Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      Järgmine hommik. Telefonis piiksatab sõnum: „Te võiksite kindlasti, kindlasti tulla peole!” Pole just raske arvata, et miski ei suuda meid sellest eemal hoida. Nädalavahetus tõotab vahelduseks üheülbalisele farmielule värskendavat seiklust!

      Tal on peigmees Aasiast!

      Kuid peatselt tekib üks oluline põhjus, miks farmiinimesed minu vastu enam endiselt sõbralikud pole.

      „Ühtki poissi farmi ööbima tuua ei tohi!” hoiatas peremees Colin karmilt kohe esimesel päeval, kui meile kodukorra reegleid tutvustas. Selle üle saame itsitada tükk aega. Mida ta õige mõtleb: et hakkame kohe kohalikke külapoisse ära võluma või?

      Ent ootamatult tekibki mulle austaja. Eks ikka siis, kui sõidame äsja netikohvikust leitud eksootilise filipiinlase Erwini ja ta ameeriklasest sõbra Roberti kutsel linna kõrval asuvale Magneetilisele saarele. Seal teeme tutvust noormeeste sõpradega, kelleks on kirev seltskond linnaametnikest, arhitektidest, kõrtsipidajatest ja sõjaväelastest, ning veedame lõbusalt aega. Minu 80-kraadine Viru Valge kulub seal marjaks ära. Kingime selle Robertile. Ta on Townsville’ist lahkumas, et ühe filipiini tüdrukuga abielluda. Robert ei jõua ära imestada, et viin võib olla 80 kraadi kange! „Lahjendan selle igaks juhuks veega, enne kui proovin,” lubab ta.

      Olles end äsja Eestis piinavatest suhteköidikutest lahti kiskunud, tunnen end mõnusalt muretuna. Diskotame palmide all täiskuuöö peol Erwiniga kõvasti ja pärast lebame pimedal päevasoojal liival, lastes võimsal ookeanimühal endast läbi imbuda.

      Pühapäeva õhtupoolikul istume jällegi kõrvuti rannas, minu käsi tema soojas pihus. „Näe, see on minu kodumaa rahvuslill, sobib nii hästi sinu juustesse,” sätib ta valge plumeeriaõie mu patside vahele. Sellel Austraalias nii tavalisel valgel õiel on kummaliselt uinutav ja sugestiivne lõhn. Sellest saab meie ühine lemmiklill.

      Ma pole üldse kindel, mida Erwin tahab. Algul olin veendunud, et ta on Lana järele hull, sest nad jutustasid peo alguses ninapidi koos nagu noorpaar. Kuid kui ta minust järgmiste tundide jooksul mobiiliga sadu pilte klõpsutab, ei ole ma enam ta Lana-suunalises huvis nii kindel. Ta oskab üllatada nii mõneski mõttes. Algul olen ju ka veendunud, et tegu on umbes 20-aastase noormehega. Kuid peatselt tuleb välja, et ta on hoopis minust vanem, isegi neli aastat!

      Üllatusi jagub. „Oijah, ma pean tagasi linna saama, mul on kodus kaks last, kes jäävad muidu nälga!” teatab Erwin järsku keset hahetavat hommikut.

      „Oh, ega ma nüüd ometi jälle lastega meest leidnud?” oigan ehmunult mõttes (sest seda on mu elus varem juhtunud). Vastu ma talle selle peale midagi ei ütle, aga mu nägu on vist kui üks pikaks veninud küsimärk.

      Erwin saab aru, kuidas tal mind šokeerida õnnestus. Ta naeratab laialt: „Noh, tead, mul on kaks kassi, kes on mulle nagu lapsed!” selgitab ta. Ohkan vist kuuldavalt.

      „Te võite minu pool ööbida, viskan teid hommikul enne tööd ära,” pakub Erwin lahkelt, kui end saarelt lahkuma sätime, et farmi tagasi reisida.

      „Aga sa pead siis ju juba kella viiest hommikul tõusma ja autot juhtima?”

      „Mis siis, magangi muidu sisse,” rehmab mees käega.

      Erwini kodu ei erine oluliselt Pipi segasummasuvilast. Ma ei imestaks üldse, kui hobune tagatoast nina välja pistaks. Igal pool vedelevad kas lõpetatud või lõpetamata maalid – riigiametniku töö kõrvalt on ta hobi korras kunstnik ja juhib kohalikku galeriid.

      Ka kohvikannust üle keenud ja pliidi peale kuivanud tugev kohvikiht lubab oletada, et mees naudib mõnusat poissmeheelu. „Saage tuttavaks minu lastega!” tutvustab ta, kui kaks kassi – musta- ja valgekirju ning potihall – teda valju nurrumisega tervitama tulevad.

      „Aga neil pole ju sabasid?!” hüüatab Lana.

      Erwin seletab, et tegu on manksi tõuga, kellel polegi sabasid. „Minu ekspruut tõi need kaks hulkuvat kassipoega koju. Algul olin igatepidi vastu, sest pidasin end varem puhtalt koerainimeseks. Kui СКАЧАТЬ