Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Henry S. Whitehead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohe,» vastasin, panin toru kiiresti hargile, võtsin Männlicheri hallis, kus see koos mu teiste püssidega seisab, vutlarist välja ja jooksin garaaži. See oli kindlasti midagi uut ja veidrat Chadbourne’is, kus ainuke elevuse moodi asi aastast aastasse oli tüli kahe punarinna vahel, kes olid leidnud üheaegselt tõugu! «Võta püss kaasa!» Teel küla poole ei püüdnud ma ette kujutada, miks ta mind niimoodi kutsus – see konservatiivne Tom Merritt. Keskendusin autojuhtimisele, sõites mööda looklevat külavaheteed sakiliselt mäeharjalt alla linnakese poole, vajutades lühematel lõikudel gaasipedaalile, pidurdades ohtlikes kurvides suurelt kiiruselt…

      Kaheksa minutit pärast toru hargile panekut tormasin Tomi majja. Märkasin, et tuli põleb nii raamatukogus kui ka kabinetis, ja jooksin raamatukokku, kus leidsin Tomi istumas tooliserval, ilmselgelt minu saabumist oodates.

      «Siin ma olen,» ütlesin ja asetasin püssi lauale. Tom hakkas rääkima oma lugu…

      «Ma olen ise praegu väga kinni – üks sünnitus on kohe hakkamas. Nad tulevad iga hetk mulle järele. Kuula mu lugu ära, Gerald, see, mis ma rääkida tahan, on tõenäoliselt sinu jaoks midagi uut, isegi kõigi kummaliste asjadega võrreldes, mida sa tead – sinu Lääne-India kogemused, vodu, kõik muu. Midagi, mida mina tean, ja mille kohta olen alati suu kinni hoidnud! See tähendab – kui see on see, mida ma arvan selle olevat. Sa lihtsalt pead mu sõnu uskuma. Ma pole mõistust kaotanud või midagi taolist – tõenäoliselt hakkad seda kohe arvama –, aga kuula mind nüüd ära.

      Dan Curtissi väike poeg Truman jäi täna õhtupoolikul umbes päikeseloojangu ajal kadunuks. Truman on viieaastane poiss. Mõned vanemad lapsed nägid, kuidas ta umbes õhtusöögi ajal mäeharjalt marju korjamast tagasi tuli. Nad ütlesid, et väike Truman oli vana kalmistu juures «koos ühe naisega».

      Viimase kahe nädala jooksul on kadunud kaks lambatalle ja üks vasikas. Jäljed viivad sinnasamasse. Kont või kaks ja villatutt või midagi sellist – vasika kõrvad, erinevates kohtades, aga mõlemad seal üleval, ja tükike sabast. Need leiti sealt, kui üleval otsimas käidi. Mõned ütlevad, et «mägikass», enamik arvab, et koerad.

      Aga need ei ole koerad, Gerald. «Lambatapjad» rebivad ohvri kohapeal lõhki. Nad ei lohista neid kolme miili kaugusele järsust mäenõlvast üles, et siis ära süüa. Pealegi tegutsevad nad karjana. Kõik teavad seda. Midagi sellist pole märgatud – mitte mingisugust karja, sellest pole ainsatki märki. Loomad kadusid ükshaaval – veel üks tõestus, et tegu pole koertega. Nad tassiti Kalmistumäele ja pandi arvatavasti seal nahka. Pealegi ei jahi lambaid tapvad koerad vasikaid ja seda vasikat tuleb ju ka arvesse võtta. Saad aru, ma olen sellele põhjalikult mõelnud, üsna detailideni. Mis puudutab mägikassi, puumat, siis need ei ela ega söö üldjuhul lagedas kohas. Mägikass lohistab tapetud looma sügavale metsa.»

      Noogutasin.

      «Ma olen kuulnud midagi loomade kadumisest, kuigi mulle jäi mulje, et seda on juhtunud pikema aja jooksul ja ehk vaid viimasel kuul mõnevõrra sagedamini.»

      Tom Merritt noogutas selle peale. «See asi algas pärast pärslaste lahkumist, Gerald. Terve siinoldud aja – kokku kuus kuud – ostsid nad alati oma looma- ja linnuliha elusal kujul, «värskena». Arvatavasti eelistasid nad veristada ja töödelda oma liha ise. Loomulikult ei või ma seda kindlalt väita. Igal juhul oli see üks «üleval Canevini majas elavate võõramaalaste» veidrusi ja sellest räägiti linnas palju, nagu sa isegi võid ette kujutada. Ja pärast seda, kui nad lahkusid, ei piirdunud asi ainult lammaste ja vasikatega. Ma tean vähemalt nelja koera. Võib-olla on läinud ka kasse! Keegi ei pea Chadbourne’is kadunud kasside arvestust.»

      See viimane üllatas mind. Koerte ja võimalike kasside kohta polnud ma kuulnud.

      «Nii et siis koerad ka, mis?» küsisin üle.

      Seejärel tõusis Tom Merritt oma seljatoega toolilt järsult püsti, astus minu juurde, jäi otse mu selja taha seisma ja hakkas rääkima vaiksel, intensiivsel häälel otse mu kõrva sisse.

      «Ja nüüd veel laps, Gerald. Seda on liiga palju, olgu siis selle või mis tahes muu korraliku linnakese kohta. Sina ei ole kunagi Pärsias elanud. Mina olen. Ma räägin sulle nüüd lihtsate sõnadega, mis minu arvates toimub. Püüa mind uskuda, Gerald. See on väga tähtis. Sa pead mind uskuma, usaldama, ja tegema täna öösel seda, mida sa tegema pead, sest mina ei saa kohe praegu tulla. See saab olema sinu jaoks paras katsumus. See oleks katsumus ükskõik kellele. Pane nüüd tähele.

      See olukord sai mulle selgeks vahetult enne seda, kui sulle helistasin, Gerald. Ma istusin siin pärast õhtusööki, mõtlesin Granthami asjale, ootasin, et nad helistavad mulle. Loomulikult oli just see Trumani väikese Curtissi kadumine, mis mu mõtted sellele viis. Arusaadav, et kogu linnake kihab lapse kadumise tõttu. Mitte midagi sellist pole siin varem juhtunud. Kõik lapsed on Chadbourne’is end alati turvaliselt tundnud – pärast seda, kui saja viiekümne aasta eest tapeti siin viimane indiaanlane. Ma ei saanud seosest varem aru. Ühelt poolt olen viimasel ajal meeletult töösse mattunud. Loomulikult ei hakanud ma mõne kadunud lamba ja koera pärast teab mida mõtlema.

      See võib tähendada, et kusagil on mingi hulguste laager. Aga hulgused ei varasta viieaastasi lapsi. Need pole hulgused, kes lunaraha saamiseks lapsi röövivad.

      Kui ma asjale tõsiselt mõtlema hakkasin, sobisid kõik killud kokku. See Rustum Dadhi seltskond ja nende seletamatu eraklikkus, need elusad loomad, mis terve talve jooksul sinu majja viidi – mida ma kuulsin ja vilksamisi isegi nägin Kutis ja Shīrāzis –, see nende sünge lõustaga autojuht, kelle naisele ei õnnestunud kellelgi ainsatki pilku heita – ja lõpuks see väikese Abby Chandleri lugu…»

      Ja doktor Thomas Merritt rääkis loo ülejäänud osa pingutatud sosinal sõna otseses mõttes mu kõrva sisse, otsekui kardaks kõneleja, et selle vana Uus-Inglismaa raamatukogu seinad ja toolid võiksid pealt kuulda seda koletut lugu, mis tal rääkida oli…

      Ma olin vapustatud, kui ta lõpetas. Vaatasin pikalt oma eluaegse sõbra Tom Merritti ausatesse silmadesse, kui ta rääkimise järel mu ees seisis, tema kahte tugevat ja osavat kätt, mis ta oli mu õlgadele pannud. Tema pilgus oli veendumus, kindlus. Mul ei olnud vähimatki kahtlust, et ta ise oma juttu usub. Aga kas ta oletus võis mingilgi moel tõsi olla? Siin, Chadbourne’is, kõigist meie maamuna võimalikest kohtadest!

      «Ma olen lugenud… nende… kohta «Tuhande ühe öö muinasjuttudest»,» suutsin pomiseda.

      Tom Merritt noogutas otsustavalt. «Mina olen neid näinud – kahte,» ütles ta vaikselt. «Asu asja kallale, Gerald,» lisas ta. «Edasi tuleb ainult tegutseda.»

      Astusin laua juurde ja võtsin püssi kätte.

      «Ja ära unusta,» lisas ta, kui me ukse poole suundusime, «mida ma sulle nendest rääkisin. Lase nad maha. Tulista surnuks, kui sa neid näed. Ära kõhkle. Ära oota. Ära… hmm… hakka midagi ütlema! Mitte mingisugust kõhklemist. Selline on reegel – Pärsias. Ja pea meeles, kuidas seda tõestada – pea meeles märke! Äkki pead seda tõestama – ükskõik kellele, kes veel üleval väikest Truman Curtissi otsib.»

      Kabinetis helises telefon.

      Doktor Merritt avas raamatukogu ukse ja vaatas avarasse koridori. Seejärel hõikas ta köögi poole.

      «Võta vastu, Mehitabel. Ütle neile, et ma olen juba teel. See on Seymour Grantham oma naise pärast.» Seejärel mulle: «Seal üleval on praegu kaks otsijate gruppi, Gerald.»

      Ja kui me olime esiuksest välja jooksnud ja meie tänava ääres seisvate autode poole kiirustasime, kuulsin, kuidas doktor Merritti vanemapoolne majapidajanna СКАЧАТЬ