Minu London. Anu Samarüütel-Long

Чтение книги онлайн.

      Number 8 buss on muuseas alati täis trendikaid moe- ja kunstitüüpe ning moeüliõpilasi. Kuna ta sõidab öö läbi, siis muutub ta hilistel õhtutundidel funky’ks peobussiks, olles alailma täis lõbusat seltskonda teel Shoreditchi baaridesse ja klubidesse pidutsema või siis peolt koju.

      Kui ma nüüd õhtuti linnast koju tulema asutan, siis võib juhtuda nii, et ette veereb 25, mis on üsna tühi. „Ok, kui ma istuma saan ja keegi end minu vastu ei litsu, siis võib peale minna küll,” mõtlen. Lappan uut Vogue’i ja heidan aeg-ajalt pilgu aknast välja – ning äkki sõidab 25 täiesti tavalise näoga mööda Towerist, umbes nii nagu number 10 buss sõidab mööda Nõmme turust. Vaatan ringi – mõni inimene magab, mõni loeb või vahib mujale – tahaks lausa hüüda, no vaadake ometi! Tower!!!

      Kõik need kuningad ja kuningannad, kes siin elanud, kõik need tähtsad ja ka koledad sündmused, mis siin aset leidnud, on andnud sellele lossile erakordse aura. Vahin hallidest kividest lossimüüre pärani silmi, ilma pilgutamata, nagu hüpnotiseeritud. Ma ei väsi iial imestamast selle üle, et Tower on päriselt olemas ja mina sõidan lihtsalt bussiga sellest mööda. Ma olen selle üle nii õnnelik ja tänulik. Tõele au andes olen ma sama õnnelik ja tänulik, kui sõidan rattaga mööda Paksust Margareetast ja Tornide väljakust – siis mõtlen, et küll ma olen õnneseen, et minu linnas on sellised tornid. Tuleb osata rõõmustada asjade üle, mis tunduvad iseenesestmõistetavad ja igapäevased. Ma andestan number 25 bussile kõik, ainult Toweri pärast.

      KOOLILAPSE ELU, OSA 2

      Algas teine semester. Kõik olid juba olukorda sisse elanud, valvelaua onud teadsid meid nägupidi ja välistudengid olid üles leidnud paberi- ja kangapoed ning tundsid end seeläbi veidi kodusemalt. Meie stuudios käis pidev tegevus, mis ei allunud mingile erilisele ajagraafikule. Inimesed tulid kaootiliselt ja hakkasid tööle, joonistades, drapeerides rätsepanuku peal või õmmeldes mulaaže ehk odavast riidest katsetusi. Keegi tuli just kangapoest, keegi sõi plastkarbist kodust kaasa toodud salatit, keegi oli kohale kutsunud oma sõbranna, kellele ta oma loomingut selga proovis ja siis pilti tegi.

      Aeg-ajalt ilmus seinale Louise’i kiri, et see ja see õppejõud tuleb sel ja sel ajal ning pange omale aeg kirja. Mitmed töötasid hoopis kodus ja ilmusid välja vaid siis, kui neil oli õppejõuga konsultatsioon.

      Olin otsustanud nii palju kui võimalik olla koolis kohapeal, et millestki tähtsast mitte ilma jääda. Ma arvan, et ühed parimad õppetunnid sain ma just oma kaaslasi jälgides. Alguses oli minu jaoks suur müsteerium – miks mässab Šotimaalt pärit Alex, kelle jutust ma tema aktsendi tõttu peaaegu ühtegi sõna aru ei saanud, ühe vana pluusiga, seda rätsepanukule eri moel ümber mässides ja siis pildistades. Sama tegid ka mitmed teised. Jade Leong, kes nüüd töötab Marc Jacobsi kudumidisainerina, tiris kooli hiiglama suure koti teise ringi poest ostetud kampsunitega, osa neist üpris koletutes mustrites ja röögatutes värvikombinatsioonides, ja kukkus neid katki lõikama, et siis eri kampsunite tükke omavahel kummalisse kollaaži sobitada. Ta võis alustada ühe varruka otsast ja sealt järjest edasi liikudes valmis kasvatada terve uue kampsuni, mis nägi välja täiesti ebatavaline, ning vanapagan ise poleks ka aru saanud, mismoodi see tehtud on. See kõik oli väga põnev!

      Taipasin, et olin jälile saanud minu jaoks täiesti uuele töömeetodile. Hiljuti leidsin ma ühest moeõpikust isegi selle meetodi nime – „taaskasutatud rõivastega drapeerimine”. Sellise tegevuse põhiline eesmärk on saavutada uusi ja ennenägematuid lõikeid ja vorme, mida paberil valmis leiutada poleks ealeski võimalik.

      Minu sõbral Graeme’il olid aga oma töönipid. Graeme oli samuti Šotimaalt, kuid erinevalt Alexist oli tema kõne mulle täiesti arusaadav. Me saime temaga algusest peale hästi läbi, sest ka Graeme veetis suurema osa ajast stuudios töötades. Graeme’i perekonnanimi on muuseas Armour, mis tähendab raudrüüd, ja kuna mina olen rüütel, siis pole ime, et me omavahel hästi klappisime. Graeme istus alailma õmblusmasina taga ja vuristas lakkamatult kõikvõimalikke proovitükikesi: riidest peenikesi vorstikesi, volte, lehvikuid, rosette, vahepeal tuulas ta raamatus, mil nimeks „Fabric Manipulation” ehk kanga manipuleerimine, ning siis jälle leiutas aina uusi vigureid. Neid tükke sobitas ta nii- ja naapidi nuku peale, lisaks ohtralt kangast drapeerides. Jälgisin teda suure huviga ja oleksin meelsasti isegi midagi sellist proovinud, kuid milline kangakulu! Lüüa käärid riidesse ja sealt umbropsu midagi välja lõigata tundus väga riskantne. Otsustasin alustada väiksemalt ja enesele jõukohasemalt. Ostsin endale tillukese 25 cm kõrguse puust nuku, mida kunstnikud kasutavad abivahendina eri kehaasendite joonistamisel, ja sellest nukust sai minu modell – lõikasin paberist ja riidest väikseid kujundeid, voltisin ja sättisin neid sajal eri moel ja passisin neid nukukesele selga, kinnitades nad algul nööpnõeltega ja hiljem õmmeldes. Sattusin oma tegevusest järjest suuremasse vaimustusse: mu kreatsioonid meenutasid lilleõiekujulisi skulptuure, hernekaunu, taimelehti! Ühel päeval, kui olin süvenenud oma minimannekeeni pildistamisse tema uutes tualettides, jäi minu juures seisma Patric. „Ära sa, jumala eest, Louise’ile näita, mida sa siin teinud oled, ta võib selle peale jube vihaseks saada. Tead, ma ise olen ka veerandmõõdulisi rätsepamannekeene kasutanud – ei taha ju alati palju riiet kulutada –, aga kui Louise nägi, mida ma teen, küll ta siis karjus.”