Minu Soome. Kaja Saksakulm Tampere

Чтение книги онлайн.

      Üsna kiiresti olin sunnitud tegema ka esimese fundamentaalse järelduse eestlaste ja soomlaste vaheliste erinevuste osas. Nimelt sain aru, miks soomlased on rikkamad kui eestlased – ja palkadega ei ole siin miskit pistmist. Sa võid üüratupalju teenida, aga ikka oled vaene kui kirikurott ja laenad enne palgapäeva sõbralt. Kuid sa võid teenida väga vähe ja omadega suurepäraselt toime tulla, ja sealjuures jaksad ka igal aastal soojale maale reisida ja mida kõike veel, nagu Eestiski mõned eakamad inimesed oskavad. Soomes aga on nii noored kui vanad tõeliselt kokkuhoidlikud, ütleks isegi – koonrid. Ja see annab neile võimaluse elada üsna hästi.

      Ringi sõidetakse Soomes üsna kahvatute autodega, isegi Jyväskylä linnapeal on pisike mitu aastat vana masin ja pole miskit poosetamist vaja, autojuhist rääkimata. Kui kellelgi Soomes on näiteks ilus ja kallis Volvo maastur, siis see inimene peab tõesti rikas ja positsioonikas ärimees olema. Oma seisusele mittevastavaid dekoratsioone ja atribuute endale tavaliselt külge ei riputata. Ja linnapea on vaid rahva teener, ei mingi suur ja tähtis härra, kes peaks oma staatust materiaalsete luksusesemetega rõhutama. Majad on reeglina väikesed ja ökonoomsed ning korterid väikesed ja tagasihoidlikud – mis ei tähenda, et need ilusad, puhtad ja korras ja sätitud ei oleks. Kaubamärke eriti ei jahita ja kui mingit kaubamärki hinnatakse, siis ehk Marimekkot, kuid pigem jahitakse allahindlusi ja second hand kauplused on tõepoolest trendikad ostlemispaigad. Ning söögile kulutatakse ka suhteliselt vähe. Väljas eriti sageli söömas ei käida ja kodus vaadatakse ka, kuidas kasinamalt läbi saab.

      Professori juures saime üsna huvitava kulinaarse elamuse, kui ta oli õhtuks kanasuppi keetnud. See supp oli tehtud grillkana kontidest. Nimelt oli mingis supermarketis olnud grillkanade allahindlus ja Professor oli sealt ostnud kolme euroga ühe kana koju söömiseks. Ning kui kõik enam-vähem söödavad osad olid juba söödud, keetis Professor grillkana luukerest veel ka kana-riisi suppi. Ja see oli maitsev. Kui ma kunagi hiljem oma Eesti peresõpradele samasugust kanasuppi keetsin, ei suutnud need uskuda, et grillkana kontidest veel nii head suppi saab. Ja sellest ajast alates ei viska ma enam kunagi grillkanakonte prügisse enne, kui sealt veel ka väike supp pole välja pigistatud.

      Palga poolest oleks Professor võinud ju iga päev ka tavalise hinnaga grillkana süüa, kuid see on põhimõtte küsimus – mitte laristada. Ja kui nüüd natuke veel analüüsida minu Professori, korraliku kõrgepalgalise Soome intelligendi tarbimisharjumusi, siis kannab ta umbes 20 eurot maksvaid odavpoest Lidlist ostetud kingi, kampsun tema seljas on aastaid ikka see üks ja sama, nagu ka pluusid ja püksidki. Kodus püüab ta teha enamiku töid ise – remondi, ehitamise, koristamise. Vaid autot parandab naabrimees, sest seda Professor ise ei oska ja naabrimees teeb odavalt. Auto, millega Professor sõidab, kuuluks Eestis romulasse. Tõsi – minu Soomes olemise ajal vahetas Professor oma vana romu natuke uuema romu vastu, millel olid ka igasugu „rullnokalikud kaunistused”, kuid sisuliselt ei tekkinud Professori perre staatuslikku uut sõiduriista. Ikka vaid natuke vähem remonti vajav vana Opel oli see nn uus auto, millega asju aeti ja oma elu lihtsustati. Sageli tuli professor ka liinibusiiga tööle, sest nii oli odavam.

      Professori Naisel muidugi oli natuke uuem auto – sest tema pidi lapsi transportima ja ei saanud riskida, et ta oleks kuskile teele katkise autoga ukerdama jäänud. Tema sõitis uue Škodaga.

      ARUSAAMINE

      Professori perel on tõsine elukogemus. Nende Vanem Tütar põeb autismi, täpsemalt – Aspergeri sündroomi. See on keeruline haigus. Ja pean ausalt tunnistama, et selle haigusega kohanemine oli keeruline. Ave kohanes väliselt siiski väga kiiresti ja hästi. Ma ei tea, mida ta küll oma sisimas mõtles või tundis– kunagi hiljem, kui talt küsisin, mis oli tema esimese Soomesügise kõige suurem kogemus, vastas ta:

      „See, kuidas Professori Vanemast Tütrest aru saada.”

      Kuid tegelikkus kujunes selliseks, et Ave suhtes tekkis tüdrukul sümpaatia, ja üsna kiiresti klammerdus ta omal abitul moel tema külge, igatses ja tundis huvi ning näitas üles omapoolset initsiatiivi, et suhelda. Ja see oli ilus sõprus, siiras ja omakasupüüdmatu. Hoopis teises dimensioonis toimuv kui see, millega me igapäevaselt oma argielus harjunud oleme.

      Mida siis tähendab elada koos Aspergeri sündroomiga? Autismil on palju erinevaid vorme ja avaldumisviise, kuid midagi on ka sellist, mis on kõikidele seda haigust põdevatele sarnane. Näiteks ei ole neil soovitatav närveerida. Autistidele võib traumeerivalt mõjuda iga uus asi – ka positiivne asi sealjuures –, iga liiga järsk või valjult öeldud sõna või lause, võõrad inimesed, võõrad olukorrad. Samuti on nende kõne ja eneseväljendus sageli segane ja sellest saab aru vaid siis, kui oled juba harjunud kuulama. Probleem on ka kontakteerumine ja sotsialiseerumine. Ses mõttes oli minu ja Ave perrevõtmine Professori ja tema Naise jaoks omamoodi risk: kuidas nende tütar sellest üle saab ja kuidas ta meid omaks võtab ning kas meie sealolek põhjustab ehk soovimatuid hüsteeriahooge?

      See tüdruk oli väga tundlik ja hellust otsiv: „Halaamme!” (kallistame) oli tema kõige sagedasem sõna. Kallistada tahtis ta tõepoolest kogu aeg. Ja eriti terroriseeris ta sellega oma ema.

      „Lopeta nyt, heti!” (jäta kohe järele) oli Professori Naise kaitse lapse kallistuste eest. Väidetavalt oli selline tõrjumine vajalik, sest labiilse meelelaadiga piiga ei suutnud end pidurdada ja ka ilusad asjad võisid tõepoolest viia kontrolli kadumiseni.

      Üle kõige aga armastas Professori Vanem Tütar kolme asja – šamaanitrummiga saami laule laulda, musta pipart süüa – peotäite kaupa ja hulgi korraga – ning nõusid nõudepesumasinasse panna. See viimane oligi tema töö koduses majapidamises. Ja kõigile vähegi nõusoleku andnud inimestele oli ta valmis esitama saami joigusid, mis, tuleb ausalt tunnistada, olid fantastilised.

      Sel meie Professori perekonna juures elamise sügisel oli nende Vanem Tütar läinud uude kooli. Põhikool oli lõpetatud ja pere tahtis, et tüdruk tegeleks millegagi edasi, et ei tekiks katkestust õpingutes. Oma haiguse ja selle spetsiifika kohta oli ta väga tubli. Oli käinud tavakoolis ja õppinud iseendaga hakkama saama. Oskas päris hästi inglise keelt ja natuke ka rootsi keelt. Ja mis kõige tähtsam – oli õppinud sotsialiseeruma. Tal oli ka juba poikaystävä (poiss-sõber), kes põdes ka autismi ja vanemate abiga oli neil päris tihe omavaheline suhtlemine – ühised väljasõidud nädalavahetustel (koos emadega muidugi), üritused, teatrid ja nii edasi. Nii et jah, uus kool, uued inimesed ümberringi, ja siis veel meie uued näod neil kodus. Tegelikult võis see olukord olla tüdruku jaoks päris keeruline, sest meil õnnestus üsna mitu korda näha ka seda, kuidas tal emotsioonide ajel „pind alt ära kadus”. Sellistel juhtudel hakkas ta hüsteeriliselt nutma, mis sarnanes kohati ka karjumisega. Tema väljaöeldud sõnadest said aru ainult need, kes olid harjunud aru saama. Kogu selle protseduuriga kaasnes ka füüsiline ärritus – ta katsus oma erinevaid kehaosi, kitkus juukseid ja tegi iseendale meelega haiget – näpistas ja tagus ennast. Kuid see läks jälle mööda. Natuke kiirendas ataki möödumist see, kui isa kurjemat häält tegi ja ta jõuga üksinda teise tuppa eraldas.

      Peab tunnistama, et sel СКАЧАТЬ