Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et näol, silmad kinni, jahedust tunda – ja siis võivad nad lihtsalt lamada. Lihtsalt lamada ja muud midagi. Puhata. Laisalt juttu ajada ja üksteisele naeratada…

      «Sina ära minuga vaidle,» ütles Tuzik Domaroštšinerile otsa jõllitades. «Kas sa metsas oled kunagi käinud? Sa pole ju kordagi käinud, aga muudkui vaidled.»

      «Rumalus,» ütles Domaroštšiner. «Mis mul teie metsas teha on? Mul on sinna teie metsa luba olemas. Aga vaat teil, Tuz, pole mingit luba. Näidake mulle palun oma luba, Tuz.»

      «Ma ise pole neid näkke näinud,» kordas Tuzik Peretsi poole pöördudes. «Aga täitsa usun. Sest poisid räägivad. Ja isegi Candide rääkis. Aga vaat Candide juba teadis metsa kohta kõike. Ta käis seal metsas nagu oma eide juures, teadis kinnisilmi, kus kõik asjad on. Ta sai surma kah seal, selles oma metsas.»

      «Oleks ta siis surma saanud,» ütles Domaroštšiner paljutähendavalt.

      «Mis «oleks». Mees lendas kopteriga minema ja kolm aastat pole temast enam kippu ega kõppu. Lehes oli leinakuulutus, peied peeti, mida sulle veel tarvis on? Muidugi kukkus Candide puruks.»

      «Me teame liiga vähe,» ütles Domaroštšiner, «et midagi täie kindlusega väita.»

      Tuzik sülitas ja läks leti juurde järgmist keefiripudelit võtma. Nüüd kummardus Domaroštšiner Peretsi kõrva juurde ja sosistas silmade vilades:

      «Pidage silmas, et Candide’i kohta tehti salastatud korraldus… Arvan, et mul on õigus teid informeerida, sest olete kõrvaline inimene…»

      «Mis korraldus?»

      «Teda elusaks lugeda,» sosistas Domaroštšiner kumedalt ja pöördus ära. «Hea värske keefir täna,» lausus ta valjusti.

      Sööklas tõusis kära. Need, kes olid juba einetanud, tõusid toole nihutades püsti ja läksid valjusti vesteldes väljapääsu poole, panid suitsud põlema ja viskasid tikud põrandale. Domaroštšiner vahtis tigedalt ringi ja ütles kõigile, kes mööda läksid: «Kuidagi imelik, härrased, te ju näete, et me ajame siin juttu…»

      Kui Tuzik pudeliga tagasi jõudis, ütles Perets talle:

      «Kas tõesti mõtles mänedžer tõsiselt, et ei anna mulle autot? Küllap tegi lihtsalt nalja?»

      «Miks nalja? Ta ju armastab teid väga, pan Perets, tal on teieta igav ja teid siit minema lasta pole talle lihtsalt kasulik… Noh, kui ta teid minema laseb, mis ta sellest saab? Pole siin mingeid nalju.»

      Perets hammustas huult.

      «Aga kuidas ma siis ära sõidan? Mul pole siin ju rohkem midagi teha. Ja viisa hakkab lõppema. Ja pealegi ma lihtsalt tahan juba ära sõita.»

      «Üldiselt on nii,» ütles Tuzik, «et kui saate kolm karmi noomitust, siis lüüakse teid silmapilk minema. Antakse eribuss, aetakse juht keset ööd maast lahti, ei jõua te oma asjakesigi kokku korjata… Kuidas meil poisid teevad? Esimene käskkiri – ja pannakse madalama koha peale. Teine käskkiri – saadetakse metsa patte kahetsema. Ja kolmas käskkiri – kohe on minek ja head aega. Kui, ütleme, mina tahan ennast lahti võtta, siis joon pool liitrit ära ja annan vaat sellele vastu molu.» Ta näitas Domaroštšineri peale. «Preemia võetakse kohe ära ja mind viiakse sitakäru peale üle. Mida ma siis teen? Joon veel pool liitrit ja annan talle teist korda vastu molu, said aru? Kohe võetakse mind sitakäru pealt maha ja saadetakse biojaama igasuguseid mikroobe püüdma. Aga mina biojaama ei lähe, vaid joon veel pool liitrit ja annan talle kolmandat korda vastu molu. Vaat nüüd on korras. Vallandatakse huligaanse käitumise pärast ja saadetakse kahekümne nelja tunni jooksul välja.»

      Domaroštšiner ähvardas Tuzikut sõrmega.

      «Desinformeerite, desinformeerite, Tuz. Esiteks – süütegude vahele peab jääma vähemalt kuu, muidu käsitletakse neid kõiki ühe teona ja rikkuja pannakse lihtsalt kartsa, tema asjale Valitsuse-siseselt mingit käiku andmata. Teiseks – pärast teist pahandust saadetakse süüdlane valvuri saatel otsekohe metsa, nii et talt võetakse võimalus kolmandat süütegu oma suva järgi korda saata. Ärge teda kuulake, Perets, tema neid probleeme ei jaga.»

      Tuzik rüüpas keefirit, krimpsutas nägu ja kääksatas:

      «See on tõsi,» tunnistas ta. «Selles osas olen ma vist tõepoolest… seda et. Andke mulle andeks, pan Perets.»

      «Ah ei, pole midagi…» lausus Perets nukralt. «Nagunii ei saa ma, asja eest, teist taga, inimest vastu füsiognoomiat lüüa.»

      «Ega ei pea siis ju tingimata vastu seda… vastu molu,» ütles Tuzik. «Võib ju näiteks ka vastu seda… vastu tagumikku. Või siis lihtsalt tal ülikonna seljas katki rebida.»

      «Ei, mina nii ei saa,» ütles Perets.

      «Siis on pahasti,» ütles Tuzik. «Siis on teil häda käes, pan Perets. Siis teeme vaat kuidas. Tulge homme hommikul kella seitsme paiku garaaži, istuge seal minu autosse ja oodake. Viin teid ära.»

      «Tõsi või?» rõõmustas Perets.

      «Nojah. Pean homme Mandrile sõitma, vanarauda viima. Koos sõidamegi.»

      Nurgas hakkas keegi äkki hirmsa häälega karjuma: «Mida sa tegid? Ajasid mu supi ümber!»

      «Inimene peab olema lihtne ja selge,» ütles Domaroštšiner. «Ma ei saa aru, Perets, mispärast te tahate siit ära sõita. Mitte keegi ei taha sõita, aga teie tahate.»

      «Minuga on alati nõnda,» ütles Perets. «Alati teen ma kõike vastupidi. Ja üldse, miks peab inimene tingimata lihtne ja selge olema?»

      «Inimene peab karske olema,» teatas Tuzik nimetissõrme liigest nuusutades. «Ütled, et ei pea?»

      «Mina ei joo,» ütles Domaroštšiner. «Ja ma ei joo väga lihtsal ja kõigile arusaadaval põhjusel: mul on maks haige. Nii et mind te, Tuz, vahele ei võta.»

      «Mis mind metsas imestama paneb,» ütles Tuzik, «need on sood. Nad on kuumad, said aru? Mina seda ei kannata. Kuidagi ei harju ära. Satud kuskil külglibisemisse, viskab palktee pealt minema ja näh – istungi ma kabiinis, aga välja ronida ei saa. Kuum nagu kapsasupp. Auru tõuseb ja lõhnab kapsasupi järgi, proovisin isegi helpida, aga ei maitsenud, soola oleks justkui vähe või mis… Eh-ei, mets pole inimese jaoks. Ja mida nad seal küll näinud pole? Muudkui ajavad ja ajavad sinna tehnikat, see upub seal nagu jääauku, aga nemad tellivad veel, see upub ära, aga nemad tellivad muudkui juurde…»

      …Roheline lõhnav küllus. Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik võõras. Kuidagi nagu tuttav, millegi poolest sarnane, kuid tegelikult võõras. Arvatavasti ongi kõige raskem leppida sellega, et see on ühekorraga nii võõras kui ka tuttav. Sellega, et see on pärit meie maailmast, ihu meie ihust, ent meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. Arvatavasti võis niimoodi meist, oma järglastest, mõelda pitekantropus – kibeduse ja hirmuga…

      «Kui käskkiri välja tuleb,» kuulutas Domaroštšiner, «saadame sinna mitte teie viletsad buldooserid ja roomikautod, vaid midagi tõeliselt võimsat, ja muudame kahe kuuga seal kõik… ee… ee… betoonplatsiks, kuivaks ja tasaseks.»

      «Sina muidugi muudad,» ütles Tuzik. «Kui sulle õigel ajal vastu molu ei anta, muudad sa lihase isa kah betoonplatsiks. Selguse mõttes.»

      Sireen hakkas läbilõikavalt undama. Aknaklaasid klirisesid ja kohe lajatas СКАЧАТЬ