõhkard, keda ma olin löönud, läheb looja karja või jääb ellu – see oli komplitseeritud luumurd – ja enda arvates ma ainult koputasin teda kergelt! Vaadake!» Enda ümber pilku heites nägi ta viie kuulaja nägudel ühesugust mõistmatust.

      Ja sirutades ühe ebaharilikult pika käe välja, võttis ta seinalt sinna riputatud sepistatud rauaga vana musketi, ilmselt ühe Sankersi möbleerituna üüritud kodu dekoratsiooni, ja murdis ilma silmanähtava pingutuseta kaba luku ja toru lähedalt kahe käe vahel pooleks ja seejärel, samuti ainult käsi kasutades, võtmata isegi põlve abiks, mis oleks taoliste asjade puhul toetuseks loomulik koht, väänas ühe liigutusega tugeva raudtoru täisnurka.

      Ta seisis seal ja näitas meile tema teo tulemusena tekkinud kummalist eset, ning kui me seal niimoodi vaikides lummatult seisime, väänas Williamson Morley püssitoru üheainsa heraklesliku liigutusega, mis pani veresooned ta laubal tugevasti paisuma ja pressis higitilgad näole, kus suure tümika käejälg paistis nüüd karmiinpunase laiguna, taas enam-vähem otseks ning asetas selle Sankersi elutoalauale.

      «Kas te ei arva, et parem on nii, nagu on,» küsis ta vaikselt, lüües käsi vastakuti tolmust puhtaks, «selle asemel, et tõenäoliselt tappa see Limehouse’ist pärit võllaroog – võib-olla isegi kaks või kolm tükki, kui teised oleksid appi tulnud?» Seejärel, mõnevõrra muutunud toonil, kus võis tajuda ka vaevumärgatavat ägedust: «Ma arvan, et te peate minuga nõustuma, härrased!»

      Arvatavasti olime selle loomaliku jõu demonstreerimisega, mille tunnistajateks olime äsja olnud, nii naeruväärseks tehtud, et tahtsime kõik sellest olukorrast pääseda. Sankers, kes oli meie ajutine võõrustaja, reageeris kõige kiiremini.

      «Püha taevas!» karjatas ta. «Loomulikult… või… isegi väga! Jumala eest! Püha taevas! Nende käte all oleks sellest tümikast ainult kondipuru järele jäänud!»

      Ja siis ühinesid kõik ülejäänud innukalt selle seisukohaga. See oli meie kõigi poolt absoluutne, peaaegu valulik pööre emotsioonides. Mina, kes ma olin tundnud Morleyt peaaegu terve elu, olin tema sõnumi СКАЧАТЬ