Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      Loomulikult teevad tööd ja käivad põllul ka kõik omanikud: perekond Pace’ide pere. Ausalt öeldes on nad hullud töönarkomaanid: ärkavad enne palgalisi, töötavad ka lõuna ajal ja lõpetavad siis, kui töölised on ammugi pillid õhtuks kotti pannud. Igal pühapäeval, mil meie puhkame, korjavad nad põldudelt vilju ja müüvad neid soodsa hinna eest kohalikele suure maantee ääres. Nad on nagu igavesed töömesilased, töötavad koordineeritult ja suhtlevad lõputu muheda heasüdamlikkusega.

      Peagi saame teada ka meie omanike suguvõsa ajaloo. Maltalt pärit Mick Pace saabus Austraaliasse aastal 1923 ning kolis siia Rollingstone’i külasse kolmteist aastat hiljem. Ta kosis naiseks kohaliku raudtee külalistemaja juhataja Annie Beaumonti, kes sünnitas talle kolm poega: Roy, Colini ja Johni. 1957. aastal ostis Mick ära ühe kohaliku valduse, mis on tänaseks laienenud siinkandi suurimaks farmiks.

      Et kogu suguvõsa on aidanud selle 1700 elanikuga paiga elu edendada, kannab külakeskus lausa nime „Pace’ide park” ning seltsielu keskuse hoone ees on eraldi autahvlil välja toodud meie farmi omanike auväärsed teod. Tänaseks on suguvõsa kokku ostnud kõikvõimalikud ümberkaudsed maatükid, nii et nad on üks suuremaid ananassikasvatajaid Austraalia põhjaosas.

      Ning ananassid on vaid osa kilomeetrite kaupa kõrgmägede taustal laiuvast Pace’ide taimelavast, mida ääristavad rohtu söövad pleekinudbeežid lehmad ja väiksekasvulised lapilised hobused.

      Ilm on ülisoe ja päikeseline, kui üks päev välja arvata. Tol päeval keerutab tuul mägedest pilved ja vihmaga ei saa teha muud kui ananasse korjata või ligaseid arbuuse lindilt püüda, üritades hoiduda neid lõhkumast. Märg arbuus lõhkeb raksuga, misjärel on kogu pooletonnine papist kastitäis punast mahlast sodi täis – vihmaveega segunedes muudab see kogu meie jalgealuse ühtlaseks punaseks ligaks… Kuid järgmisel päeval tuleb päike taas välja ja meil tuleb kaotatud päev tagasi teha. Higistame ja korjame ananasse varahommikust kuni öö tulekuni.

      Elu läheb iga päevaga järjest kuumemaks, suvi saabub. Kohalikud räägivad, et detsembriks on vihmad-tormid sagedased ja vihmade järel tuleb eriti kuum periood, päeval kuni 50 ja öösel kuni 30 kraadi. Praegu on aga alles oktoober, suve algus. (Jah, see võtab tõesti hulk aega, et harjuda vastupidise aastaajandusega: kui Eestis kevad, siis Aussis sügis, Eesti jõulude ajal on siin südasuvi jne.) Alles lõppes siin kevadine istutushooaeg ning kogu taimekrempel valmib hämmastava kiirusega – Austraalia pinnas olla üks maailma viljakamaid. Kahjuks saabub enamiku kiviliste nagu virsikute, aprikooside ja mangode noppeaeg südasuvel, siis, kui siit ilmselt juba läinud oleme, vähemasti nii me Lanaga arutame. Ega mul selle üle väga kurb meel polegi, sest kuuldavasti söövitab mangopuumahl teravalt nahka.

      Kõige harjumatum on mulle leitsak. Keskpäevakuumuse tõttu teemegi tavaliselt raskema töö ära hommikutundidel. Pärastlõunal viskab kraadiklaas mõnel päeval kuni 40 kraadini. Selleks ajaks jäetakse kergemad ülesanded nagu noppida kirsstomateid peenardelt või meloneid põllult.

      Peaaegu mitte kunagi ei võta me õhtupoolikul ette kõige hullemat tööd: saada teise aasta ananassid kätte rinnuni padrikust, mis aasta tagasi kujutas endast viisakat ühtlaste sirgete vagudega põlvini ananassitaimede põldu.

      Sa praktiliselt ripud aeglaselt edasi liikuva traktori külge kinnitatud lindi turvaääre küljes ja teed kätega (vahel ka jalgadega!) ujumisliigutusi. Samal ajal tuleb ananassid korralikult lindi peale pesadesse asetada. Lint liigutab ananassid põllu serva, kust need pehmelt lindi otsast kasti kukuvad. Asi oleks naljakas, kui see töö poleks nii paganama kurnav. Ühe käe ja kogu kehamassiga üritad endale võsastikus teed lahti lükata ja samal ajal krabad teisega ananasse. Taimedest huugab kuumust veelgi juurde ja silmad-suu on tolmu täis. Kuid aega nägu puhastada ei jää, sest linti edasi vedav traktor ei oota! „Ega siin saa teistest nõrgem olla!” ägan mõttes, poole silmaga kõrval puhkivaid kogenud kalu Bobi ja Debrah’t piiludes.

      „Tead, ma tõesti ei taha seda tööd enam teha,” ohkab Lana mõni päev hiljem, nutuvõru suu ümber, kui pooletunnise „tihnikusupluse” järel lõunale suundume. Mis mulle rinnuni, see Lanale üle pea. Olen isegi üllatunud, et ta on kaks nädalat põllul nii kindlameelselt vastu pidanud. Ma ise 20-aastasena oleksin ammu niisuguselt orjatöölt kadunud! Aga olen ju 27 ja oma meelest juba karastunud keskealine.

      Edaspidi üritan Lanale oma kastiladujavahetused anda (seda lihtsamat tööd lubatakse teha naistel, kordamööda ja kahekaupa), kui me teise aasta taimedega töötama peame.

      Tööpäeva lõpetab tavaliselt koristamine – pirakate harjadega tuleb lükata traktorite ja rekkade sisse toodud tolm välja hiiglasliku tsehhi tsementpõrandailt (sealtsamast, kus nurgas me esimestel öödel magamiskotis suikusime). Tolmu jagub siinkandis lõputult, see huugab üles kuivade põldudelt ja kruusateedelt. Mustust toovad sisse nii traktorid kui kauba järele saabuvad rekkad.

      Olgu pooleli mis tahes ülesanne – punkt kell pool kuus õhtul kukub tööriist igaühe peost. Homme on jälle päev, küll siis jätkame! Austraallased oskavad vabast ajast lugu pidada. Kui sa tööle ei taha minna, siis helista hommikul ja ütle, et võtad sicky ehk haiguspäeva. Rohkem küsimusi ei esitata ja keegi pole su peale kuri. Aga selle päeva eest sa muidugi palka ei saa.

      Paaril õhtul nädalas, kui väsimus lubab, läheme linna peale ehk 50 kilomeetri kaugusele Townsville’i. Õhtune viis pärast tööd farmist linna saada on lihtsamast lihtsam: kõnnime sada СКАЧАТЬ