Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      Mecka lahutamatu kaaslane, 20-aastane Micky pole veel jõudnud maailma näha ja eriti ei kipu ka. Aborigeeni ja valge järeltulijana räägib ta nii segases ja kiires, lauseid üheks pikaks ühtlaseks joruks kokkusulatavas keeles, et isegi farmirahvas näeb vaeva temast arusaamisel.

      Micky uhkeim varandus on tulipunane moodne ja läikiv pikap. Kaks korda nädalas sõidab ta pärast pikka ja väsitavat päeva linna, et jõusaalis keha trimmida. See on ka võimalus Lanale silma visata, sest isegi pime näeb, kui väga Lana itsitamine ja nalja pärast koketeerimine Mickyle korda läheb.

      „Ma lähen täna trenni, kas tahad minuga linna kaasa sõita ja pärast tagasi?” ligineb ta teisipäeva õhtupoolikuti Lanale.

      „Tahaks küll, kas Airi võib kaasa tulla?” pärib Lana vastu.

      „Kahjuks on mu autos ainult kaks kohta!” vastab Micky kiirelt.

      Vahel me ikka läheme, kõik koos, neljakesi. Micky uhkele, ühegi tolmukübeme ja kriibuta pikapile järgnemas Mecka päevinäinud hall, kopihaisune, samuti kastiga kaheistmeline pikap. Niisuguseid avatud kastidega masinaid Euroopa eriti ei tunne, kuid Austraalia maapiirkondades on need väga moes. Seal veetakse kõike: toiduvarusid, põllumasinaid, koeri. Jah, ka kiirteel on suured koerad aheldatud juhi selja taha kasti külge ketti. Vahel näed linna peal mõnd peni kurvalt ja seosetult ringi lippamas. Üsna tõenäoliselt on ta lahtisest kastist plehku pannud ega tea, millises suunas peremees asub.

      Et mitte valesid signaale anda, ei taha ma liiga palju aega Meckaga koos veeta ja surun end kiirelt Micky ilusa läikiva auto kõrvalistmele. „Nii-ii ilus läikiv masin, kas võib proovida?” nuian ma.

      Selle peale on Micky uhke, kuid kurb. „Aga kas tagasiteel võib Lana minuga sõita?” uurib ta punastades.

      Saatuse esimene vaatus

      Mulle on eluaeg suurlinnad meeldinud: kõrghooned, ringilippavad valgekraed, teeäärsetest müügikohtadest kaasahaaratav odav toit – sa tunned iga keharakuga, kuidas linnaelu pulbitseb meeletu kiirusega. Aga mida me näeme Townsville’is? Ükskõik, mis suunast sa keskusest ei sõida, laiuvad paarisaja tuhande elanikuga linnas kümnete kilomeetrite kaupa aedadega väikesed majakesed. Hea küll, see mereäärne kuurortlinn uhkeldab ka imeilusa liivarannaga, mille kõrvale ehitatud asfaltteel saab pikki jalutuskäike teha ja rannakohvikutes cappuccino’t nautida. Kuid ookean ise on sogane, vee temperatuur õhuga peaaegu sama kuum ning linnapilt on pruuniks kõrbenud.

      „Vähemalt ei ole kesklinn turistidega üle ujutatud!” lohutan end, vaadates kell viis õhtupoolikul ringi linna peatänaval, kus kõik ärid on juba suletud.

      „Kas on võimalik, et mitte kusagil kesklinnas ei leidu tasuta wifit?” ei suuda Lana uskuda. Oleme oma sülearvutid välja otsinud ja ilmavõrku leida üritanud juba mitmes kohas nagu kohvikud, pangaesised, raamatukogu – aga ei miskit. Meie arvamus „pärapõrgust” ei parane. Longime edasi, kuni leiame linna peatänavalt ühe internetikohviku, mis õnneks on veel avatud!

      „Te tulete Eestist? Teate, täitsa ausalt, ma kohe ARMASTAN eestlasi!” rõhutab kohviku omanik Sol: pikakasvuline, mustade pikkade lokkidega Küproselt pärit hipimees palmipildiga T-särgis ja vastupandamatult avala naeratusega. Sol näitab käega uksele, mille kohale ta kavatseb teiste keelte kõrvale ka eesti keeles üles riputada „Tere tulemast!”.

      Sõprus ongi sõlmitud. Mul on tunne, nagu oleksime teda tundnud juba aastaid. Tõesti tore tüüp, kuid sel hetkel ei aima ma absoluutselt, et peatselt saab Solist mu edasise elu võtmemängija.

      Sol lubab lahkelt, et me ei pea interneti eest maksma. „Võite mulle vahel mõne ananassi tuua,” pakub ta tõsise näoga. „Mulle meeldib tervislikult toituda. Ja niisugused vahvad tüdrukud nagu teie – te meeldite mulle väga. Palun tehke mulle seda rõõmu ja tulge homme tagasi!”

      Sobib!

      Järgmisel õhtul lubavad teised farmitöölised meid tunni ajal pärast internetipunkti juurest tagasi auto peale korjata. Kell kaheksa õhtul koputame lukus netikohviku uksele. Sol on selle äsja sulgenud, aga oh seda õnne – ta on veel kohal, näeme teda läbi ukseklaasi.

      Pole teada, millal meie kolleegid jälle linna tulevad ja ma tahan ainult valmis kirjutatud meili e-posti lükata! Pärast mõningast uksekloppimist ja kurbade nägude tegemist oleme Soli südame pehmeks saanud. Ta laseb meid sisse, käivitab ühe arvuti ja lubab mul viis minutit netis olla.

      Ruumi tagaosast järgneb Solile veel keegi.

      See on üks väga stiilse СКАЧАТЬ