Minu Soome. Kaja Saksakulm Tampere
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Soome - Kaja Saksakulm Tampere страница 5
Название: Minu Soome
Автор: Kaja Saksakulm Tampere
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479245
isbn:
Niisiis Professor. Pikk ja veidike punnis kõhuga, mis on õllekõhu moodi, aga mis tegelikult vist ei ole õllekõht. Klassikalise biitlite-ajastu soenguga, sest hingelt on ta jätkuvalt noor ning ei suuda aktsepteerida tõsiasja, et ihu vananeb. Professor on minu akadeemiline isa, tõepoolest selle sõna kõige üllamas ja ülevamas tähenduses. Ta on minus kasvatanud selle akadeemilise isiksuse, just nii nagu isad oma lapsi kasvatavad. Doktoritöö kirjutamise ajal ta suunas ja juhtis küll, kuid mind hämmastas see, kuivõrd ta mulle samas ka vabadust andis, kuivõrd tunnustas ja sellega motiveeris. Peab tõesti tõdema, et hea sõna, usaldus ja sõbralikkus kasvatavad inimest kõige tõhusamalt. Mõnikord ei ole ma temaga nõus ja me vaidleme, ja suurimaks komplimendiks mulle on see, et ta nii mõnelgi korral on vaidluse lõpuks nõustunud minu seisukohaga. Kuigi väga sageli on tegelikult temal õigus, kui hiljem asja üle järele mõelda.
Ehk siis nii nagu kuulsas Lumekuninganna muinasjutus röövlipealik (naine) ütles: „Lapsi tuleb hellitada, siis kasvavad neist head röövlid!” Mu ema armastas seda tsiteerida, ja mulle tundub, et ka mu vana hea Professor elab selle põhimõtte järgi.
Üldiselt on soomlased veidi ka sellised pealesuruja-tüüpi inimesed. Nad võivad olla väga resoluutsed ja oma arvamuses kindlad. Nad lihtsalt ei jäta teisitiarvamise ja – tegutsemise võimalust. Ja nad on väga tõsiselt autoriteete arvestavad, juhte aktsepteerivad, aga ainult siis, kui juhi arvamus neile meeldib, kui nad on juhiga nn ühes meeskonnas. Kui nad juhtumisi on vastalised, siis sest head nahka ei tule, ja lahti läheb pikk korralik vägikaikavedu. Minu Professor on just selline tüüpiline soomlane, väga kindlalt oma seisukohtadega. Isegi kui asjad alati päris nii ei ole, nagu tema on endale välja mõelnud, on ta ikkagi väga järjekindlalt oma arvamuse juures. Ja ainult nende inimeste suhtes, kellest ta hoolib või kelle poolel ta on, võib ta teha põhimõttelisi järeleandmisi.
Professor on ka, vaatamata oma eale ja vahel ilmnevatele mäluprobleemidele, fantastiliselt huvitava ebatraditsioonilise mõtlemise ja akadeemilise diskuteerimise võimega inimene. Ei ole teemat või seisukohta, millest tema ei oskaks nn teispoolsust välja tuua. Minu kogemus temaga akadeemilises elus ongi olnud kõige huvitavam just selles osas, et ta lihtsalt oskab asjad pöörata pahupidi ja kui tundub, et miski asi on kindlasti nii, siis pärast temaga arupidamist on need kindlasti absoluutselt teistmoodi.
Professor on hingelt suhteliselt üksik, kuigi abielus kauni Lapi Naisega. Soomlased on kõik hingelt kuidagi väga üksikud. Kuigi nad suhtlevad teistega päris palju ja on sageli koos sõpradesugulastega ning ka igapäevaselt väga perekesksed, ja näiteks välja pidusse mitte mingil juhul üksi minna ei taha, on nad tegelikult oma sisemuses väga üksi. Võib olla on see ka individualism, aga kui selle sõna tähendusest see väike negatiivne ego rõhutav nüanss välja jätta, siis jääbki ju sellest järele üksindus.
Nüüd, kui Professor on jäänud pensionile, teenitud emeriitprofessori staatusesse, on ta palju rõõmsama olemisega, leebem ja tolerantsem erinevate seisukohtade suhtes. Ning töövõimet ja huvi erinevate uurimisprojektide ja ettevõtmiste ja raamatute kirjutamise vastu ei ole ta ka kaotanud, mis on ääretult tore.
Omavahel räägime alati eesti keeles – see on meie salakeel, sest ega soomlased tegelikult eesti keelest aru saa. Neile on eesti keel keerulisem kui eestlastele soome keel. Eks see Soome TV vaatamise kogemus annab siin eestlastele väikese eelise – soomlastel ei ole ju olnud võimalik niimoodi eesti keelt ja kultuuri õppida. Kui soomlane eesti keelt oskab, siis tavaliselt on ta seda koolis õppinud, kuid praktika puudub ning ta natuke häbeneb seda kasutada. Või on siis tegemist tõelise Eestifänniga, kes on end süstemaatiliselt harinud, ja neid on siin Kesk-Soomes üllatavalt palju.
Arvan, et kauaks meil Professoriga oma salakeelt enam ei ole. Tänaseks on meie noored kolleegid ülikoolis olnud igatahes usinad õppijad ja saavad vahel päris täpselt aru, kui ma miskit eesti keeles ütlen. Professori eesti keel on aga päris korralik ja vigadeta. Üks naljakas asi on tema eesti keeles kõnelemise juures siiski – alati, kui me hüvasti jätame, lausub tema: „Tere!” Nii armas mu meelest. Pole tahtnud seda korrigeerida. Sedasi jääbki tunne, et lahkumist nagu ei olegi, on jälle ja ainult uue taaskohtumise algus. Ja alati tuleb sellest väikesest keeleveast mulle naeratus huulile ning meel läheb rõõmsaks. Ave arvas selle Professori lahkumisel teretamise kohta, et äkki ta teeb seda meelega, sest Professor on oma loomult selline krutskite tegija. Et sa tegelikult kunagi ei tea, mis kavalus või vimka tal meeles on. Täiesti tavaline on, et Professor võib saunast tulnud nägu kreemitavale naisterahvale öelda: „Kas sa kasutad kortsukreemi1?” – endal sealjuures kelmikas naeratus näol. Ning ütlemata rumal oleks selliste kahemõtteliste naljade peale solvuda. Huvitavad keelelised nüansid ja mängud sõnadega on ju talle igiomased, see on omamoodi eneselõbustamine.
Niimoodi me Avega seal Professori saunas siis esialgu maandusime ja end sisse seadsime. See oli tõsine soome saun ja seda köeti vaid talvel. Suviti käis pere igal õhtul all aias allika ääres asuvas kesäsaunas (suvesaunas), väikeses kuudi moodi majakeses, mille Professor oli ise ehitanud naabrimehe käest saadud lauajuppidest. Sinna kesäsauna mahtus tegelikult ainult üks inimene korraga leilitama ja pesema, no äärmisel juhul kaks kiitsakat. Pesemine toimus sauna trepil õues, vett sai allikast ja saunaahju kohal oli katel, milles ahi vett soojendas. Ventilatsioon toimus läbi seina sees olevate pragude ja lauajuppide liitumiskohtade. Saunas oli reegel, et alati, kui võtsid kopsikutäie sooja vett, pidid kopsikutäie külma asemele panema, sest nii jõudis ahi pidevalt sooja vett juurde kütta. Samuti oli reegel see, et saunast lahkuja pidi järgmisele saunalisele sooja sauna jätma, tähendab, ahju puid täis panema. Samuti pidid olema täis kuumaveekatel ja külmaveetünnid. Duširuumi see pere suvel ei kasutanudki.
Kogemus Professori saunas elamisest oli meie esimese Soome sügise eriline elamus. See oli šikk. Stiilne ja mugav. Looduslähedane ja tõeliselt öko. Ka atmosfäär seal Professori ja tema Naise aias oli ütlemata romantiline, ehk isegi muinasjutuline. Aeg oli seal nagu seisma jäänud ja kiire oli kuhugi kaugele ära kadunud. Augustiõhtud olid veel soojad ja ilusad, kuid sääski enam ei olnud. Ja igal õhtul tuli müstiline uduloor maa peale, sest ööd olid juba jahedad. Udu mässis aia kiivalt endasse, õhk peaaegu ei liikunudki. Loodus oli jälle kord küpseks saanud – meeli täitis õunte ja krüsanteemide lõhn segunenult kõdu ja sambla ja talveunne vajuvate putkede spetsiifilise lõhnaga. Selline tunne oli, et loodus on endale lubanud väikese puhkepausi. Suvised tööd tehtud ja talvised tegemised ees, vaikus ja rahu enne uusi möllamisi. Paari nädala võrra on sügis siin Kesk-Soomes eespool kui Eestis.
Kella kaheksa paiku igal õhtul pani Professor kesäsauna juures tuled põlema ja klassikaraadio mängima. Ja saunarutiin algas. See klassikaraadio ja tuled olid märk, et saun on valmis.
Professori kesäsauna asukoht oli ja on eriliselt hõrk. Krundi piiril oleva allika kõrval ja taga on kasesalu segamini suurte mahlaste putkede ja väikese võsaga. Suvine Kesk-Soome ongi suhteliselt võsastunud: suuremate lehtpuude all on tavaliselt korralik ja mahlakas putke- ja pajuvõsa, mis omamoodi „troopilise” mulje jätab ja spetsiifilist lõhna tekitab. Männimetsaalused on muidugi lagedamad ja kaljusemad, sedasorti maastikku on siin ka palju. Võsastunud on madalamad kohad – järvede, ojade, jõgede kaldad ja orud. Männimetsased ja liivase pinnasega on aga kaljused künkad ja mäed. Ning need kaks eri stiili vahelduvad tihedalt.
Soomlased ei ole nii usinad ja põhimõttelised muruniitjad ja võsahävitajad kui eestlased. Eesti aiapidamise kultuur on rohkem Saksa ja Euroopa mõjutustega. Soomlased eelistavad loomulikku looduslikku fooni ja kujundavad seda omatahtsi ümber väga minimaalselt – tavaliselt värvikate lillesülemitega, mis on istutatud pottidesse ja amplitesse, СКАЧАТЬ
Kortsu on soome keeles kondoom.