Minu Austraalia. Airi Ilisson-Cruz

Чтение книги онлайн.

      Oma soojas magamiskotis tsehhi tsementpõrandal magan esimesel ööl kuni varajase äratuseni (selle teeb varju alla vurav esimene rekka!) sama mugavalt kui mõni teine sulevoodis. Füüsiliselt raske põllul rügamine teeb ka järgmistel päevadel oma töö. Ei ütlekski, et uni eriliselt parem saab, kui endale nädal hiljem mangopuu alla telgi püstitame.

      Arbuusivõtt pole naljaasi

      Kell seitse hommikul (või pisut varem, sest kohalike tööliste vahel käib lakkamatu konkurents, kes on kõige varem viksilt postil passimas) istume kümnelise kambaga villisesse ja loksume tolmust kruusateed pidi mõnele põllule. Näiteks ananassilindi juurde, kus päev varem korje pooleli jäi.

      Ananasse kutsutakse „raffideks” ja „smuutideks”. Neid esimesi, karvaseid, raiume paari järsu kinžallihoobiga läbi, võtame tutist kinni ja asetame lindile. Ilma ogadeta ananasse murrame kahe käega mõlemalt poolt vaost. Liigume taimede vahel traktori kõrval põllul järjest edasi, jalas spetsiaalsed tugevast riidest püksid, mis nugateravatel lehtedel nahka kriimustada ei lase.

      Pool kümme on esimene smoko ehk suitsupaus.

      Hüppame villisesse ja kihutame köögi juurde, kus saab pool tundi süüa, kohvitada ja sellises mahus külaklatši, nagu kuulata viitsid (esimese nädala järel enam ei viitsi). Uuesti villisega põllule. Näiteks arbuuside juurde. Need tuleb ükshaaval põllult üles noppida ja asetada lindile, mis arbuusi üles traktorikasti veab.

      Naised pannakse sageli traktori peale lindilt arbuuse vastu võtma. Töö on pingeline (kujutle iga mõne sekundi tagant lindilt kukkuvat pirakat arbuusi, mille peab kiirkorras ja üliettevaatlikult poole keha kõrgusesse kasti asetama). Samas on see kindlasti lihtsam töö kui põllul korjamine. Traktori katuse all pole nii palav, ookeanilt tulev tuulehoog käib paremini läbi, jalas ei pea olema kummikud ja rasked tööriided.

      Kõige vähem meeldivad mulle aga kõrvitsad. Kui arbuus tuleb lihtsalt varre küljest lahti ja tal pole eriti lehti, mille taha koperdada, siis kõrvitsataimed kasvavad päris metsikuks. Helerohelisi pallitümikaid ajame mööda rägastikku taga kiirtempos, sest traktor ei oota. Näpistame tangidega kõrvitsa varre küljest lahti ja vinname hoogsalt lindile. Oi, millised mahlakad villid mul esimese kõrvitsapäeva õhtuks pihus lõhkevad!

      Parem pole ka teine sort, väikese palli suurused valged kõrvitsad. Neid kasvab koos jube palju. Pall tuleb tangidega lahti hammustada ja kotti ajada, seejärel on vaja kotitäis vinnata palava päikese all selga ja tassida konteineri juurde. Veel üks pingutus: tõsta kott kõrge autokasti sisse konteinerisse, kalla tühjaks ning protsess algab otsast.

      Eestlasele tuttavate tomatite ja kurkide korjamine, see on nagu puhkus. Mõlemad kasvavad põllu peal kobarates, nii et neid on lihtne leida ja korjata, magusaid minitomateid samal ajal salaja suhu pistes. Pärast peseme neid vilus katuse all, ise samal ajal mugavalt istudes ja juttu puhudes.

      Ka melonivõtt on naljatöö, lihtsalt jaluta ja nopi lõbusad sigrimigrikirjud pallikesed maast üles.

      Banaane me õnneks ei korja, vahel ainult peseme neid reedestel pärastlõunatel sealsamas varjulises kuuris. Räägitakse, et banaanikobaraid puu küljest lahti lõikudes eraldub puust vedelat plöga, millega saavad kõik riided kokku. Hiigelkobarad on parajalt rasked tõsta, ning mis kõige hullem – kui need lahti lõhkuda, võib seal sees kohata igasuguseid mürgiseid ämblikke, hiiri ja isegi mõnusalt tukkuvaid ja (hiire)kõhutäit seedivaid madusid!

      Samal ajal saan kodust meile, et öösiti on Eestis juba miinus kümme kraadi ja lumi ei tule ega tule… Ma ei suuda ikka veel päriselt uskuda, et tegemist pole tavalise kuupikkuse puhkusega, vaid et ma ei lähegi lähima aasta jooksul kontoritööle tagasi. Ja teate, ma ei igatse oma mugava töötooli ja – auto järele üldse! Miks peakski, kui keha on muutunud tugevaks ja arvutiküür kadumas? Jah, ma olen rahul ja õnnelik. Pidevalt on tunne, nagu oleksin tagasi lapsepõlves Lõuna-Eestis vanaema juures, kus hulga sugulastega hoogtöö korras suviti põllutöid vehkisime teha, lõputute rahulikus tuules sahisevate viljapõldude vahel ja päikese all, semulikus kärarikkas üksmeeles. Õhtuti aga istusime pika laua taga, naersime väsinult ning lasime toidul hea maitsta. Oi, kui hästi maitseb iga söök, kui päev otsa värskes õhus füüsilist tööd teha!

      Lõunaks sõidame villisega köögi juurde tagasi. Töö üks osa on korje ettevalmistamiseks kõikvõimalikus suuruses kastide kokkuvoltimine. Kõige suuremad ja tüütumad on arbuusikastid, kust sisse ja välja hüppamine vajab kõrgeid jalgu. Sisse peab hüppama, et pappkastid puitaluse külge kinni naelutada. Ananassikastid on väiksemad ja mõnusamad: neid voltides СКАЧАТЬ