Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu - Arkadi Strugatski страница 5

Название: Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu

Автор: Arkadi Strugatski

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789949504442

isbn:

СКАЧАТЬ Prokonsul, roosa, värske ja rahulolev. Ta hakkas käsi pesema, lauldes seejuures meeldiva häälega «Ave Mariat». Siis ta kuulutas:

      «Milline ime see mets ikkagi on, härrased! Ja kui kuritegelikult vähe me temast räägime ja kirjutame! Kusjuures ta on seda väärt, et temast kirjutada. Ta õilistab, ta äratab ülevaid tundeid. Ta soodustab progressi. Ta on ise nagu progressi sümbol. Aga meie ei suuda kuidagi lõppu teha kvalifitseerimata kuulduste, väljamõeldiste, anekdootide levitamisele. Metsa propagandat ju põhimõtteliselt ei tehtagi. Metsast räägitakse ja mõeldakse kurat teab mida…»

      «Seitsesada kaheksakümmend viis korda nelisada kolmkümmend kaks,» ütles Kim.

      Prokonsul tõstis häält. See oli tugev ja kandev – «Mercedest» polnud enam kuuldagi.

      ««Elame nagu metsas»… «Metslased»… «Puude tagant ei näe metsa»… «Kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab»… Vaat millega me peame võitlema! Vaat mis meil tuleb välja juurida. Näiteks teie, monsieur Perets, mispärast teie ei võitle? Võiksite teha ju klubis põhjaliku sihikindla ettekande metsa kohta, aga teie ei tee. Jälgin teid juba ammu ja muudkui ootan – ja kõik ilmaaegu. Milles asi?»

      «Aga ma pole seal ju kordagi käinud,» ütles Perets.

      «Pole tähtis. Mina pole seal ka kordagi käinud, aga olen pidanud loengu – ja vastukajade põhjal otsustades oli see väga kasulik loeng. Asi pole ju selles, oled sa metsas käinud või mitte, asi on selles, et kiskuda faktidelt müstikast ja ebausust kate, paljastada olemus, rebida sellelt kodanlaste ja utilitaristide poolt selgatopitud rüü…»

      «Kakssada kaheksa jagada neljakümne üheksaga, miinus seitse korda seitse,» ütles Kim.

      «Mercedes» hakkas tööle. Prokonsul tõstis jälle häält.

      «Tegin seda kui hariduselt filosoof, teie aga võiksite teha lingvisti seisukohast. Annan teile teesid, teie aga arendate neid lingvistika viimaste saavutuste valguses… või mis teie väitekirja teema õieti oligi?»

      «Mul oli… «Hei-yani perioodi lõpu naisproosa stiili ja rütmika eripära», «Makura no sōshi» materjali põhjal,» ütles Perets. «Kardan, et…»

      «Suurepärane! Just see, mida tarvis. Ja rõhutage, et mitte sood ja laukad, vaid suurepärased mudaravilad; mitte hüppavad puud, vaid kõrgeltarenenud teaduse produkt; mitte pärismaalased, mitte metslased, vaid uhkete, vabade, üllaste aadetega tagasihoidlike ja võimsate inimeste muistne tsivilisatsioon. Ja ei mingeid näkke! Ei mingit lillat udu, ei mingeid uduseid vihjeid – andestage mulle see ebaõnnestunud kalambuur… See saab olema suurepärane, mijnheer Perets, see saab olema suurepärane. Ja on väga hea, et te metsa tunnete, saate oma isiklikke muljeid jagada. Minu loeng oli samuti hea, kuid kardan siiski, et mõnevõrra spekulatiivne. Põhimaterjalina kasutasin koosolekute protokolle. Aga teie kui metsauurija…»

      «Ma ei ole metsauurija,» ütles Perets veenvalt. «Mind metsa ei lasta. Ma ei tunne metsa.»

      Prokonsul noogutas hajameelselt ja kirjutas kiiresti midagi mansetile.

      «Jah,» rääkis ta. «Ja-jah. Kahjuks on see kibe tõde. Kahjuks meil seda ikka veel esineb. Formalismi, bürokraatiat, heuristilist lähenemist isiksusele… Muide, võite ka seda mainida. Võite, võite, kõik räägivad sellest. Mina aga püüan kooskõlastada teie esinemise direktsiooniga. Mul on pagana hea meel, Perets, et hakkate viimaks meie tööst osa võtma. Olen teid juba ammu ja väga tähelepanelikult jälginud… No nii, panin teid järgmiseks nädalaks kirja.»

      Perets lülitas «Mercedese» välja.

      «Järgmisel nädalal mind enam ei ole. Mul lõppes viisa ja ma sõidan ära. Homme.»

      «Noh, selle me ajame kuidagi korda. Lähen direktori juurde, ta on ise klubi liige, saab aru. Võite arvestada, et jääte veel üheks nädalaks.»

      «Pole tarvis,» ütles Perets. «Pole tarvis!»

      «On tarvis!» ütles Prokonsul talle silma vaadates. «Teate väga hästi, Perets, et on tarvis! Head aega.»

      Ta tõstis au andes kaks sõrme meelekoha juurde ja lahkus portfelliga vehkides.

      «Nagu mingi ämblikuvõrk,» ütles Perets. «Mis ma olen neile – kärbes või? Mänedžer ei taha, et ma ära sõidaksin, Alevtina ei taha… Ja nüüd see kah veel…»

      «Mina ka ei taha, et sa ära sõidaksid,» ütles Kim.

      «Aga ma ei suuda siin kauem olla!»

      «Seitsesada kaheksakümmend seitse korda nelisada kolmkümmend kaks…»

      «Nagunii sõidan ära,» mõtles Perets klahve vajutades. «Nagunii sõidan ära. Ei hakka ma teiega lauatennist mängima, ei hakka malet mängima, ei hakka ma teiega magama ega moosiga teed jooma, ei taha ma teile rohkem laule laulda ega «Mercedesega» arvutada, teie tülisid lahendada ja nüüd veel teile ka loenguid pidada, millest te niikuinii aru ei saa. Ja mõtlema ma teie eest kah ei hakka, mõelge ise, aga mina sõidan ära. Sõidan. Sõidan. Nagunii ei saa te iialgi aru, et mõtlemine pole meelelahutus, vaid kohustus…»

      Väljas poolelioleva müüri taga mütsus raskelt ramm, tärisesid suruõhuvasarad, varisesid mürinal tellised, aga müüril istusid kõrvuti neli töömeest, vööni paljad, nokkmütsid peas, ja tegid suitsu. Siis kostis otse akna alt mootorratta möirgamist ja plärinat.

      «Keegi metsast,» ütles Kim. «Korruta mulle kähku kuusteist ja kuusteist.»

      Uks kisti lahti ja tuppa jooksis üks mees. Tal oli seljas kombinesoon, lahtivõetud kapuuts tolknes rinnal raadiosaatja rihma küljes. Saabastest kuni vööni oli kombinesoon täis noori kahvaturoosasid võrseid, parema jala külge klammerdus lõputult pika liaani oranž köis, mis maad mööda järele lohises. Liaan tõmbles veel ja Peretsile tundus, et see on metsa enda kombits, et kohe tõmbub see pingule ja hakkab meest tagasi kiskuma – läbi Valitsuse koridoride, trepist alla, üle õue müürist mööda, sööklast ja töökodadest mööda, ikka allapoole, piki tolmust tänavat, läbi pargi, kujudest ja paviljonidest mööda, väljapääsu ja serpentiintee poole, kuid mitte värava juurde, vaid sellest mööda, järsakule, alla…

      Mehel olid mootorratturiprillid peas ja nägu paksu tolmuga kaetud ning Perets ei saanud kohe aru, et see on Stojan Stojanov biojaamast. Käes oli tal suur pabertuutu. Ta astus paar sammu üle kahhelpõranda mosaiigi, mis kujutas duši all olevat naist, ja jäi Kimi ette seisma, peites tuutut selja taha ja tehes peaga imelikke liigutusi, nagu sügeleks tal kael.

      «Kim,» ütles ta. «Jälle mina.»

      Kim ei vastanud. Võis kuulda, kuidas ta sulg rebib ja kratsib paberit.

      «Kimikene,» lausus Stojan meelitavalt. «Ma ju anun sind.»

      «Käi välja,» ütles Kim. «Maniakk.»

      «Viimast korda,» ütles Stojan. «Kõige-kõige viimast.»

      Ta liigutas jälle pead ja Perets märkas ta kõhnal paljaksaetud kaelal otse kukla all lohus tillukest roosakat võrset, peenikest, teravat, juba spiraali keerduvat, justkui aplusest värisevat.

      «Anna ainult üle ja ütle, et Stojanilt, muud midagi. Kui hakkab kinno kutsuma, siis valeta, et sul on õhtul kiire töö. Kui hakkab teega kostitama, siis ütle, et oled just joonud. Ja veinist keeldu samuti, kui pakub. Ah? Kimikene! Kõige-kõige viimast korda!»

      «Mida СКАЧАТЬ