Minu Soome. Kaja Saksakulm Tampere
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere страница 6
Название: Minu Soome
Автор: Kaja Saksakulm Tampere
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479245
isbn:
Nii oli Professori all-aiaski. Suvesauna-tagune kasesalu pakkus varju ja allikas vulises rahustavalt, ning sealt sai saunas pesemiseks ka vett. Väike jalgrada viis maja juurest sauna, mäest alla läbi õunapuuaia. Sauna ametlikuks eesruumiks oli mõeldud kaheksanurkne paviljon, saunast veidi üleval, maja pool asetsev ehitis, milliseid kõikjal ehituspoodides praegu müüakse. Aga perenaine oli selle kaunilt sisustanud valdavalt Lapi ornamentide ja mustritega linikute ja muu põlise Saami kraamiga. Peab tunnistama, et disainiga on Soome naistel täiesti omaette teema: nende stiil on eriline, karge, kaunis, lihtne, reeglina Marimekko ja/või Pentik, kindlasti kodumaine disain ja kaubamärk, kuhu on siis lisatud ohtralt vanaemadeaegseid perereliikviad – linikuid, vanu tarbeesemeid, raamatuid, isegi lauahõbedat, mida igas peres on hoolega talletatud ja põlvest põlve pärandatud.
Sinna paviljonimajakesse said jätta oma riided ja seal sai ka lõõgastuda leili vahepeal ja pärast sauna, kui niimoodi soovisid. Kuid midagi ei juhtunud ka, kui jätsid oma hommikumantli just sauna kõrval oleva väikese haralise õunapuu otsa. Sest mitte keegi ei näinud, mismoodi sa seal sauna juures olid või ei olnud, täitsa vabalt võis seal all allika ja kasesalu nurgakeses ka purualasti ringi lipata. Ning seda me Avega muidugi ka tegime, igal õhtul kell kaheksa. Need olid head ja ilusad õhtud.
Söögi osas olime poolenisti siiski Professori pere leivas, kuigi olin Eestist endale kuivaineid, veekeedukannu ja miski imepoti kaasa haaranud, nii et teed ja putru ikka tegime natuke omaette seal saunas ka. Ega meil suurt raha olnud, ja Professori peregi sõi suhteliselt tagasihoidlikult.
Vist olime olnud Soomes juba nädala, kui läksime esimest korda toidupoodi – lihtsalt tundsime vajadust ka peresse süüa osta ja osaleda kulutuste kandmises, sest Professor ju meie käest üüriraha ega midagi ei võtnud. Tegelikult keelasid nii Professor kui tema Naine meil poodi minemise ja neile söögi ostmise, mis on, muide, väga ebatüüpiline soomlaste puhul. Tavaliselt loevad nad kõik kulutused erilise hoolega kokku ja arveldavad neid asju.
Ja siis olime Avega sööki ostmas, ja poes olid letti pandud just värskelt grillitud kanad. Kuna meie menüü oli olnud kogu nädala suhteliselt tagasihoidlik, siis tekkis leti ääres tõeline Pavlovi refleks:
„Ave, mis arvad, ostaks ühe kana?”
„Emps, sa vaata, mis see maksab!” oli Ave hääles tunda väikest etteheitenooti.
„Kuus eurot on kallis jah, aga ma ei saa lubada sellist asja, et mu lapsel alatoitluse tõttu hambad suust hakkavad välja kukkuma! Ja kui me selle kahe peale ära jagame, siis teeb see kolm euri nägu. Ehk siis tegelikult kolme euro eest lõunat süüa on siinmaal suhteliselt odav. Tuleb lõpetada kroonidesse ümberarvestamine, see võib hulluks ajada!”
Ave pobises midagi veel omaette, kuid ega ta ka väga intensiivselt mulle vastu vaielnud.
Ostsime endale maiustamiseks terve kana ja pisikesi kirsstomateid, mis on magusamad kui suured tomatid, ja nautisime laupäevast pidusööki kahekesi Professori saunas. Pererahvale muidugi ostsime ka söögipoolist, ja kuigi nad meid hurjutasid, et mis me kulutame, tundus, et neil oli hea meel, et me siiski seda tähele panime, kuidas nemad meid siin aitasid ja üleval pidasid.
Soomes elades olen selle asja küll väga ruttu ja väga selgeks õppinud, et peab oskama tänada, tänulik olla. Kui sa seda ei ole, siis sinust ei arvata hästi. Ega keegi sulle näkku ka miskit ütlema ei tule, soomlane üldse harva ütleb sulle midagi ja veel vähem otse näkku, aga see on hoomatav, see eiramine, see hõõguv probleem seal pealtnäha rahuliku kooriku all – nii tekivad väga sensitiivsed ja diskursiivsed olukorrad, millest kergesti kohmetud. Ja kui sa ei tea selle tõrjuva reaktsiooni põhjust, võid olla päris hämmastunud. Nii et jah. Meie Avega olime tõesti tänulikud, südamest kohe, sest Professori pere oli meid tõesti palju aidanud ja ka kodust minejate kõige suuremast probleemist, elupaiga leidmise probleemist mööda aidanud.
Toona, kohe esimeste Soome-nädalate jooksul saingi natuke piinliku õppetunni. Inimene oma elamisega ju ikka tekitab prügi – paha, aga paratamatu. Nii meiegi. Ega meil seal saunas elades tegelikult suurt sodi tekkinud, aga laupäevase grillkanasöögiorgia järel tekkis natuke kanakonte ja kananahka ja veel üht koma teist. Ja nagu omast arust korralikud inimesed kunagi, viisime siis need jäätmed Professori maja sissekäigutee alguses olevasse prügikasti. Ja sinna see meist jäi. Esmaspäeval oli käinud prügiauto ja kõik tundus olevat normaalne.
Kolmapäeva õhtul oleme suures majas teed joomas, ja Professor hakkab rääkima:
„Ei tea, keegi on meiega vist halba nalja teinud. Esmaspäeval jättis prügiauto meie kasti tühjendamata, sest keegi oli sinna toidujäätmeid pannud. Tea, kas see naaber on jälle tembutama hakanud?”
Nimelt oli Professori perel ühega oma naabritest probleem ja sellise probleemitsemise juurde kuulub Soomes ikka ja alati ka väike sigatsemine.
Professori Naine vastab: „Ega neid jah tea, nad on isemoodi inimesed…”
Pärast väikest mõttepausi jätkab ta: „Algul olime selle perega väga lähedased ja saime hästi läbi. Käisime teineteisel külas ja meil olid toredad koosviibimised. Aga siis äkki…”
Professor sekkub oma naise jutusse, on selge, et ta ei soovi sel teemal enam vestlust jätkata:
„See on juba nii vana lugu, et keegi enam ei mäletagi, miks suhted keeruliseks läksid ja pole mõtet seda siin ka arutada rohkem.”
Toas võtab maad vaikus. Teema on end ammendanud.
Pikad pausid vestluste ajal ei tundu Soomes ja soomlastega ebameeldivad. Need annavad aega mõelda ja mõtiskleda. Professori naine pakub veel teed ja toas on kuulda vaid nõude klõbinat ja küpsiste krõbinat. Igaüks mõtleb omi mõtteid ja viibib nagu kuskil kaugel, eemal sellest toast ja reaalsusest. No ma küll ei usu, et pererahvas nüüd pingsalt vanast peresõprusest ja selle untsuminemisest mõtiskleb. Kuid mine tea. Soomlased jätavad sageli jutustamisel otsi lahti ja siis on vestluses osalejatel oma vaba voli, kuidas neid poolelijäänud ütlemisi oma peas mõteteks edasi treida.
Õhtul oma pesas tagasi olles turgatab mulle meelde:
„Tead Ave, need olid ju tegelikult need meie kanakondid!”
„Ma mõtlesin ka seda, aga ei julgenud iitsatada,” poetab Ave arglikult.
„Ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et nad siin oma toidujäätmed komposti panevad. Kuigi täiesti loomulik ju. Eestis ka komposteeritakse paljudes eramajades bioloogilised jäätmed,” olin pahane iseenda mõtlematuse pärast.
Nii see asi jäi. See oli meie esimene ja viimane prügisorteerimise õppetund. Edaspidi olime äärmiselt ettevaatlikud, sest soomlased on sellistes asjades pedandid ja jälgivad hoolega, et kõik prügid oleksid ikka tõepoolest korrektselt eristatud, ka korrusmajades ja ridaelamutes, kus igamees omale kompostihunnikut tekitada ei saa. Kollektiivsed prügipanemise kohad on planeeritud nii, et erinevad prügid sorteeritakse äärmiselt detailselt: ajalehed eraldi, papp ja pakendid eraldi, klaas eraldi, metall eraldi, biojäätmed eraldi ja siis veel tavaline kuiv prügi. Ning trahvid on suured, kui eksimus avastatakse. Kusjuures, ka paljudes metsavaheparklates ja bensiinijaamades СКАЧАТЬ