Minu London. Anu Samarüütel-Long

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidsin, et kõige sobivam koolikott on ratastel reisikohver, sest käe otsas kogu seda kangaste ja materjalide mäge ei jõudnud lihtsalt enam vedada! Kui kõndida mööda Charing Cross Roadi, siis näeb seal tihti moe- või tekstiilitudengeid Saint Martinsi poole tõttamas, suured kohvrid kannul vuramas. Materjalid ja poolikud tööd pidi koju kaasa võtma seepärast, et esiteks polnud koolis piisavalt ruumi ega turvalisi hoiukohti, teiseks seepärast, et kooli uksed sulgusid täpselt kell pool üheksa õhtul. See tähendas, et enne magama minekut jõudis kodus teha veel mitu head tundi tööd. Saint Martinsi tudengid ei puhanud kunagi! Välja arvatud siis, kui nad magasid.

      Enamik inimesi läheb ülikooli õppima, eeldades, et seal on palju tarku õppejõude, kes loengutel neile oma teadmisi jagavad. Saint Martinsi Kunsti- ja Disainikolledži moemagistrantuuri õppeplaanis ei olnud ÜHTEGI loengut. See on koht praktilisteks tegudeks, mitte sõnadeks. See ei ole koht õppimiseks – sest kõik vajalikud teadmised peaksid siia tulles juba olemas olema. See ei ole koht eksperimenteerimiseks ega eneseotsinguteks – need, kes siia tulevad, on juba väljakujunenud käekirjaga disainerid, kellest enamik on juba praktiseerinud kuulsates moemajades ja kes vajavad vaid seda viimast väikest tõuget, et oma moekarjääriga alustada. Saint Martinsit võiks võrrelda tippsportlaste suurvõistluse-eelse intensiivtreeningulaagriga, kus sportlaste või siis antud juhul moekunstnike vaim, lihased ja meeled trimmitakse ja tuunitakse perfektsuseni, et nad võistlusraja stardipakul oleksid oma absoluutses tippvormis. Kursuse lõpp on mõtteline stardipauk, pärast mida pistab igaüks jooksu ise suunas, sest see ei ole omavaheline võistlus – pigem võidujooks ajaga ja iseenese proovilepanek. Ühed leiavad endale töökohad maailma tippmoemajades, teised loovad oma kaubamärgi. Neid, kes pärast kooli lõpetamist „kaotsi” lähevad või eriala vahetavad, on ülivähe, näiteks meie kursuselt ei tea ma kedagi sellist.

      Esimese õppeaasta iga semester algas uue projektiga, milleks oli ikka ja alati moekollektsiooni disainimine. Esimese ülesande selgitusse oli märgitud „diagnostiline projekt”. Just nagu oleksid üliõpilased haiged, kes vajavad diagnoosi, enne kui nende ravimise kallale asuda. Igaüks sai endale kaks juhendajat, kellega toimusid regulaarsed konsultatsioonid paar korda nädalas.

      Minu õppejõududeks sattusid Patric ja Jane. Patric oli kena tõmmu Kariibi jumega keskealine mees, kes töötas kateedri juures. Ta rääkis pehmelt, ilusasti ja viisakalt ning mitmete tähelepanekute põhjal võis oletada, et tema, nagu ka paljud teised, tundis Louise’i ees teatud hirmu. Minu teine õppejõud oli pikkade mustade juuste ja silmi katva sirge tukaga Jane. Ta oli üks neist paljudest noortest moeloojatest, kelle Louise külalisõppejõuks oli palganud. Suurele hulgale Briti disaineritele on õppejõuamet tõeliseks päästerõngaks – ülikoolid maksavad neile 30–50 naela tunnis. Nad õpetavad ülikoolis ühel päeval nädalas, ülejäänud aja aga tegelevad omaenda moemaja ja kollektsioonidega. Meil olid õppejõududeks mitmed tuntud noorema generatsiooni moetegijad, nagu näiteks Peter Jensen, Jens Laugesen, Kim Jones, Fleet Bigwood ja Avsh Alom Gur. Lisaks õppejõududele oli Louise palganud ka terve hulga „külaliskriitikuid”, kes ilmusid aeg-ajalt ja vahel üpris ootamatult ning kellele võis oma töid näidata ja neilt nõu ja arvamust pärida. Meie kursuse „külaliskriitikuteks” olid sellised tuntud nimed Londoni moeareenilt nagu Sophia Kokosalaki, Emma Cook, Julie Verhoeven, Giles Deacon ja Kinder. Moekaugele inimesele ei ütle need nimed midagi, kuid uskuge mind, tegu oli Londoni moe kõige eesrindlikuma ja cool’ima koorekihiga tol ajahetkel. Louise hoolitses selle eest, et kateedrile aitaks ilmet anda noored tipptegijad, kogenud vanadest kaladest ei näinud ta hoolivat. Noor, cool7, värske ja terav – selline oli Louise’i maitse kaastööliste valikul.

      Jane oli täpselt selline. Noor, cool, värske ja terav. Ma sain väga hästi aru, et ta on cool, kuid ütleme nii, et tema stiil polnud minu maitse. Kord tulin ma kooli ja jäin stuudio uksel seisma. Seal oli mingi võõras mees, kes vestles elavalt minu kaasõpilastega. Selja tagant riietuse järgi otsustades oli ta kodutu – seljas tumerohelisest nailonist lontis ja lohvakas jopp, millele tikitud faasanid ning mingi jahiklubi logo, peas imelik mütsilott. Mees keeras end ringi – see oli Jane! „Anu, ma tulen kohe sinu juurde, pane oma asjad valmis!” ütles ta oma pika tuka alt. Laotasin joonised ja kangaproovid lauale laiali. „Nii-nii, mis meil siin siis on?” Jane silmitses mu joonistusi tähelepanelikult. „Miks sellised vormid? Kust need kitsad püksid tulnud on? Kus on su research?” Millised kummalised küsimused – kust on tulnud kitsad püksid? Kust nad siis tulema peaksid? Ikka minu peast! Ma olen ju disainer – ma võin teha, mida tahan! Kui ma vaatan lakke ja minu instinkt ütleb, et „kitsad püksid”, siis järelikult nii ongi! Ma tundsin, kuidas minus kasvas trots. „Mulle lihtsalt meeldis selline kitsas joon!” vastasin. „Jah, aga kus on sinu research?” Research tähendab moemaailmas kollektsiooni visuaalset taustauuringut ja inspiratsioonimaterjali. Mul olid mõned pildid päikesest, kiirte peegeldumisest ja mõned pildid geomeetrilisest kunstist, sest olin oma kollektsiooni inspiratsiooniks võtnud valguse. Lükkasin pildid Jane’i ette. „See pole mingi research!” ütles Jane. „Aga milleks peab see research üldse olema?” küsisin nõutult. „Kui sa töötad suures moemajas, sa oled peadisainer ja sul on suur tiim, siis sa pead suutma neile selgeks teha, milline on kollektsiooni look, mille kallal te parasjagu töötate. Sa pead leidma mingit pildimaterjali, millest inspiratsiooni saab võtta, mingi ajastu, mingi stiili, või inimese, kes seda look’i väljendab. Research’i peab olema palju, siis on, mille hulgast valida.” Olin ikka veel tõrges kogu selle research’i-jutu suhtes. Jane aga ei olnud veel lõpetanud. „Miks su joonised nii puised on? Näe, siin on sul hoopis toredad sirgeldused, võta neist eeskuju,” osutas ta minu sodi-podipaberitele. „Üleüldse – su vormid on väga high street8. Näita oma kangaid! See on jube… see näeb välja kohutavalt odav… see ei kõlba üldse… see pane küll ära… OK, järgmiseks korraks tee mulle rohkem research’i ja huvitavaid vorme ja otsi korralikud kangad! Jõudu tööle!” Olin südamepõhjani solvunud. Minu vormid ja high street! Ta võrdleb mu tööd kaubatänava odavbrändidega. Tavalise massimoega. Research, look, high street, need minu jaoks uued sõnad keerlesid mu peas lakkamatult ringi ja ringi.

      Otsustasin minna raamatukokku ja proovida teha seda kurikuulsat research’i. Oleks siis keegi näidanud täpselt, mis asi see research on, kuid näitlikke õppevahendeid siin koolis ei kasutatud. Kaasõpilaste töid nägi vaid siis, kui need laual juhuslikult lahti olid, ja pikalt teiste asju vahtida polnud kombeks, sest ideedevargus on moeilmas alati õrn teema.

      Raamatukogu ukse kõrval oli reas kolm paljundusmasinat ning üks värvikoopiamasin. Seda oli ilmselgelt vähe, sest nende taga lookles umbes viieteistkümnest kunstitudengist koosnev järjekord. Igaühel oli kaenlas pakk raamatuid ja ajakirju, paberiribad järjehoidjateks vahel. Mõne raamatukoorem oli nii suur, et nad olid kuhjad põrandale ladunud. Koopiamasinad huugasid vahetpidamata, õhk oli paks, kuum ja trükitindist rikastunud. Kõik seisid ja ootasid stoilise rahuga oma hetke masina juures. Omavahelist vestlust ei toimunud. Üks mustvalge A4 maksis viis penni. Üks kutt oli disaininud mingid punkmustrid, mida ta muudkui paljundas ja suurendas ja vähendas ja siis lõikas kääridega ja paljundas üha uuesti kümnetes eksemplarides. See on selline primitiivtehnoloogiline töömeetod, mida kasutasid 70ndatel fanzine’de ehk kodustehtud ajakirjade tegijad. Alguses osalesin minagi selles paljundusrallis. Siis aga tekkis mul idee. Kui õige prooviks vajalikke lehekülgi digikaameraga pildistada? Niikuinii läheb heal juhul ainult 20 protsenti kogutud pildimaterjalist kasutusse, ülejäänu on põhimõtteliselt ülejääk, kasutu makulatuur. Pildistades võin aga pärast välja printida ainult vajalikud leheküljed. Milline kokkuhoid – nii rahas kui puudes! Terved vihmametsad jääksid püsti, kui kunstiüliõpilased ei teeks oma projektide taustauuringuid koopiamasina, vaid digikaamera abil. Ma leiutasin oma metodoloogia – raamat pidi olema teatud nurga all mu süles püsti, et lehed ei läigiks, ning mu selja taga ei tohtinud paikneda laelampi, mis oleks jällegi pannud lehed läikima. Mul olid raamatukogus omad kindlad heade valgustingimustega positsioonid, kus ma oma „uurimustööd sooritasin”. Peagi märkasin, СКАЧАТЬ