Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      „Arvake ära: miks austraallased eelistavad kodubasseini ega käi imeilusate randadega meredes ujumas?” Sellise küsimusega tervitab meid Jordy pärast lõunauinakut.

      Me ei tea. Silme ette tuleb küll paari päeva tagune pilt, kui Darwinis päikesekuuma ranna sillerdavsinises ookeanis hullasime.

      „Esiteks hõljub meie meres ringi mürgine box jellyfish ehk meduus, kelle kombitsad võivad surmata, kui kiirelt äädikat peale ei kalla ja haiglasse ei kihuta,” alustab Jordy oma vastusega. „Kui juhuslikult teda ei kohta, siis passib põhjas ligi kuuemeetrine soolase vee krokodill, kindlasti väga tühja kõhuga. Te ei teadnudki?! Ja alati on võimalik kohata uudishimulikku ja äärmiselt mürgist soolase vee madu. Loomulikult ujuvad meres ringi haid. Aga ega vette peagi minema. Piisab, kui kivide peal jalutades astute otsa nähtamatule kivikalale!”

      Jordy tõmbab hinge ja jätkab: „Ja kas seda teate, et Austraalias on mitusada eri tõugu madu, neist kõige suurem kasvab kuue meetri pikkuseks ja on äärmiselt mürgine? Mõni maoliik käitub nagu tüüpiline kade valvekoer: kui ta peab mingit maa-ala enda omaks, asub ta viivitamatult jälitama inimest, kes sinna astunud. Ja kui kolme minutiga vastumürki ei saa, oled läinud.”

      „Mida?!” Oleme oimetud.

      „Sellepärast kannan alati metsas liikudes vastumürke kaasas,” lõpetab Jordy uhkelt.

      Lana on näost plass ja ma juurdlen omaette, kas tasub ikka farmitööd edasi otsida. Mis siis saab, kui mõnele metsikule maole meeldib põlluvagusid oma territooriumiks pidada?!

      Jordy on sügavalt tõsise ilmega, kuid ta paarimees Ron pupsub miskipärast omaette ühest suunurgast. Alles mitu nädalat hiljem jagan ära, miks. Oleme nimelt siin tänu Jordyle saanud esimese kogemuse peatükist „Austraallaste liialdatud hirmulood”.

      Kindlasti on räägitu mingil määral tõsi ja metsikul maal tasub jala ette vaadata, sest Austraalias leidub tõesti sadu erisuguseid mürgiseid roomajaid. Aga niivõrd metsikusse kohta satub turist haruharva. Tõsi on ka see, et mida rohkem kohalik suudab turisti oma lugudega kohutada, seda kordaläinumaks loeb ta päeva.

      Öö kõrbes

      Püüan magada rekka katusel magamiskotis tähistaeva all, kuid see tundub järjest lootusetuma ettevõtmisena. Kindlasti tahab üks rekkajuhtidest meid järjekordselt hirmutada. Miks nad oma neljatunnist öist puhkeaega ära ei kasuta ja mul rahus olla ei lase?! Olen unine ja kuri.

      Nagu näete, oleme kahe juhiga semudeks saanud. Meie jagame nendega oma viimaseid Singapurist pärit snäkke ja nemad teevad meile bensiinijaamas hamburgeri välja – ega me just eriti agaralt vastu vaidle, sest hõredat kukrut arvestades kulub prii söök marjaks ära.

      Teise kõrbereisipäeva lõpus otsustavad mehed, et seekord me öö läbi ei sõida. Selle asemel jääme laagrisse metsikus kõrbes „eikusagimaal”. Jordy ja Ron pakuvad džentelmenlikult, et nad magavad tagumise rekka kabiinis, mida esimene rekka alusel kaasas veab. Meie võime seega jääda esimese rekka kabiini. Lana pöörabki sinna kohe magama.

      Mulle aga ei anna rahu iseäralik mõte. Just enne on Jordy lõpetanud jutu, kuidas ta magab vahel rekka katusel. „Milline eksootika!” olen imetlust täis. Lebada kõrgel otse eredalt siravate selgete kõrbetähtede all ning kuulata, kuidas öisel liival ja kuivade taimepuhmaste vahel toimub salajane elu! Katus on piisavalt kõrgel, sinna ei ulatu ükski loom ega kardetud madu, ja ma kannatan oma magamiskotis olla kuni 15-kraadises külmas.

      Nii turningi otsustavalt, magamiskott seljas, rekka külge pidi üles.

      Kuuvalgus on hele nagu öine tänavalatern. Maanteerongi taga lõpevad kuivanud heinamaad, otse ees jätkub lõppematu liivalagendik, millest kostab igasugu imelikke öiseid sirinaid. Keegi nagu köhiks ja keegi nagu sammuks… õhk lõhnab nagu Eestis augustikuistel öödel, kuidagi puhtalt, kuid siiski juba hoiatavalt külmalt: varsti läheb veelgi külmemaks! Vahepeal käib läheduses üks hele ja jõuline piiks. Keegi suurem pistis vist väiksema nahka?

      Olen saanud mõnda aega rahulikult pooltukkuda, kui algab tüütu koputusmaraton.

      Kop-kop! Kopkopkop!

      Ronin lõpuks magamiskotist välja ja küünitan pea üle ääre. Olen valmis autojuhile otsustavalt ja ebaviisakalt selgeks tegema, et mida iganes ta üritab, ei ole see äge mõte.

      Halleluuja! Vastu auto plekki taob oma koonuga hoopis punane, ligi kahemeetrine känguru! Ta pole sugugi kõhnake nagu väikeste kängurute ehk wallabide pisikesed hallid kägaras laibad, mis ennist maanteel vedelesid. Pole ime, et ka kohalikud inimesed seda nii võimsalt massiivset looma aastatuhandeid kartnud on! „Kuuldavasti kängurud söövat heina ja kartvat inimesi, ka need suuremat sorti kõrbekängurud?” juurdlen enda lohutuseks.

      Kuid kindlasti on see isend pii-iisut liiga uudishimulik.

      „Shh-hh!!!” üritan teda autost eemale hirmutada.

      Selle peale vaatab hiigelkänguru üles ja hakkab äkki naerda pugistama! „Sain su lõpuks üles, unimüts! Saame tuttavaks, mina olen Wilikli!”

      Tõmbun tagasi ohutu katuse varju ja hõõrun silmi. Rääkiv känguru?! See PEAB olema uni! Näpistan kätt ja näpistus on valus. Järelikult ärkasin! Koputused ongi vaiki jäänud. Piilun uuesti üle ääre, valmis enda tobeda ehmatuse üle irvitama.

      Aga suur loom seisab ikka sealsamas kindlalt, on liikunud kaks sammu vasakule ja põtkib, pea kuklas, kannatamatult jalgu vastu maad. „Noh! Millal sa alla kavatsed tulla? Mul pole aega lõpmatuseni passida!”

      See on liiga imelik ja arusaamatu, et vastu vaielda. Küllap ei valmistaks talle erilist vaeva üles hüpates rekka mõlgistada. Võtan südame rindu ja roningi alla.

      Ah selline ta ongi?

      Rääkiva hiigelkänguru kohta olen ma raamatutest legende lugenud küll – tema esiisad pärinevad 30 000 aasta tagustest unenägudeaegadest ja lihtne oleks öelda, et ta ongi üks suur uni, kui ta poleks nii paganama reaalne mu ees. Konutan nüüd ta kõrval liival. Ta ei lase end käega katsuda ega taha vastata küsimustele.

      Nagu Austraalia meestele, meeldib ka talle rääkida lugusid.

СКАЧАТЬ