Minu London. Anu Samarüütel-Long

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hommikud lõppesid äkitselt kuu pärast meie sissekolimist, kui maja ümber tekkisid tellingud ja sinine katteloor ning vanu aknaid hakati vahetama uute vastu. Igal hommikul kell 8 saabus kohale ehitusmeeste brigaad, kes kõigepealt hoolitses selle eest, et paari kõva mürtsatusega äratada kõik majaelanikud. Seejärel toimetasid nad edasi vaikselt kui hiired. Selles suhtes on ehitajad vist igal maal sarnased – et elanikud tuleb äratada võimalikult vara. Muidu on Briti ehitajad täiesti omaette tõug. Ida-Euroopa ehitajad, keda tihti metroos kohtab, on hoopis teistsugused, kuidagi õnnetud, väsinud ja virilad. Briti ehitajad on enamasti nägusad, heas füüsilises vormis keskealised mehed, ilusti riides, kollastes kõrbesaabastes ja alati rõõmsameelsed. Nende päevitunud jume pole kodumaine, vaid pärit mõnelt soojamaa puhkusereisilt. „Ehitajad on rikkad, sellepärast,” ütleb Chris. Ühel hommikul rulood avades avastasime, et me pole enam üksi. Istud oma neljanda korruse köögilaua taga, sööd rahulikult juustuvõileiba, ja mööda jalutab popmeloodiat vilistav Briti ehitaja. Kui ta sind näeb, siis hõikab ta rõõmsalt „Morning!”4 või „You’re allright?”5.

      Kui paari kuu pärast akendevahetusaktsioon lõppes ja tellingud ning sinine võrk maha võeti, oli isegi veidi kurb, et rõõmsalt vilistavad ehitajad ära lendasid.

      PIME KERJUS JA PÜHA GRAAL

      Kuidas ma Montfort’i rüütlite ja pimeda kerjuse saladust uurisin ja üsna erutavate tulemusteni jõudsin.

      Inglismaal on majadel peale numbrite sageli ka nimed. Meie uue kodumaja nimeks oli Montfort House. Kui ma seda nime esimest korda kuulsin, ei saanud ma lahti tundest, et olen seda kusagil varem kuulnud. Montfort… Montfort… ja äkki ma teadsin. Olin just natuke aega tagasi lugenud raamatut nimega „Püha veri ja Püha Graal”. Mulle meeldivad sellised ajaloolis-fantastilised teosed, mis faktikilde omavahel loominguliselt seovad ja nende ümber oma teooriaid ja stsenaariume punuvad.

      Michael Baigent, Richard Leigh ja Henry Lincoln tegelesid oma raamatus Püha Graali saladuse jahtimisega, põigates selle otsinguil nii Euroopasse kui Lähis-Idasse, puudutades nii kristluse ajalugu, templirüütleid kui Lõuna-Prantsusmaal elanud inimesi, keda kutsuti katariteks. Katarid ja nende versioon kristlusest olid ülimalt intrigeerivad. Raamat kirjeldas ka legende, mille põhjal olid katarid mingi fantastilise aarde, reliikvia, või millegi veelgi väärtuslikuma ja saladuslikuma hoidjateks. Võib-olla oli selleks Püha Graal? Võib-olla saladused kristluse päritolu kohta? Mõned legendid väitsid, et katarite juurde olevat oma aarded peitnud ka templirüütlid.

      Paavstile loomulikult ei meeldinud katarid, sest nende usk levis laialt ja ähvardas kõrvale tõrjuda katoliikluse. Seepärast kuulutaski paavst aastal 1209 välja ristisõja katarite vastu, andes käsu nad kõik likvideerida. Siin astubki mängu Põhja-Prantsusmaalt pärit aadlik ja rüütel Simon de Montfort, kuues Leicesteri krahv, kes kutsuti seda ristisõda juhtima.

      Nüüd läks asi põnevaks. Montfort saabus Lõuna-Prantsusmaale, alale, mida kutsutakse praegu Languedoc, ning seal oli tal palju ja üpris kummalisi kokkupuuteid kataritega, nende müstilise saladuse hoidjatega. Montfort’i juhtimisel toimus ka katarite viimase kantsi, Montséguri kindluse piiramine. Viimasel hetkel olevat sealt pääsenud põgenema neli katarit, kes viisid endaga kaasa mingi suure saladuse või sala-aarde – mis iganes see ka oli, keegi ei tea!

      Montfort’i juhtimisel toimus aastal 1218 kataritevastase sõja käigus ka Toulouse’i piiramine. Seal leidis Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv, oma lõpu. Tema surma hetkel olid ta kõrval tema Inglismaalt pärit naine ja noor poeg, kel nimeks samuti Simon.

      Noorest Simonist sai suureks sirgudes tähtis kuju Inglismaa ajaloos, mees, kes abiellus Inglise kuninga õega ning kelle juhtimisel toimus kuulus parunite mäss.

      Mässu käigus kõvaldati kuningas troonilt ja Inglismaad hakkas valitsema kõigi aegade kõige esimene parlament. Simon de Montfort nooremast, kuuendast Leicesteri krahvist, sai aga lühikeseks ajaks Inglismaa valitseja, kuni temagi leidis oma lõpu.

      Simon de Montfort (ikka seesama kuues Leicesteri krahv ja parlamendi looja) omas Londoni lähistel maja, mis oli ehitatud millalgi 1200ndatel. Maja asus kohas, mida tol ajal kutsuti Blythenhale, praeguse nimega Bethnal Green.

      Nii et tuli välja, et meie maja asus selle koha peal, kus 13. sajandil oli elanud Simon de Montfort, ning meie maja oli saanud nime just tema järgi! Mina – rüütel, või õieti Samarüütel – elasin majas, mis oli saanud nime kuulsa rüütli Simon de Montfort’i järgi, kelle isa oli samuti kuulus rüütel. Kas pole kummaline?

      Võib-olla teie arvate, et selles pole midagi erilist, kuid mina olin väga põnevil.

      See lugu ei lõppe aga nii lihtsalt. Ma hakkasin nüüd kokku sõlmima oma teooriat: ristirüütel Simon de Montfort piiras katarite kindlust ja puutus nendega väga lähedalt kokku, on täiesti võimalik, et ta sai oma valdusse mingi osa katarite aardest või sai teada nende saladuse. Kuna tema naine ja poeg, noor Simon, olid temaga koos Toulouse’i piiramisel, kus ta surma sai, siis juhul, kui ta saigi mingi saladuse või varanduse jälile, siis andis ta kindlasti info selle kohta edasi ka oma naisele ja pojale.

      Kui noor Simon pärast isa surma end Inglismaale elama asutas, siis on kummaline, et kuningas nõustus talle kui mitte eriti kõrge järgu aadlikule andma naiseks oma õe. De Montfort’ist sai ka kuninga lähikondlane ja nõuandja. Abielust kuninga õega sündis tal kolm poega ning tõenäoliselt elas pere just Bethnal Greeni palees, kauni looduse keskel, ümberringi veel palju teisigi aadlipaleesid.

      Kui oli nii, nagu minu teooria ütleb, et Simon de Montfort noorem oli oma isalt saanud mingi hindamatu aarde, reliikvia või koguni Püha Graali, siis kindlasti peitis ta selle kusagile siiasamasse. Kui nüüd fantaasial lennata lasta, siis on täiesti võimalik, et Püha Graal oli maetud minu maja alla või selle lähistele! Võite nüüd öelda, et olen hull, aga mis oleks elu ilma selliste lugudeta! Ja kes keelab teil ise OMA lugu valmis punumast? Läheme nüüd aga minu looga edasi.

      On ajalooline fakt, et aastal 1265 põrkus Simon de Montfort’i juhitud mässajate ja parunite armee kuninga armeega Eveshami lahingus, kus Simon de Montfort hukkus ning ta pea saadeti asitõendina tema naisele. On ka fakt, et Simoni kolmest pojast kaks, Guy ja Simon pääsesid lahingust eluga, üks neist oli pikka aega vangis ja üks põgenes Prantsusmaale. Kolmas poeg Henry olevat aga mõnede legendide järgi lahingus isaga kõrvu langenud, veelgi enam on aga legende, kus öeldakse, et ta jäi siiski ellu. Keegi paruni tütar olevat ta leidnud hiljem lahinguväljalt, pimedana ja haavatuna, ning ta üles korjanud. Ta ravitsenud mehe terveks, armunud temasse ja nad olevat abiellunud. Paarile sündis imekena tütar Bessie. Nüüd aga tuleb jälle mängu Bethnal Green, sest just nimelt siia asusid nad elama.

      Ida-Londoni üks tuntumaid legende ongi lugu pimedast kerjusest, kes elas Bethnal Greenis ja kellel oli imeilus tütar Bessie, kellega koos ta kõikjal liikus. Kuigi ajaloos puuduvad selle kohta faktid, on ju loogiline, et kui mees sai lahingus haavata, siis kuhu mujale oli tal pärast sõda minna kui tagasi oma isakoju, Bethnal Greeni. Talle sobis hästi, et teda peeti surnuks, sest ta ei soovinud, et kuninga spioonid ta üles leiaks. Igaks juhuks maskeeris ta end kerjuseks, et kelleski mingit kahtlust ei tärkaks. Samas oli ta ju kuninga enda õepoeg, nii et võib-olla kuningas ei otsinudki teda nii hirmus innukalt. Pime mees ei kujutanud endast enam ju mingit ohtu.

      Kuna Pimeda Kerjuse tütar Bessie oli imekaunis, siis oli tal muidugi arvukalt kosilasi. Kui nood aga kuulsid, et tüdruku isa on Pime Kerjus, lahtus nende huvi otsekohe.

      Bessie’le jäi truuks vaid üks rüütel, kes end tüdruku isast heidutada ei lasknud.

      Kui abielu oli juba kindel, siis tunnistas Pime Kerjus tulevasele väimehele, et on Henry de Montfort, СКАЧАТЬ