Minu London. Anu Samarüütel-Long

Чтение книги онлайн.

      Montfort House’i asukateks polnud ainuüksi veidrikud, joodikud ja narkomaanid, ehkki selline mulje võib jääda. Enamik olid tavalised töölkäivad inimesed, nii inglased, pakistanlased, ladina-ameeriklased kui kes kõik veel. Kuna nad läksid vara tööle ja koju jõudes sulgusid oma korteritesse, siis ei puutunud ma nendega eriti kokku. Värvikamad tüübid aga elasid oma elu ebatavalisema graafiku alusel ja seepärast oli mul nendega rohkem kokkupuutepunkte. Üks toredamaid majakaaslasi oli kohe meie kõrvalkorteris elanud täiesti normaalne poiss Simon, kes oli teatrikunstnik ja töötas kodus, ehitades tillukesi lavamakette ja joonistades kostüümikavandeid. Vastastikku osutasime me üksteisele postiteenuseid – meie võtsime vastu tema pakke, kui Simonit kodus polnud, ja tema lükkas meie ajalehti ja kirju postiluugist sisse, kui need olid jäänud poolenisti sealt välja tolknema ja kui me ise Eestis olime. Simon kutsus meid vaatama ka ühte oma etendust nimega „Elling”. Seda etendati Trafalgar Studios – see on siiani jäänud mulle ainsaks korraks külastada Briti teatrit. Ma pole nii imeliku kujuga teatris varem käinud. See oli nagu mingi püstine tünn, kus pingiread kaelamurdva nurga all lae alla tõusevad. Nähtud etenduse peaosa mängis aga kuulus näitleja nimega John Simm. Ja mul ei jäänud üle muud kui olla uhke, et minu naabriks on nii edukas teatrikunstnik.

      PUNANE JA RATASTEL

      Parim vahend Londonis ühest kohast teise jõudmiseks on kahekorruseline buss. Ma jumaldan topeltbussi teisel korrusel sõitmist, eriti eesistmel, ja võiksin niiviisi veeta terve päeva täiesti rõõmsa ja rahulolevana. Kui te pole kunagi elus double decker’i ehk topeltbussiga sõitnud, siis kujutlege, et istute kõrge raamaturiiuli otsas, mis kihutab täiskiirusel kergelt küljelt küljele kõikudes, foore ja liiklusmärke peaaegu riivates ja kitsastel tänavatel hoogsalt kurve võttes. Ehkki võib tunduda, et kohekohe paiskub ta külili, pole vaja muretseda, sest double decker on igati stabiilne ja ohutu sõiduriist. Topeltbussid on olnud käigus juba üle saja aasta ning esimesed sellised liikusid hobujõul. Olen televiisorist näinud ka vanu arhiivikaadreid, millest nähtub, et algeline double decker nägi välja nagu küla heinavanker, mis üle munakivide logistas ja mille teise korruse lahtises kastis istusid sirgete selgadega daamid, hiigelsuured kübarad peas.

      Ka Tallinnas on paar turistide vedamiseks mõeldud double decker’it. Nendega sõites saate kindlasti mingisuguse topeltbussi tunde, kuid on üks nüanss, mis sõiduelamuse Londonis ainulaadseks ja kordumatuks teeb. See on Londoni bussijuhtide temperament ja oskus manööverdada igas olukorras graatsilise muretusega. Eesti linnaliinibussid sõidavad kuidagi raskelt, venivalt ja ähkides-puhkides. Londoni topeltbussid vuhisevad… vuhhh ja vuhh. Kergelt nagu baleriinid… Ehkki elevandisuurused baleriinid.

      Londoni bussid liiguvad tihti mööda selliseid teid, kuhu Eestis mitte keegi mitte iial bussiliini sõitma ei paneks. Näiteks ülikitsas ühesuunaline tänav, puud mõlemal pool – aga pole probleemi, buss sõidab sealt läbi, nii et oksad ragisevad vastu aknaid ja teise korruse reisijad tõmbavad ehmunult pea õlgade vahele. Bussid sõidavad ka sellistel tänavatel, kus samal ajal käib hoogne turukaubandus, näiteks nagu Bethnal Green Road. Sealne turg pressib end pooleldi kõnniteele, turuputkade tagumised otsad sõiduteele ja turumüüjad istuvad oma toolidega vahel lausa tänaval, liikluskeeris selja taga. Hommikuti ja õhtuti, kui kaupa peale ja maha laaditakse, tekivad sellistel turutänavatel aeg-ajalt ummikud, bussid jäävad seisma ja keegi ei saa edasi ega tagasi, aga siis kõik laheneb ja elu läheb edasi. See on väga inglaslik, et väikesest asjast ei tehta probleemi. On turg, on bussid, on kaubaautod, igaüks tahab oma tööd teha, kõik peab toimima. Ja kõik saavadki kuidagi hakkama, olgugi et vahel on kitsas ja ebamugav. „Keep calm and carry on” – „jääge rahulikuks ja laske edasi nagu ikka” – mentaliteet on brittide alateadvusse sügavalt juurdunud. Teise maailmasõja ajal kutsuti selle hüüdlausega britte üles säilitama rahu ja jätkama nagu tavaliselt ja nüüd nad ongi sellised. Aga võib-olla on see brittide kaasasündinud eripära, et tühjast tüli ei tehta ja kohusetundlikult oma asja edasi aetakse, langegu pommid või olgu liiklusummik.

      Enne bussi sisenemist korda endamisi mantrat – hoia torust kinni… hoia torust kinni… hoia torust kinni. Seda ei tohi KUNAGI unustada, sest Londoni bussijuhtidele meeldib gaasi ja pidurit vajutada väga ootamatult. Kahekorruselise bussi trepist üles või alla minnes tuleb aga kinni hoida KAHE käega. Üles ronida tuleks nii ruttu kui võimalik, parem on, kui joostes, enne kui buss kihutama hakkab. Kui tahad alla tulla, on parem oodata, kuni buss on peatunud. Juht kuuleb niikuinii, kui keegi trepist alla kobistab, ega sõida kunagi enne minema, kuni kõik tahtjad on välja saanud.

      Avalikus kohas ja eriti bussis pole viisakas süüa, kuid vahel on keelatud asjad liiga head, et neid tegemata jätta. Bussi ülemine korrus on eriti tore sellepärast, et seda saab kasutada liikuva kohviku või restoranina. Üldiselt ei sekku keegi teie tegemistesse, võib-olla ainult siis, kui otsustate süüa midagi väga haisvat või tarbida alkoholi või kui buss on täis. Kui aga kaasreisijate tundeid ja hügieenireegleid arvesse võttes väikese delikaatse pikniku peate, ei takista teid keegi.

      Kord pidin ma minema ühele loengule Lõuna-Londonis, aga meil Chrisiga olid kõhud hirmus tühjad. Ostsime Sainsburyst karpidega salateid, hummust, koti lehtsalatit, jooki ja leivakuklikesi ja istusime bussi 171, mis mind loengule pidi viima. Kuna buss alustab oma ringi Holbornist, siis polnud teisel korrusel ühtegi hingelist. Tegime toreda tiiru läbi Aldwichi ja siis üle Waterloo silla lõunakaldale. Waterloo sillalt avaneb muuseas üks Londoni parimaid vaateid. Keerad pead ühele poole – seal on Parlament, Big Ben ja Millennium Wheeli vaateratas, keerad teisele poole, seal on National Theatre, Oxo Tower, St. Pauls ja Gherkin. Peaaegu СКАЧАТЬ