Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähen küll. Lähen ise sinna ja viin ka sinu. Ainult ma ei mõista, miks sa ütlesid, et pean kaasavõtmiseks toitu varuma, Sipelgapesadeni on siit ju kiviga visata.» Ta vaatas Candide’ile otsa, sattus segadusse ja ta suu vajus lahti. «Aga sul pole ju Sipelgapesadesse tarvis,» ütles ta. «Kuhu sul siis tarvis on? Sul on ju Roostikku tarvis. Aga Roostikku ma ei saa, ei jõua kohale. Jalg on kõver, näed? Kuule, Vaikija, aga miks sa nii hirmsasti Sipelgapesade vastu punnid? Lähme õige Sipelgapesadesse, ah? Ma pole ju sestsaadik seal enam kordagi käinud, võib-olla pole neid Sipelgapesasid enam olemaski. Otsime selle puuõõne üles, ah?»

      «Kohe ajab ta mul kõik segamini,» mõtles Candide. Ta kallutas end küljele ja veeretas poti endale lähemale.

      «Kui hea pott sul on,» ütles ta. «Ei mäletagi, kus ma viimati nii häid potte nägin… Sa siis viid mu Linna? Rääkisid ju, et peale sinu ei oska keegi Linna minna. Lähme Linna, Rangjalg. Mis sa arvad, kas jõuame kohale?»

      «Kuidas siis! Jõuame! Linna? Muidugi jõuame. Aga need potid – ma tean küll, kus sa selliseid potte nägid. Veidrikel on sellised potid. Saad sa aru, nad ei kasvata neid, vaid teevad savist, neil seal on Savilagendik lähedal, ma ju rääkisin sulle: minu juurest kohe vasakule ja kahest kivist mööda seenekülani. Aga seenekülas ei ela enam kedagi, sinna pole mõtet minnagi. Kas me pole siis seeni näinud või? Kui mu jalg veel terve oli, ei käinud ma selles seenekülas kunagi, tean ainult, et sellest kaks jäärakut edasi elavad veidrikud. Jah, homme võiks isegi täitsa minna… Jah… Kuule, Vaikija, aga ärme parem sinna lähme. Ei meeldi mulle need seened. Saad aru, meil on metsas seened – see on üks asi, neid võib süüa, need on maitsvad. Aga selles külas on seened kuidagi rohelised ja lõhnavad vastikult. Milleks sul sinna minna? Tassid veel seeneniidistikku siiagi. Lähme õige parem Linna. Palju meeldivam. Ainult et siis ei saa homme minna. Siis tuleb toitu varuda ja välja uurida, kust tee läheb. Või sa tead teed? Kui tead, siis ma ei hakka küsima, sest ega ma ei tea küll, kellelt võiks seda uurida. Ehk küsiks külavanemalt, mis sa arvad?»

      «Kas sina ei tea siis Linna tee kohta midagi?» küsis Candide. «Sina tead ju selle tee kohta väga palju. Ükskord läksid isegi peaaegu Linna välja, aga hakkasid koolnuid kartma, hakkasid kartma, et sa üksi nende vastu ei saa…»

      «Koolnuid ma ei kartnud ega karda praegugi,» vaidles Rangjalg vastu. «Ütlen sulle, mida ma kardan: kuidas me sinuga läheme – vaat seda ma kardan. Hakkadki niimoodi kogu aeg vaikima? Mina nii ei oska. Ja vaat mida ma veel kardan… Sa ära minu peale solvu, Vaikija, vaid ütle mulle… või kui kõvasti ei taha öelda, siis ütle sosinal või lihtsalt nooguta, aga kui ei taha ka noogutada, siis su parem silm on ju varjus, sa pigista see kinni, keegi ei näe, mina üksi näen. Aga küsimus on mul selline: ehk sa ikka oled natukene kooljas? Ma ei kannata ju koolnuid, nad ärritavad mind nii, et hakkan värisema, ja midagi ma endaga teha ei saa…»

      «Ei, Rangjalg, ma ei ole kooljas,» ütles Candide, «ma ise kah ei kannata neid. Aga kui sa kardad, et hakkan vaikima, siis me ei lähe ju kahekesi, rääkisin sulle juba. Meiega tulevad Rusikas ja Saba. Ja veel kaks meest Asundusest.»

      «Rusikaga ma ei lähe,» teatas Rangjalg otsustavalt. «Rusikas võttis mu tütre endale, aga ei osanud hoida. Rööviti tema käest ära mu tütar. Mul pole kahju, et ta tütre võttis, vaid on kahju, et hoida ei osanud. Läks ta koos tütrega Asundusse, vargad varitsesid teda ja võtsid tütre ära – ja tema andiski. Kui kaua ma pärast koos su Navaga teda otsisin – ja ei leidnudki. Ei, Vaikija, varastega pole nalja. Kui läheksime sinuga Linna, siis varastest juba ei pääseks. Teine asi on Roostik, sinna võib minna iga kell. Ja homme lähmegi.»

      «Ülehomme,» ütles Candide. «Sina lähed, mina lähen, Rusikas, Saba ja veel kaks Asunduse meest lähevad. Nõnda me Linna jõuamegi.»

      «Kuuekesi küll jõuame,» ütles Rangjalg veendunult. «Üksi ma muidugi ei läheks, aga kuuekesi jõuame kas või Kuradimägedeni, ainult et ma ei oska sinna minna. Või lähmegi hoopis Kuradimägedeni? Väga kaugel on küll, aga kuuekesi jõuame kohale. Või pole sul Kuradimägedesse tarvis? Kuule, Vaikija, lähme õige kõigepealt Linna ja siis vaatame. Toitu tuleks ainult rohkem varuda.»

      «Hea küll,» ütles Candide tõustes. «Tähendab ülehomme lähme Linna. Käin homme Asunduses ära, siis tulen sind vaatama ja tuletan veel kord meelde.»

      «Tule muidugi,» ütles Rangjalg. «Tuleksin ise kah sind vaatama, aga jalg valutab – ei jaksa. Aga sina tule muidugi. Ajame juttu. Ma tean, et paljudele ei meeldi sinuga rääkida, väga raske on sinuga rääkida, Vaikija, aga mina pole niisugune. Mina olen juba harjunud ja mulle see isegi meeldib. Tule ise ja võta Nava kaasa, hea naine on see su Nava, ainult et lapsi tal pole, no küll veel tulevad, ta on sul veel nooruke…»

      Väljas pühkis Candide jälle pihkudega kehalt higi maha.

      Sellega asi veel ei lõppenud. Läheduses itsitas keegi ja hakkas köhima. Candide pööras ümber. Rohust kerkis ätt, ähvardas muhkliku sõrmega ja ütles:

      «Linna, tähendab, sihite. Huvitav kavatsus, ainult et Linna pole veel keegi elusana jõudnud – ja ei tohigi. Kuigi sul on pea uuesti otsa pandud, peaksid isegi sina sellest aru saama…»

      Candide keeras paremale ja hakkas mööda tänavat edasi minema. Ätt vantsis rohus takerdudes mõnda aega järele ja pomises: «Kui ei tohi, siis on alati nii, et mingis mõttes ei tohi, kas nii või naa… Näiteks külavanemata või koosolekuta ei tohi, aga külavanemaga või koosolekuga, vastupidi, tohib. Aga jällegi mitte igas mõttes…» Candide kõndis nii kiiresti, kui väsitav niiske kuumus lubas, ja ätt jäi tasapisi maha.

      Külaväljakul nägi Candide Kuulajat. Tuikudes ja kõveratel jalgadel vankudes käis Kuulaja ringiratast, loopides tohutust kõhule riputatud potist kahe kamalaga pruuni taimetapjat. Rohi tema taga suitses ja närbus lausa silme all. Kuulajat oli tarvis vältida ja Candide prooviski teda vältida, ent Kuulaja muutis nii osavasti trajektoori, et põrkas Candide’iga ninapidi kokku.

      «A-aa, Vaikija!» pistis ta rõõmsalt kisama, võttis rihma kiirustades kaelast ja asetas poti maha. «Kuhu lähed, Vaikija? Võiks arvata, et koju lähed, Nava juurde, noorte asi, aga seda sa ei tea, Vaikija, et su Navat kodus ei olegi, su Nava on põllul, vaat nendesamade silmadega nägin, kuidas Nava läks põllule, kui tahad, siis usu, ei taha – ära usu… Võib muidugi ju olla, et ei läinudki põllule, noorte asi, ainult et läks sinu Nava mööda va-aat seda põiktänavat, aga mööda seda põiktänavat kuskile mujale kui põllule ei pääse ja kuhu tal, küsitakse, sellel sinu Naval minna ongi? Vahest ehk ainult sind, Vaikijat, otsima…»

      Candide proovis jälle temast mööda minna ja jälle sattusid nad miskipärast ninapidi kokku.

      «Ja ära sa talle põllule järele minegi, Vaikija,» jätkas Kuulaja veenvalt. «Misjaoks sa peaksid talle järele minema, kui ma kohe praegu rohu maha tapan ja kõik siia kokku kutsun: siin käis maamõõtja ja ütles mulle, et külavanem olla käskinud tal mulle öelda, et ma väljakul rohu maha tapaksin, sest varsti tuleb siin koosolek, siin väljakul. Aga kui tuleb koosolek, siis ilmuvad kõik põllult siia kohale, ja ka sinu Nava ilmub kohale, kui ta põllule läks, aga kuhu tal mööda seda põiktänavat veel minna oli, kuigi järele mõeldes pääseb seda põiktänavat mööda mitte ainult põllule. Võib ju ka…»

      Ta jäi äkki vait ja ohkas kramplikult. Silmad sulgusid ja käed kerkisid justkui iseenesest, peopesad ülespoole. Näole valgus magus naeratus, siis läksid hambad irevile ja ta vajus näost ära. Candide, kes oli juba minema hakanud, peatus ja jäi kuulatama. Kuulaja palja pea ümber tihenes hägune lillakas pilveke, ta huuled hakkasid värisema ning ta alustas kiiresti ja selgelt mingi võõra, justkui diktori häälega, võõraste intonatsioonidega, võõras, sugugi mitte külapärases stiilis ja isegi justkui võõrkeeles, nii et tuttavad tundusid ainult üksikud laused:

      «Lõunaalade СКАЧАТЬ