Minu Soome. Kaja Saksakulm Tampere

Чтение книги онлайн.

      Üks uus algus minu jaoks on olnud elu Soomes. Olemuselt kirju ja segane, nagu elu ikka.

      Olen Soome-aja jooksul pidanud üsna mitut blogi, et mõtted, olukorrad ja inimesed ei ununeks. üks mu professor Tartu ülikoolis ütles kunagi: „Mõtetel on kalduvus tulla… ja ka minna. Seepärast tuleb nad kinni püüda ja üles kirjutada.”

      „Minu Soome” on kollektsioon mõtteid ja meenutusi aastatest 2004–2009, kuid kirja on see pandud vahemikus kevadest 2008 kuni kevadeni 2009. Seevastu raamatu ülesehitus on ilma väga täpse kronoloogilise liinita. Põhjus üsna lihtne – mõtted tulevad vahel üsna kummalistel põhjustel ja just siis, kui nad tulevad. Siin on küll olemas oma loogika selles mõttes, et üks või teine meenutus on saanud inspiratsiooni eelmistest väljaütlemistest, ka hilisemad sündmused on olnud teatud meenutuste initsiaatoriks. Lugejal soovitan võtta neid jutujuppe kui mõttekillukesi, ja siis neist omasoodu mingi pilt kokku monteerida.

      Kohati tuleb raamatusse kaasteelisi, eelkõige tütar Ave, kellega oleme seda Soome elu ilu ja võlu jaganud algusest saadik. Tema jaoks on Soome eluetapp tänaseks läbi saanud ja avastamist ootavad uued maad ja rahvad. Samuti põikuvad siia oma tegemistega need olulised inimesed, kellega see Soometeema seotud on olnud – teised pereliikmed ning mõned sõbrad. Selline kirju seltskond siis, olgugi et vähese sõnaõigusega – jätan neile võimaluse minu tõlgitsuste kaudu osaline olla. Natuke egoistlik? Jah. Soomes elades olen üles leidnud ka enesekindluse olla lihtsalt ja rõõmsalt egoistlik ja väärtustada seda, mis minu arvates oluline on.

      Mis siin raamatus siis juhtuma hakkab? Klatši? Nalja? Tarku mõtteid? Põhjapanevaid järeldusi Soome ja soomlaste kohta, ülevaadet kultuurist ja ajaloost? Ei, mitte päris niimoodi ei ole see kirjapandu siin mõeldud. Raamat on igapäevastest lihtsatest tavalistest asjadest ja Soome elust ühe inimese silmade läbi. Natuke nagu läbi lukuaugu piilumine. Sest see, et tegelikult ei olegi võimalik haarata haaramatut, sai mulle selgeks üsna selle raamatu kirjutamise alguses. Soome Sisu on nii suur, et nende kaante vahele see kohe kindlasti mingi valemiga ära ei mahu. Ja fakt on ka see, et meie arusaamine oma põhjanaabritest on pungil stereotüüpe ja arvamisi, kuid millised need soomlased tegelikult on, jääb meile müstikaks. Ja paraku on tänaseks viis aastat elu üksinda omade seas – eestlasena soomlaste seda arvamust võimendanud. Kohati tunnen, et ma saan soomlastest aru ja oskan seletada, miks nad nii või teisiti käituvad või toimivad, kuid ei või väita, et ma kõike Soomest ja sealsetest inimestest tean.

      See raamat on minu katse vaadata soomlaste hinge ja Soome ellu ja iseendasse selles kontekstis – kuidas saab üks tavaline eestlane oma eluga ja iseendaga hakkama tavaliste soomlaste keskel elades. Ja millisena Soome ühele eestlasele tundub ja näib, kuidas ennast avab ning kuidas see avastaja iseennast avab ja avastab just selles Soome kontekstis. Kahekõne iseendaga? Vist küll. Ja kindlasti minu kahekõne Soomega.

      ALGAMINE

      Avan autoakna linnalähedase kiirtee parklas, värskelt lehtinud kaskede lõhn tungib rõõmsasti mu ninna. Päike oli hiilimas puude taha, kuid kumab veel kutsuvalt. On 2008. aasta maikuu 21. päeva hilisõhtu, aeg, kus kased on hiirekõrvul ja päike enam peaaegu ei loojugi.

      Sommid püüavad kaskede lehteminemise ajal alati kodus olla, ja kui mõni seda vahepeal ei saa, siis räägitakse sellest kahjutundest palju ja nukrutsetakse. Aga miskit pole öelda, see on kaunis aeg – selline hõrk ja õrn, täis lõhnu ja emotsioone ja valgust. Füüsiliselt on tunda, et maa ärkab ja raputab endast selle talveraskuse, selle lume ja külmaga kogunenud taaga, ja inimesed virguvad koos maaga.

      Tahan seal parklas seda hetke kinni püüda. Meeltesse ja ka kaamerasse. Endal peas kummitamas valgetest Saaremaa öödest rääkiv vana laul, mida soomlased väga armastavad ja eestlased, tundub, on unustanud – me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu, et linalakk-neidu sa püüda ei saa.

      Irooniaga mõtlen, et olen ka nende viie aastaga muutunud linalakaks – naturally blond forever, plaatinablond. Ilustamata ja eesti keeli öeldes aga – lihtsalt halliks läinud nende aastatega. Ja püüda mind ka ei saa, sest viimased aastad olen elanud palju ratastel.

      Nii nagu selgi õhtul. Olen jälle üksinda öös teel Helsingist Jyväskylässe. Nii nagu sadu kordi viimaste aastate jooksul. Ja muusika mu autos tümpsub kui viimasel rullnokal. Soome NRJ raadio muusikavalik on temperamentne ja hea, hoiab meeled ärkvel ja inspireerib gaasi andma. Muide, kui Eesti numbrimärgiga autoga Soome teedel kimada, siis peab ikka gaasi andma, mitte Soome-stiilis uimerdama, sest nii kummaline kui see ka pole – kui soomlased tee peal eestlast sõitmas näevad, siis nad lihtsalt peavad tast mööda saama, kasvõi liikluseeskirju rikkudes. Kuigi nad muidu nagu tiguloomad või ülikorralikud koolilapsed oma radadel kulgevad. Eestlane ajab nad ärkvele. Igas mõttes.

      Saan selle väikese peatuse ajal puude taga eputava päikese pildi fotokaamerasse. Kaamera on oluline osa minu viimase aasta elust, olen sinna püüdnud palju ilu. Kaamera kinkisid mulle mu kodused, just selle mõttega, et saaksin jäädvustada oma ohkeid, millega kogu oma pere olin tõeliselt ära tüüdanud – see mu komme ilusate loodusvaadete juures alati ja valjuhäälselt seletada: „Tahaks seda kõike maalida, või siis pildistada!” Nüüd ma enam ei ohka. Nüüd tahan igal pool pildistamispeatusi teha – sealhulgas täiesti võimatutes paikades. Sestap on eriti väärtuslikud need hetked, kui olen ise roolis ja üksi autos – saan auto peatada just siis, kui soovin või kui kaamerasse haaramiseks sobivaimad vaated ette satuvad.

      Olen viimasel ajal sageli mõelnud, et fotokaamera on tegelikult enese peitmise võimalus – tõstad objektiivi silme ette ja vaatad maailma läbi kindla fookuse. Ja keskendud. See on teatud mõttes nagu meditatsioon. See on ka nagu pildi sisse minek, reaalsusest ära. Nii nagu maalideski. Pildistada ei saa kiiruga klõpsides, piltide kaamerasse püüdmiseks peab olema aega keskenduda, fokuseerida, peab olema kannatlikkust mängida valguse ja varjudega.

      Kusjuures pean tunnistama, et enne, kui hakkasin pilte kaamerasse püüdma, olin palju kärsitum ja pinnalisem. Kaamera kaudu maailma kogemine on olnud ka elamise õppetund – et kuidas minna asjade sisse ja sügavuti, kuidas seada fookusi nii, et kompositsioon oleks paigas. Seda ka filosoofilises tähenduses, üle kantuna elamise kunstile laiemalt. Ja see sügavuti minemise õppetund on juhtunud just minu Soomes elamise ajal. Olen kindel, et selle õppetunni omandamine ei ole juhus ja pelgalt fotografeerima õppimise tulemus. Siin mängib oma rolli ka Soome igapäevane elamiskultuur, tempod, millega siinmail asju aetakse, jutte räägitakse; oskus mõttepause pidada ja lause vahel hinge tõmmata. Kui mu käest nüüd küsida, et mismoodi on Soome mind mõjutanud, siis – olen õppinud olema rahulikum, süvenenum, ma ei karda pidada mõttepause, ma olen õppinud rääkima ja elama aeglasemalt, võiks öelda – õppinud elama nautimise tundega. Noh ja veel muid asju ka.

      Saanud seal parklas siis oma kunstilised fookused paika, hinges heameel õnnestunud kaadritest, helistan tütrele Jyväskylässe ja ka koju Eestisse – see on meie komme siin võõrsil olnud algusest peale, et ikka ütleme üksteisele, kus oleme ja millal tuleme. Raportreerin, et olen teel ja et kõik on hästi ja et umbes keskööks olen Jyväskylä kodus. Ma ei kujuta ette, et saaksin oma lapselt oodata seda, et ta mind informeeriks oma käikudest, kui ma ise tema suhtes sama ei teeks. Ning ma tean, et ta muretseb, kui ma autoga СКАЧАТЬ