Lääne-India valgus. Sari «Orpheuse Raamatukogu». Henry S. Whitehead

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ «See on suurepärane, Gerald. Aga tead mis, vana, ma arvan, et lasen sul oma klaasi hoida, kui sobib. Kammida… ee… sellisel moel juukseid on üks asi. Kokteili joomine hoopis teine.»

      Ja siis, üsna ootamatult, lõi mulle pähe, nii et oleksin selle kandiku lõpuks ikkagi peaaegu maha pillanud, miks oli Morley isa pannud talle nimeks Williamson.

      Ma panin kandiku väga ettevaatlikult käest, vältides Morley kohmetut pilku, tundes iseenda, tema võõrustaja pärast ja selle eest, mis ma olin teinud, kirjeldamatut häbi – ehkki loomulikult oli see, mille peale ma oli sattunud, kõige viimane asi, mida ma eales oleksin osanud ette kujutada. Ma valasin joogi pokaalidesse. Kuivatasin mõned tilgad, mis kukkusid lauale, kuhu olin asetanud kandiku. See kõik võttis natuke aega ja kogu selle aja jooksul ei vaadanud ma kordagi Morley poole.

      Ja kui ma lõpuks pokaali talle viisin ja teda vaatasin – olin kindel, et millegi häbisarnase tundmusega silmis –, soovisin talle «head tervist», nagu meil Lääne-India saartel enne joomist soovitakse. Morley vajas klaasi suu juurde tõstmisel minu käe abi, sest mustad siidist sokid ja läikivad lakitud kotad olid tal nüüd jalas ja kerge kohmetuspuna oli ta avalalt, sümpaatselt näolt lõplikult haihtunud.

      Ja ma mõtlesin endamisi, et ükskõik milline polnud ka Douglas Morley motiiv selles ebaharilikus häbis, oli ta teinud oma pojale seda au, et pannud talle nimeks Williamson! Sest Williamson Morley oli – ja ma polnud selles kunagi kahelnud ja kahtlesin selles tol hetkel veel vähem kui eales varem – parem mees kui tema isa, ükspuha kumba pidi te sellest aru saate.

      CHADBOURNE’I EPISOOD

      Võib-olla on peaaegu uskumatuna tunduva Chadbourne’i juhtumi juures kõige parem see, et väike Abby Chandler polnud veel seitsmenegi, kui ta koju tagasi tulles rääkis emale oma loo vanast emisest ja väikestest põrsastest. Oli juulikuu ja Abby oli käinud vana kirikuaia lähedal kõrgel nõlval ahtalehelisi mustikaid korjamas. Ta ema rääkis, et tüdruk polnud isegi eriti kartnud. Seda asjaolu pean ma võimaluseks juhtunus ka häid külgi näha. Väike Abby oli kokkuvõttes liiga noor, et tõsist šokki saada, et tema väike armas hing lõplikult puruneks ja mõistus pärast seda, mida ta oma portselansiniste ümmarguste silmadega väitis end järsul mäeküljel näinud olevat, normaalsusest vägivaldselt lahti rebeneks ning moonduks.

      Väike Abby polnud eriti tähelepanelikult silmitsenud kaheksat või üheksat trügivat, röhitsevat ja vinguvat väikest siga, kes olid reas oma õhtusöögi kallal, sest tema tähelepanu oli peaaegu täielikult koondunud nende tema meelest kummalisele toiduallikale. Sellel vanal emisel, nagu Abby oli emale öelnud, oli olnud «tädi pea».

      Loomulikult oli sellel väidetaval imel raison d’être – seletus. See seletus torkas proua Chandlerile peaaegu otsekohe pähe. Abby pidi olema oma kuue ja kolmveerand aastase Chadbourne’i väikelinna alaliste elanike seas elatud elu jooksul midagi kuulnud, kas vanaeitede loba «märgitud» inimestest, sosinaid juhtumitest, kui inimesed sünnivad mingisuguse veidra, koduloomale omase anatoomilise iseärasusega – värdjatest – või isegi loomadest, kes on «märgitud» mingisuguse inimese tunnusega – vasakust tagumisest koodist välja kasvava sõrmega vasikast, loomadest, kes kohe tapetakse ning vaikselt maha maetakse. Selliseid lugusid võib kuulda paljudes Uus-Inglismaa kaugemates asundustes, mis pole Cornwallist ja Vana-Inglismaa lääneosast kaasa toodud veidraid pärimusi kunagi täielikult unustanud. Kõik on nendest kuulnud.

      Chadbourne pole milleski taolises erand. See vana linnake on endale pesa teinud graniitrahnuliste mäenõlvade vahele Connecticuti kaugeimas idapoolses talupojakogukonnana säilinud piirkonnas. Mis tahes taolises vanas Uus-Inglismaa linnakeses või külas räägivad vanemad inimesed palju sellistest asjadest nagu mustad sabatid, nõiutud kariloomad ja märgitud inimesed. Proua Chandler teadis kõike seda ning tunnetas iga keharakuga. Ta oli enne Silas Chandleriga abiellumist kandnud nime Grantham ja Granthamite suguvõsa oli Chadbourne’is vaikselt vindunud ja hääbunud juba üheksa sugupõlve koos vana linnakese enda järkjärgulise mandumisega, hoolimata endisaegse aadli pingutustest, keda võis taolistes paikades veel alles olla.

      Sest aadel on alles, juurdunud sügavale Uus-Inglismaa pinnasesse, inimesed, kes pole kunagi unustanud vana ütluse «seisus kohustab» tähendust, inimesed, kes pole kunagi lasknud oma teraval vastutus- ja kohusetundel kaduda. Meil Chadbourne’is oli selliseks Merrittite suguvõsa, 1620. aastal «Mayfloweril» Plymouthisse, Massachusettsi kolooniasse saabunud inimesed, mitmeid inimpõlvi New Hampshire’i Dartmouthi kolledži ja Connecticuti Hartfordi Trinity kolledži ametnikud ja usaldusisikud. Meie, Virginiast pärit Canevinid, ei olnud loomulikult sellest liinist. Minu isa Alexander Canevin oli umbes Hispaania sõja ajal ostnud Chadbourne’i mäekõrgendikule ühe mahajäetud farmi. Selles kõrges paigas, nende sakiliste mägede ja uimastavate suviste vahapuu õite ning magussõnajalgade – mida Connecticuti farmerid nimetavad tabavalt «kõvasämbuks» – keskel olin veetnud suved varajasest poisipõlvest peale.

      Me olime Tom Merrittiga koos üles kasvanud ja tema, järgides perekonnatraditsiooni, oli läinud Dartmouthi, sealt edasi Harvardi Meditsiinikooli. Väikese Abby seikluse ajal teenis ta Chadbourne’i kogukonda tubli perearstina. Aga nelja aasta jooksul enne tagasipöördumist ja oma kasutoova, ehkki üksluise ametialase praksisega alustamist töötas Thomas Bradford Merritt diplomaatilises teenistuses karjäärikonsulina, peamiselt Pärsias, kus ta tegutses pärast ametikõrgendust meie Teherani saatkonna erinevates konsulaarametites: Jaski linnas kaugel lõunas Omaani lahe ääres; läänes Kut-el-Amaras, mis jääb Bagdadist veidi lõunasse, ja lõpuks Shīrāzis, kust ta oli soetanud mõningaid suurepäraseid vaipu.

      Sügisel enne väikese Abby Chandleri mustikaretke oli Tom, kes tegutses minu volitusel, minu Chadbourne’i maamaja välja üürinud, sest mina ise suundusin New Yorki, et liikuda edasi Lääne-India saartele, kus ma tavapäraselt talviti elasin. Asjaolul, et mu üürilised olid pärslased, polnud Tomi pikaajalise töötamisega selles piirkonnas ilmselt midagi pistmist. Tom rääkis mulle, et nad olid üllatunud teada saades, et üks Uus-Inglismaa härrasmees, kelle üürikuulutusele nad olid New Yorgist vastanud, tunneb nende kodumaad, on seal elanud ja kõneleb rahuldavalt nende keelt.

      Hoolimata sellest taustast, mis pidanuks soodustama suuremat läbikäimist, oli pärslaste perekond hoidunud Tomi sõnul omaette ning suhtunud nii temasse kui kõigisse teistesse Chadbourne’i elanikesse väga reserveeritult ja tõrjuvalt. Naispere oli elanud sel talvel täiesti eraldatult ja käinud majast harva väljas. Kui nad end siiski näitasid, olid nad alati tihedalt riietesse mässitud – Tomi arvates ka nägu varjavate looridega –, ja kõik Chadbourne’i asukad, kes tahtsid uudishimust teada, mismoodi pärsia naised välja näevad, said emale ja kahele tütrele vilksamisi pilku heita vaid läbi hr Rustum Dadhi suure limusiini akna.

      Lisaks tüsedale emale ja kahele tüsedale kollaka jumega tütrele koosnes pere veel hr Rustum Dadhist endast ja kahest teenrist. Need olid autojuht, jässaka kehaehitusega, kokkusurutud huultega ja üsna morni ilmega tüüp, kes parandas autot alati ise ja istus rooli taga karusnahkse äärisega livreekuube mähitult, ja üks naine, oletatavalt autojuhi naine, kes end üldse väljas ei näidanud, isegi mitte reedeti, kui Chadbourne’i ooperimajas näidati filmi.

      Kõike seda rääkis mulle minu üüriliste kohta Tom Merritt. Mina Rustum Dadhi perekonda oma silmaga ei näinudki. Tegelikult unustasin nad täielikult kuni järgmise aasta juunini, kui ma mõni aeg pärast nende lahkumist Chadbourne’i tagasi pöördusin ja Tomilt siin esitatud faktidest teada sain.

      Ühel teataval õhtul selle suve juulikuus oli Rustum Dadhi pere mu mõtteist nii kaugel kui üldse võimalik. Kell oli üheksa, ma istusin elutoas ja lugesin. Mu telefon hakkas nõudlikult helisema. Panin raamatu segamisest häirituna ohates käest. Selgus, et traadi teises otsas oli doktor Thomas Bradford Merritt.

      «Gerald, tule kohe siia, nii ruttu kui saad,» ütles Tom igasuguse sissejuhatuseta ja tema hääl kõlas kuidagi ebaharilikult СКАЧАТЬ