Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? - Doreen Virtue страница 13

СКАЧАТЬ tõttu söögiisu „üle normi” suureneks.

      Siiski tõi Harvey välja tänapäeva teadmistele toetuva seisukoha, et „dieedipidamine põhjustab millestki ilma jäämise tunnet, mis omakorda tekitab isu teatud toidu järele”. Söömishäiretega tegelevad terapeudid ja teadlased jutustasid sageli isegi koomilisena näivatest juhtudest, mil naised reageerisid dieediga kehtestatud piirangutele ülesöömisega. Harvey otsustas teaduslikult katsetada teooriat, et millestki ilma jäämise tunne tekitab üleliigset söögiisu. Enne teda polnud seda põhjalikult tehtud. Teadlane võrdles kaht katsealuste rühma. Esimesele rühmale oli 20 nädala jooksul ette nähtud äärmiselt kalorivaene dieet, teisele rühmale lihtsalt vähese kalorsusega menüü. Esimesel rühmal polnud mitte mingit juurdepääsu ei süsivesikutele ega rasvasele toidule.

      Harvey hüpoteesi kohaselt oleks esimese rühma liikmetel pidanud tekkima ägedad isud, eriti süsivesikute ja rasvase toidu järele. Ometi kogesid mõlema rühma liikmed konkreetsete isude vähenemist! Teadlane järeldas: „Käesoleva uurimuse põhiliseks leiuks oli tõsiasi, et nii kalorivaese kui veidi suurema kalorsusega dieedi korral märkisid katsealused igasuguste isude vähenemist.”

      Tunnustatud söömishäirete uurija Judith Rodin Yale’i Ülikoolist oli Jean Harveyga sama meelt. Rodin teatas, et ka tema ei ole avastanud tähelepanuväärseid korrelatsioone dieedipiirangute ja isude tekkimise vahel. Teadlane oli sellest siiski üllatunud. Ta kirjutab: „Oleme arvanud, et naistel on sageli ambivalentsed tunded nn „halva” või paksuks tegeva toidu suhtes, mille tulemusel võib rasvane toit just eriti isuäratav tunduda.” Teisedki uurimused on näidanud samu tulemusi: kuigi loogika ütleb, et dieet peaks tegema näljasemaks, empiirilised tõendid seda arvamust ei toeta. Ainsad dieedid, millega seoses on märgatud isude suurenemist, on sellised, mis ei võimalda eluks vajalikul määral kaloreid.15

      Nende uurimuste tulemused on paremini mõistetavad siis, kui taipame, et isud tekivad emotsioonidest. Punkt. Kui emotsionaalsed probleemid on lahendatud, siis isud muutuvad või kaovad. Isude ja dieedipidamise vahel on ainult üks seos, mis sõltub sellest, kas tervislik toitumine ja liikumisharjumused kasvatavad sinu enesekindlust. Kui sa oma keha eest hästi hoolitsed, tunned end energilise ja uhkena. Selline pööre paremuse poole vähendab soovi üleliia süüa.

      Dieedipidamise ja suurenenud söögiisu vahel olen avastanud seose ainult juhul, kui on tegemist mõnede must-valge mõtteviisiga dieedipidajatega, kes ütlevad pärast ühe koogi söömist endale: „Olen dieedi nüüd ära rikkunud, nii et võin jälle süüa, mida tahan!” Ometi on ka sellisel mõtteviisil psühholoogilised, mitte füsioloogilised juured.

      Ülesöömist ei põhjusta dieedipidamine, vaid lahendamata emotsionaalsed probleemid.

       Sotsiaalne mõju söögiisule

      Kas sööd tavapärasest rohkem rahvarohketel koosviibimistel või pidulauas? Paljud söövad. Uurimused näitavad, et teiste inimeste juuresolek ärgitab söögiga liialdama. Nii mehi kui naisi hõlmanud kahe uurimuse põhjal selgus, et mõlema soo esindajad sõid grupis märgatavalt rohkem kui üksi olles.16

      Osa meie toidueelistustest on õpitud. Üks mastaapne loomkatse uuris üksikasjalikult, kuidas omandatakse maitsmismeel. Teadlased panid rottide toidu sisse vähesel määral toidumürki ja õpetasid rotte niiviisi eemaletõukava maitse kaudu teatud toitu jälestama, ning teist tüüpi toitu eelistama (jah, minagi sooviksin, et teadlased poleks neile mürki andnud!). Kui katsealustel rottidel sündisid pojad, siis õpetasid vanemad ka neile eelistama seda toitu, mida neid oli eelistama treenitud.17 Samamoodi toimisid ka teised katsealused loomaliigid: kassid, ahvid ja kanad.18

      Loomulikult ei ole inimene siinkohal erand. Arvatavasti õpetasid vanemad meid nautima neid toite, mis nüüd meie lemmikute hulka kuuluvad. Mõnikord õppisime toidueelistusi preemia või „altkäemaksu” vormis. Mine mõtteis ajas tagasi ja meenuta lapsepõlvest mõnd toiduga seotud õppetundi. Küsi endalt:

      • Milliseid söömisharjumusi õppisin oma perekonda jälgides?

      • Millist toitu sain lapsepõlves söögipreemiana?

      • Kas õppisin seostama sööki ja head käitumist?

      • Kas toit kuulus pidustuste juurde?

      • Kas mul esineb isusid mõne toidu järele, mis oli lapsepõlves minu lemmiksöök?

      • Kellele pereliikmetest see toit veel meeldis? Kas on võimalik, et õppisin selle isu temalt?

      • Kas küpsetasin või tegin süüa koos emaga? Kuidas see lähedane side ema ja toiduga mõjutab minu söögiga ning toiduvalmistamisega seotud tundeid nüüd?

      • Kas õppisin söögilauas mõne sellise kombe, mis mõjutab nüüd minu söömisstiili?

      • Kas pidin õdede-vendadega või mõne teise sugulasega mõnikord võitlema, et saada (magus)toitu nendega võrdselt?

      • Kui pidin võitlema, siis kas see tekitas minus hirmu, et mulle ei jätku?

      Kui tagantjärele analüüsida, kuidas meie toidueelistused välja kujunesid, siis hakkame aru saama, miks söömisharjumused mõnikord loogikat eiravad. Samuti on kergem mõista, miks on nii raske jääda püsima sellise toitumisplaani juurde, mis ei sobi meie isiksuse ja elustiiliga.

       Keskkonna mõjud söögiisule

      Kas võtad talvel kaalus juurde? Paljud võtavad. Keskmine ameeriklane võtab tänupüha ja aastavahetuse vahelisel perioodil keskmiselt kolm kilo juurde. Küllap tead, et kaalutõusu põhjustab rasvase toidu ja suupistete kättesaadavus. Teiseks süüdlaseks on pühadestressist põhjustatud ülesöömine ja vähene liikumine. Ja veel, kui elad külmas kliimas, siis varjavad talveriided kenasti kinni kõik, mis muidu ehk ajendaks figuuri jälgima!

      Talvisele kaalutõusule aitavad kaasa veel kaks tegurit:

      1. Madal õhutemperatuur suurendab söögiisu. Loomade ja inimestega läbi viidud katsed näitavad, et kui õhutemperatuur väljas või ka toas langeb, siis hakkavad loomad ja inimesed sagedamini sööma. Portsjonid ei muutu suuremaks, küll aga suureneb söömissagedus. Nii et kolme korraliku toidukorra asemel sööme veel mitu vahepala ning võib-olla neljandagi suurema toidukorra.19

      Inimene ei söö rohkem mitte ainult talvest tingituna. Uurimused näitavad, et me isegi töötame usinamalt toidupreemiate väljateenimiseks. Ja veel, kui temperatuur hakkab tõusma, siis on meil kalduvus leppida vähem meelepärase toiduga.20 Näib, et madal temperatuur kiirendab toidu seedimise määra. Selline veidrus võib jällegi olla pärit ajast, mil pidime koopaelanikena karmi ja pika talve üleelamiseks rasva koguma.

      2. Vähene päikesevalgus mõjutab talvel söögiisu. Aju keemiline aine serotoniin, mis reguleerib isude tekkimist süsivesikute (sai, tärklis, maiustused, šokolaad) järele, on äärmiselt tundlik päikesevalguse suhtes. Kuna oleme talvel vähem päikese käes, siis väheneb selle olulise neurotransmitteri hulk. Keha üritab serotoniini tootmist suurendada ja saadab sealjuures välja signaale suurema hulga süsivesikute söömiseks. Põhjalikumalt on talvemasendusest juttu 8. peatükis.

       Meedia mõju söögiisule

      Me kõik oleme näinud СКАЧАТЬ

<p>15</p>

Cohen, I. T. jt (1987), „Food Cravings, Mood and the Menstrual Cycle,” Hormones and Behaviour, nr 21, lk 457-470.

Harvey, J. jt (1993), „Effects on Food Cravings of a Very Low-Calorie Diet or a Balanced, Low-Calorie Diet.” Appetite, nr 21, lk 105-115.

Hill, A. J. jt (1991), „Food Craving, Dietary Restraint and Mood.” Appetite, nr 17, lk 187-197.

Hill, A. J. ja Blundell, J. E. (1990), „Sensitivity of the Appetite Control System in Obese Subjects to Nutritional and Serotoninergic Challenges.” International Journal of Obesity, nr 14, lk 219-233.

Rodin, J. jt (1991), „Food Cravings in Relation to Body Mass Index, Restraint and Estradiol Levels: A Repeated Measures Study in Healthy Women.” Appetite, nr 17, lk 177-185.

Weingarten, H. P. ja Elston, D. (1991), „Food Cravings in a College Population.” Appetite, nr 17, lk 167-175.

Weingarten, H. P. ja Elston, D. (1990), „The Phenomenology of Food Cravings.” Appetite, nr 15, lk 231-246.

<p>16</p>

Berry, S. L. jt (1985), „Sensory and Social Influences on Ice Cream Consumption by Males and Females in Laboratory Setting.” Appetite, nr 6, lk 41-45.

Edelman, B. jt (1986), „Environmental Effects on the Intake of Overweight and Normal-Weight Men.” Appetite, nr 7, lk 71-83.

<p>17</p>

Galef, B. G. jt (1987), „Hungry Rats’ Following of Conspecifics to Food Depends on the Diets Eaten by Potential Leaders.” Animal Behaviour (U. K.), nr 35, lk 1234-1239.

Galef, B. G. ja Wigmore, S. W. (1983), „Transfer of Information Concerning Distant Foods: A Laboratory Investigation of the ’Information Centre’ Hypothesis.” Animal Behaviour (U. K.), nr 13, lk 748-758.

Galef, B. G. (1977), „Mechanisms fof the Social Transmission of Aquired Food Preferences from Adult to Weanling Rats.” Learning Mechanisms in Food Selection, toim. Barker, L. M. jt. Texas: Babylon University Press.

<p>18</p>

Kawai, M. (1965), „Newly Aquired Pre-Cultural Behaviour of the Natutal Troop of Japanese Monkeys on Koshima Islet.” Primates, nr 6, lk 1-30.

Suboski, M. D. ja Bartashunas, C. (1984), „Mechanisms for Social Transmission of Pecking Preferences to Neonatal Chicks.” Journal of Experimental Psychology, nr 10, lk 182-194.

Wyrwicka, W. (1981) The Development of Food Preferences. Springfield, IL: Charles C. Thomas Publishers.

<p>19</p>

Brobeck, J. R. (1948), „Food Intake as a Mechanism of Temperature Regulation.” Journal of Biology and Medicine, nr 20, lk 545-552.

<p>20</p>

Kraly, F. S. ja Blass, E. M. (1976), „Increased Feeding in Rats in a Low Ambient Temperature.” Hunger: Basic Mechanisms and Clinical Implications, toim. Novin, D. jt. New York: Raven Press.