Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      „Wanna jon?” venitab ta. (Seda võiks tõlkida umbes nagu „Tahad džonni?”)

      „Misasja?” ei taipa meie.

      „Kas marihuaanat tahate, noh!?” paneb puusepp otse.

      „Ei, meie ei suitseta!” tõrjub Lana kiirelt. Nagu peatselt kohalikelt sõpradelt kuuleme, on siinsed viljakad põllud ka illegaalse kanepikasvatuse poolest kuulsad.

      Teisel õhtul võtab meid auto peale 26-aastane ehitaja Mark, kes kiirelt oma elust ülevaate annab.

      Ta töötab kuus päeva nädalas: vähem pole võimalik, sest on tüüpiline austraallane, nii ka Mark, sidunud end majalaenuga. Markil on pikaajalisem eesmärk. Järgmisel või ülejärgmisel aastal sõidab ta Venemaale ja võtab sealt vene naise, nagu paljud siinkandi mehed teevad. „90 % normaalsetest Austraalia naistest on hõivatud; ja vallalised on haiged nõiad!” kurvastab Mark.

      Ma vihjan, et Lana kodukeeleks on ka vene keel, mispeale Mark veelgi erutatumalt vene naiste stiilitunnet ja koduarmastust kiitma asub, Lana aga punastama hakkab.

      „Veel aasta tagasi olin ühe siinse nõiaga kihlatud ja me valmistusime poja sünniks,” kirjeldab Mark. Ta tühistas kihluse, kui kuulis tulevase kõrvalehüppest. Temake abiellus kõrvalehüppega, Mark lasi aga vastsündinule teha veretesti ning selgus, et laps on ikkagi tema jagu. Nüüd on Markil pooleli kohtuprotsess, ta küsib poeg Ryanile võrdset hooldusõigust. Üks nädal olgu poeg tema juures ja üks nädal eksnõia kasvatada. Teoreetiliselt on see lihtne, sest mõlemad elavad Rollingstone’is, väikeses külakeses. Praegu näeb Mark poega kord nädalas.

      „Austraalia meestel on siinsete naistega väga raske elu,” kurdab Mark. „Kui naine on pool aastat mehe juures elanud – pange tähele, isegi mitte abielus, vaid niisama elanud –, siis ta võib seadusega endale taotleda poole mehe kinnisvarast. Va eksnõid üritas seda ka, aga ta kõrvalehüppe tõttu oli vandekohus minu poolt.”

      Armastus tööpostil

      Nad tiirutasid mööda Austraaliat picking season’ite ehk viljade valmimise aegadele järele, kuni ostsid Townsville’i lähedal Rollingstone’i külakeses maja ja kinnitasid kanda. Bobi ja Debrah’ kaks tütart koos oma nelja pisijõnglasega elavad samuti siinkandis.

      Algul olen ma vaimustunud, kui lahke meie farmirahvas on. Lana omakorda on veendunud, et Debrah on paras uss ja teiste asjades sorkija. Kahtlustangi, et pisikese tõmmutari Lana juuresolekul tunnevad kohalikud end palju vabamalt kui minuga, pika põhjamaalasega.

      Abielupaar on farmile igatahes tõsine väärtus, eriti Bob, kes rügab kahe mehe eest tööd teha. Kuid mõnel nädalal jäävad ta naljad järjest vaiksemaks ja mees muutub aina süngemaks. Järgmisel päeval Bob ootamatult tööle ei ilmu. See on meie bossidele paras löök, sest igapäevased tellimused tuleb täis korjata, kõik tööliskäed on üle loetud.

      Kuid peremees lööb sel puhul vaid ohates käega. Räägitakse, et kord ehitusel saanud Bob telliskiviga vastu pead, jäänud imekombel ellu ja kannatab vahetevahel tohutute peavalude käes. Räägitakse ka, et talle meeldib õlut juua, kohe mehemoodi, kannude kaupa! Tea siis, kust see tõde läheb.

      Debrah oma mehe puudumisi kunagi ei kommenteeri. Läheb mõni päev mööda ning Bob on tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ta värvikaid kommentaare ja õllekrooksatusi puhkepauside ajal kuuleb kaugele.

      27-aastane iirlane Carl ja 20-aastane austraallanna Donna töötavad farmis neljandat kuud. Noored elavad telgis nagu meiegi, ühe teise mangopuu all. Ametlikult oleme farmis võrdsetel tasanditel juhutöölised.

      Donna läks Austraaliast aastaks tööle ühte Iirimaa hotelli, seal noored kohtusidki. Carlil oli tol ajal teine tüdruk, kuid Donna olevat Iirimaal olnud nõnda üksik. Carl kutsus ta enda poole jõulusid veetma ja sealt nende armulugu alguse sai, nagu Donna rääkida armastab.

      Carl on otsustanud, et jääb elama Donna kodumaale. „Kas sa tõesti pead?” ohanud ta ema, nagu seda ohkavad kõigi meie, rännumeeste emad ühel hetkel erinevates keeltes. „Jah,” vastas Carl tõsiselt. Nagu me ikka vastame.

      Kas sellest, et iirlasi ja eestlasi loetakse üpris sarnasteks rahvusteks või mis, aga mul tekib kinnisevõitu ja konkreetsesõnalise Carliga kohe lihtne klapp. Kuid mida edasi, seda sagedamini jookseb must kass minu ja Carli pruudi Donna vahelt läbi.

      Kuna Donna räägib veatut inglise keelt, peab ta end ajutistest välismaist päritolu töölistest selgelt paremaks ega vaevu seda ka varjama. „Eeri, tee seda, mine sinna, tõsta toda, Eeri, pliis!” käsutab ta rõhutatult kõva häälega aeglases keeles mind. „Aitäh, Donna!” vastan talle sama rõhutatult viisakalt. No miks peab üks inimene iga lause juures pöörduma nime pidi, mida ta isegi normaalselt hääldada ei ürita!? Sest Airi asemel nimetab ta mind kangekaelselt Eeriks.

      Et Donna on pisike ja kleenuke, on heasüdamlikel omanikel temast ilmselgelt hale. Kui mina hakkan oma raske tööga harjuma ja jaksan selle kõrvalt juba ringi vahtida (see hakkab juhtuma teise nädala lõpuks), siis märkan, et vaikival kokkuleppel teeb Donna nädalas umbes poole vähem tööd kui meie. (Kuigi, nagu me kõik teame, saab paarike meist kõrgemat palka, kuna nad on pikemalt farmis olnud!) Igal võimalikul juhul pannakse teda varjulise katusega traktori- ja autojuhiks, samal ajal kui ülejäänud, hing niidiga kaelas, palava päikese all kümnekiloseid arbuusipalle lindi peale vinnavad.

      Mõlemad, nii Donna kui Carl, tegid varem kontoritööd ning tahavad nüüd aastaga Austraaliale autoga ringi peale teha ja farmides reisiraha juurde teenida. Pace’ide koht on nende meelest üks parimaid, nad on siia ootamatult pikaks paigale jäänud. Pace’idele nad meeldivad ning neid kutsutakse reedeti lausa kohalikku kõrtsu suguvõsa pidulikule õhtusöögile. Nad on „ringi sisse arvatud”.

      Kuid ega ma kurda. Harjutan tublilt, kuidas keelde hammustada. Kui enam ei jaksa, siis viskan Lanaga eesti keeles Donna üle viltust villast. Adun kahjurõõmsalt, et Donna tahab aru saada, kuid tõlget küsida ei julge.

      Veel käivad farmi tööle vallalised noorsandid Micky ja Mecka. Nende vanemad elavad kohe kõrval Rollingstone’i külas. Hämmastavalt ühtmoodi tagasihoidlikud tüübid on farmi aastateks pidama jäänud.

      Üks maailma malbemaid mehi, 30ndates Mecka, näeb välja, nagu oleks ta 50. Ta võtab rahusteid ega taha teha advokaaditööd nagu ülejäänud suguvõsa. Räägitakse, et linnas pööraks ta ära, ning nii rabab ta oma tervise ja hingeselguse huvides maal.

      Mecka kentsakas tähelepanelikkus ajab mind vahel kurjaks, sest mees on vist minust sisse võetud – igatahes tahab ta kangesti lisaks oma tööle ka minu jao ära teha. Näiteks tüüpiline olukord kõrvitsapõllul: ma suisa põgenen ta eest, katsudes mitte kõrvuti traktori lindi taga vagudel töötada. „Lana! Vahetame!” sisistan meeleheitlikke märguandeid viimasel minutil enne töölehakkamist, kui tüüp jällegi mu kõrval stardivalmilt kindaid klopib. Vahel läheb mu viimase hetke vahetus õnneks, vahel aga jään Mecka pealetükkiva abivalmiduse küüsi. „Ma jaksan küll,” veenan teda, kuid ega sellest piisa.

      Ta triblab oma ja minu vagude vahel vilkalt ringi nagu korvpallis. Enne, kui СКАЧАТЬ