Minu London. Anu Samarüütel-Long
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu London - Anu Samarüütel-Long страница 10
Название: Minu London
Автор: Anu Samarüütel-Long
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479207
isbn:
Iga kord, kui üle selle silla sõidan või jalutan, hakkan täiesti paratamatult ümisema The Kinksi pala „Waterloo Sunset”… sest minu arust see ongi paradiis, just nagu laulusõnad ütlevad.
Kui aga oled bussis, mis sõidab üle Thamesi ja Waterloo silla, samal ajal kui sina sööd kuklit ja jood kohvi – mida paremat võiks veel tahta!
Pöördudes tagasi bussipikniku juurde, rõhutan ma veel kord, sööming bussis peab olema delikaatne! Kui te suurt banketti hakkate pidama või oma järel kõike kenasti ära ei korista, siis võib bussijuht tõesti pahaseks saada. Kõigis Londoni bussides on muuseas kaamerad, mis absoluutselt kõik üles filmivad, nii et olge oma supitermosega tagaistmel üsna ettevaatlik.
On selge, et mina ja teie oleme viisakad einestajad, kuid Londonis on piisavalt mühakaid, kes teiste inimeste tunnetest ei hooli. Teisel korrusel võib tihti leida selliste kodanike pidusöökide jäänuseid, pappkarpe poolikute burgeritega, näritud kanakonte või sõidu rütmis edasi-tagasi veerevaid limonaadipurke, mis põrandale kleepuvaid loike jätavad.
Eine lõpuks võid sirvida ajalehti ja ajakirju, mida lahked inimesed on istmetele maha jätnud. Ma olen kusagilt lugenud, et on uuritud, kuidas tallinlased linna peal tasuta jagatavaid ajalehti loevad – kõigepealt nad teevad seda linnas ja siis võtavad lehe veel koju kaasa, et seal edasi lugeda ja pärast pliidi alla tulesüütiseks panna. Londonlane haarab tasuta lehe, loeb natuke ja siis viskab maha või asetab kenasti ühissõiduki istmele, et ka järgmised lugeda saaksid.
Londoni buss on tõeliselt demokraatlik sõiduvahend, kus sõidab nii rikas kui vaene, lapsevankriga noor ema kui ratastooli kasutaja. Kui Eesti emad peavad ootama, et saabuks madalapõhjaline buss, siis Londonis lasevad bussid end ise madalamale, et reisijad saaks kergesti peale ja maha, ning pole haruldane, kui bussis on korraga 2–3 titekäru. Busse kasutavad julgelt ka ratastooliga liikujad ning mulle tundub, et bussijuhid alati märkavad, kui kellelgi on mingi probleem sisenemisel või väljumisel, ja ootavad kannatlikult. See on neist nii armas. Vahel koguni ronivad nad kabiinist välja, et abivajajat aidata.
Kui ma umbes 12 aastat tagasi esimest korda elus Londonisse tulin, oli suurem osa bussidest kahekorruselised ja enamik neist vana tüüpi bussid, lahtise tagaosaga. Lahtise bussi võlu on see, et sellele saab hüpata peale ja sealt maha ka peatuste vahel, näiteks, kui buss on foori taha seisma jäänud. Vahel buss võttis ootamatult kohalt ja bussi peale hüpata plaaninud inimesed hakkasid lootusrikkalt bussi kannul sörkima, mõni oli juba jõudnud bussi torust kinnigi haarata. Kui nad lõpuks meeleheitliku hüppega end bussi vinnasid, vaatasid kõik sõitjad neid heakskiitvalt ja muheldes. Sellises vanaaegses lahtises bussis on alati ka konduktor, kes mööda bussi üles-alla käib ja sulle pileti müüb. Vanasse bussi sisenedes tuleb otsekohe maha istuda. Alguses ma mõtlesin, et ei, ma parem seisan, kuid siis öeldakse sulle uuesti, viisakalt, kuid tungivalt – palun istuge maha. Istumine ja seismine pole siin sinu enda otsustada. Kui kõik reisijad on peal, tõmbab konduktor lae all jooksvat traati, mis annab juhile märku, et võib sõita. Nüüd on vanade bussidega liine järele jäänud vaid mõned üksikud, nende seas liin nr 15, ja sealgi on autentseid vanu busse liikvel vaid mõni.
Londoni bussiparki on vaikselt sisse imbunud uustulnukas – lõõtsaga buss ehk bendy bus. Iga täisvereline londonlane vihkab bendy bus’e südamest ning viimastel linnapea valimistel oli Boris Johnsoni üks trumpe see, et ta lubas lõõtsalised Londonist pagendada. Londonlased on veendunud, et nende linna ei sobi miski muu kui kahekorruseline buss. Ma arvan, et neil on õigus. Borisi initsiatiivil korraldati Londonis lausa disainikonkurss, et leida 21. sajandisse sobilik topeltbuss. Aastaks 2012 peaksid need juba Londoni tänavatel vurama.
Londoni lõõtsabussi omapära on see, et siseneda võib igast uksest ja bussijuhile ei pea piletit näitama, piletikontrolörid on siin olemas, kuid neid näeb väga harva. Seepärast on lõõtsabussid piiratud finantsidega inimeste seas väga populaarsed. Pärast kooli ootasin ma tihti bussi koos oma kursusekaaslastega. Minu jaapani sõber Daisuke sai valida kahe bussi vahel, üks neist topelt- ja teine lõõtsabuss. Küsisin: „Daisuke, kas tuled täna koos minuga number kaheksaga?” Daisuke vastas: „Ei, ma lähen täna tasuta bussiga,” ja jäi oma number 25 bendy bus’i ootama.
Nüüd on number 25 mu kodu-buss ja ma väldin seda iga hinna eest. Number 25 sõidab Ida-Londonist Whitechapel Roadi mööda otsejoones kesklinna, Oxford Streetile, kuid see ei muuda teda karvavõrdki paremaks. Number 25 on masendusbuss, vaeste immigrantide buss. Ta on alati täis inimesi, kelle nägudest on näha, et nende elu ei ole kerge. Minu elu pole ka võib-olla alati kerge, aga viimane asi, mida ma tahan, on, et see mu näost välja paistaks! 25 bussis näeb harva inimest, kelle riideid on nauding vaadata. Nii et parem on vaadata aknast välja. Aknast välja aga alati ei näe, sest buss on tuubil täis ja pead põrnitsema kellegi koleda nahkjaki õlaõmblust.
Ma olen tihti mõelnud, et läheks õige täna linna 25 bussiga. Pole tal nii väga viga midagi. Ja siis veereb 25 ette, avab lahkelt oma uksed ja sulle vaatab vastu odavate mustade joppide ja hallide polüesterpintsakute müür. Kas litsuda end sisse… ei, ootan parem järgmist. Siis aga liugleb ette number 205, mis ei sõida küll linna, vaid ainult Liverpool Streetile, kuid ta on kahekorruseline ja möödub arhitekt Fosteri disainitud padrunikujulisest Gherkinist. Hüppan peale nagu gasell… selleks, et Liverpool Streetil teise topeltbussi peale ümber istuda. Niimoodi võtab mu linnasõit 15–20 minutit kauem, kuid mis sellest. Mida kõike ei pea inimene tegema, et vältida bussi number 25.
Kui me elasime veel Bethnal Greenis, siis oli mu linna ja kodu vaheliseks bussiks number 8, mis on mu südamele senini armas. Kuna meie uus kodu asub meie vanale kodule üsna lähedal, siis vahel nüüdki marsin 10 minutit Stepney Greenist Bethnal Greeni, et ikka oma vana hea bussiga linna saada.
Number 8 tuleb kusagilt kaugemalt ida poolt ja on Bethnal Greeni jõudes meeldivalt pooltühi, nii et enamasti saab istuda ülakorruse esiistmele. Sõit kulgeb piki Bethnal Green Roadi, mööda kuulsa ja trendika Brick Lane’i tänava otsast, mööda teemajast, kus asuvad kunstnike stuudiod ning reklaami- ja disainibürood ja trendikas eraklubi loovisikutele, Shoreditch House, mis on midagi Noku-klubi sarnast, ainult et tunduvalt kõrgelennulisem. Minul ei ole kahjuks veel au sinna kuuluda. Pärast pööret vasakule satud cool’ist, narmendavast, kulunud ja boheemlikust Ida-Londonist äkitselt Citysse, klaasist kõrghoonete ja klantsitud kontorite vahele. Bussi esiakna otsevaates paistab Gherkin, tõlkes „väiksemat sorti kurgike”. Gherkin on oma kumerate vormidega ebatavaline ja ilus, natuke nagu kosmosestarti ootav kõrgtehnoloogiline kurk. Ma ei saa aru, miks selliseid maju ei ehitata rohkem. Kui sul on raha maja ehitamiseks, siis miks, oh miks ehitada kole kast? Miks mitte ehitada midagi imelist, mida inimesed seitsme maa ja mere tagant kaema tulevad, nagu nüüd Gherkinit vaatamas käiakse. Gherkin paistab ka mu kodu aknast väga hästi kätte. Tihti lähen öösel kööki, teen rõduukse lahti ja vaatan oma tuledes säravat Gherkinit. Siis panen ukse kinni ja lähen rahulolevalt magama.
Bussireis aga jätkub, sõidame mööda Liverpool Streeti rongijaamast ja keerame paremale, tänavale, mille nimi mulle СКАЧАТЬ