Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ masseeris, küünarnukid laiali, hambaid põlglikult irevile ajades ja vandesõnu pomisedes. Stojan tammus kannatlikult jalalt jalale, pea longus, kael kumaras.

      «Tere, Pertšik,» ütles ta. «Pole sind ammu näinud. Kuidas sul siin läheb? Aga mina tõin jälle, ei saa midagi parata… Kõigekõige viimast korda.» Ta keeras paberi lahti ja näitas Peretsile kimbukest mürkrohelisi metsalilli. «Ja kuidas lõhnavad! Lõhnavad!»

      «Ära rabele!» käratas Kim. «Püsi paigal! Igavene maniakk!»

      «Maniakk,» nõustus Stojan vaimustatult. «Igavene. Aga! Kõige-kõige viimast korda!»

      Roosad võrsed ta kombinesoonil närtsisid juba ja varisesid põrandale, duši all seisva naise tellistest näole.

      «Kõik,» ütles Kim. «Kasi minema.»

      Ta astus Stojanist eemale ja viskas prügiämbrisse midagi poolelusat, väänlevat, verist.

      «Kasin,» ütles Stojan. «Silmapilk kasin. Muidu, tead ju küll, meil on Rita jälle imelikuks läinud, mul on nüüd kuidagi hirm biojaamast ära sõitagi. Pertšik, tuleksid õige meie juurde, räägiksid ehk nendega…»

      «Või veel!» ütles Kim. «Peretsil pole seal midagi teha.»

      «Kuidas pole midagi?» hüüatas Stojan. «Quentin jääb ju lausa silme all otsa! Sa kuula ainult: nädal tagasi laskis Rita jalga – noh, mis sinna parata… aga täna öösel tuli tagasi – üleni märg, valge, jääkülm. Valvur tahtis teda paljaste kätega kinni võtta ja Rita tegi mehele midagi, too vedeleb siiamaani meelemärkuseta. Ja terve katselapp on rohtu kasvanud.»

      «Noo?» ütles Kim.

      «Aga Quentin nuttis terve hommiku…»

      «Seda kõike ma tean,» katkestas teda Kim. «Ma ei mõista, mis Perets siia puutub.»

      «Kuidas – mis puutub? No mida sa räägid? Kes siis veel, kui mitte Perets? Ega’s mina ometi, õigus? Ja ka sina mitte… ega me siis Domaroštšineri ometi kutsuma hakka, Claudius-Octavianust!»

      «Aitab!» ütles Kim, kämblaga vastu lauda laksates. «Kasi tööle ja et ma sind siin tööajal enam ei näeks. Ära aja mind marru.»

      «Kõik,» lausus tõtakalt Stojan. «Kõik. Juba lähen. Aga sina annad üle?»

      Ta pani kimbu lauale ja jooksis välja, hüüdes ukselt:

      «Ja kloaak hakkas kah jälle tööle…»

      Kim võttis luuakese ja pühkis kõik mahapudenenu nurka kokku.

      «Hullumeelne lollpea,» ütles ta. «Ja see Rita… Nüüd tuleb kõik uuesti arvutada. Et nad oma armastusega maa alla vajuksid…»

      Akna all hakkas jälle ärritavalt plärisema mootorratas ja taas jäi kõik vaikseks, ainult ramm mürtsus müüri taga.

      «Perets,» ütles Kim, «aga miks sa hommikul järsakul käisid?»

      «Lootsin direktoriga kokku saada. Mulle öeldi, et mõnikord käib ta järsaku ääres võimlemas. Tahtsin teda paluda, et ta mu ära saadaks, aga ta ei tulnud. Tead, Kim, minu arust kõik siin valetavad. Mõnikord mulle tundub, et isegi sina valetad.»

      «Direktor,» lausus Kim mõtlikult. «Aga see on vist hea mõte. Sa oled tubli. Julge tegu…»

      «Nagunii sõidan homme minema,» ütles Perets. «Tuzik viib mu ära, ta lubas. Homme mind siin enam pole, võta teadmiseks.»

      «Poleks oodanud, poleks oodanud,» jätkas Kim teda kuulamata. «Väga julge… Aga ehk peaks su tõepoolest sinna saatma – asju klaarima?..»

      2. PEATÜKK

      Candide ärkas ja mõtles kohe: ülehomme lähen ära. Ning silmapilk hakkas Nava teises nurgas oma asemel liigutama ja küsis:

      «Sa ei maga enam?»

      «Ei,» vastas mees.

      «Hakkame siis juttu ajama,» tegi naine ettepaneku. «Muidu me pole eilsest saadik üldse rääkinud. Kas hakkame?»

      «Hakkame.»

      «Ütle mulle kõigepealt, millal sa ära lähed.»

      «Ei tea,» ütles mees. «Varsti.»

      «Vaat nii ütled sa alati: varsti. Kord varsti, kord ülehomme. Võib-olla sa arvad, et see on üks ja sama, kuigi ei, nüüd oled sa juba rääkima õppinud, aga alguses ajasid kõik segamini, maja ja küla, rohu ja seened, isegi koolnuid ajasid elus inimestega segamini, ja siis hakkasid veel pomisema, nii et mitte keegi mitte sõnagi ei mõistnud…»

      Mees avas silmad ja jäi üksisilmi madalat lubjaniredega lage vahtima. Laes kõndisid töösipelgad. Nad liikusid kahes ühtlases kolonnis, vasakult paremale koormaga, paremalt vasakule ilma. Kuu aega tagasi oli vastupidi, paremalt vasakule seeneniidistikku tassides, vasakult paremale tühjalt. Ja kuu aja pärast on jälle vastupidi, kui neil midagi muud teha ei kästa. Piki kolonne seisid hõredas ahelikus suured mustad signalistid, seisid liikumatult, kõigutasid aegamisi pikki antenne ja ootasid käske. Kuu aega tagasi ärkasin samuti üles ja mõtlesin, et ülehomme lähen ära, aga kuskile me ei läinud, ja veel kunagi, ammu enne seda, ärkasin ma üles ja mõtlesin, et ülehomme läheme viimaks ära, ja muidugi me ei läinud, aga kui me nüüd ülehomme ära ei lähe, siis lähen üksinda. Muidugi olen kunagi seda ka juba mõelnud, aga nüüd lähen tingimata. Hea oleks minna praegu kohe, kellegagi rääkimata, kedagi palumata, aga nii saab teha ainult selge peaga, mitte nüüd. Küll oleks hea ükskord ja alatiseks ära otsustada: kui vaid ärkan selge peaga, tõusen kohe üles, lähen välja ja kõnnin metsa. Ei lase kellelgi endaga rääkima hakata, see on väga oluline: mitte lasta kellelgi endaga rääkida, ennast ära rääkida, pead uimaseks ajada, eriti neid kohti silmade kohal, nii et kõrvus kumisema hakkab, iiveldus tekib, aju ja kondid pehmeks lähevad. Aga Nava juba räägib…

      «… ja juhtus nii,» rääkis Nava, «et koolnud viisid meid öösel ära, aga öösel näevad nad halvasti, no on kohe täita pimedad, seda ütleb sulle igaüks, kas või Küürakas, kuigi ta pole kohalik, mitte sellest meie külast, kus me praegu sinuga oleme, vaid sellest, kus ma olin ilma sinuta, elasin emaga, nii et Küürakat sa ei saagi teada, tema külas olid kõik kohad seeni täis kasvanud, seeneniidistik tungis kallale, aga kõigile see ei meeldi, eks Küürakas läkski siis kohe külast minema. Ütles, et toimus Puhastus ja inimestel pole nüüd külas enam midagi teha… Jaa-ah. Aga kuu siis ei paistnud ja koolnud kaotasid vist tee käest, kogunesid kõik ühte troppi ja meie jäime sinna keskele, nii palav hakkas, midagi polnud enam hingata…»

      Candide vaatas teda. Tüdruk lamas selili, käed üle pea, üks jalg risti üle teise, ega liigutanud. Lakkamatult liikusid ainult ta huuled ja aeg-ajalt hiilgasid poolhämaruses silmad. Kui ätt sisse astus, ei lakanud plika rääkimast, ätt aga istus laua äärde, tõmbas poti lähemale, nuusutas lärmaka lörinaga ning asus sööma. Siis Candide tõusis ja pühkis pihkudega ihult öise higi. Ätt matsutas ja pritsis, laskmata silmist pütikest, mis kaitseks hallituse eest oli kaanega kaetud. Candide võttis tal poti käest ja asetas Nava kõrvale, et too vait jääks. Ätt lutsis huuled puhtaks ja ütles:

      «Pole maitsev. Praegu mine kelle juurde tahes, ikka pole maitsev. Ja päris rohtunud on ka see teerada, kus ma kunagi kõndisin, aga kõndisin ma palju – küll väljaõppele, küll lihtsalt suplema, aga tol ajal СКАЧАТЬ